Esimese maailmasõja mõju sõjalisele mõtlemisele

KAAREL PIIRIMÄE

Tõeliste massiarmeede teke ei muutnud keeruliseks mitte ainult manöövrite juhtimist, vaid muutis hävituslahingu mõtte sisuliselt kasutuks.  Esimene maailmasõda märgib Euroopa sõjalise mõtte kängumist, mis saavutas oma kulminatsiooni Teise maailmasõja arututes pealetungides. Esimese maailmasõja mõjud sõjalisele mõtlemisele olid põhjapanevad, kuid avaldusid eelkõige taktikalistes ja tehnilistes, vähem operatsioonilistes lahendustes, suutmata ära hoida mõttetut verevalamist veelgi suuremates mõõtmetes kaks aastakümmet hiljem. Esimese maailmasõja vallandas Saksa kindralstaabi arvestus, et Venemaa mobiliseerimise suhteline aeglus avab Saksamaale akna Prantsusmaa purustamiseks ligi kuue nädalaga, et seejärel viia väed itta võitlusse arvatava visama vastase, Venemaa vastu. Schlieffeni plaani, mis tegelikult oli vaid Saksa kindralstaabi ülema krahv Alfred von Schlieffeni 1905. aasta ideevisand, käivitas Venemaa otsus mobiliseerida oma väed 28. juulil, samal päeval kui Austria-Ungari kuulutas sõja Serbiale. Saksa valitsus, kes oli arvestanud Venemaa neutraalseks jäämisega Austria-Ungari ning Serbia vahelises regionaalses konfliktis, palus 1. augustil Venemaad peatada mobilisatsioon; eitava vastuse korral alustasid Saksa väed 2. augustil sõjategevust Luksemburgi ja Belgia piiril.

Saksa valitsuse otsus alustada sõda kolmest Euroopa suurriigist koosneva koalitsiooni vastu oli kolossaalne risk. Schlieffeni plaan rajanes ühelainsal manöövril, millega tuli mööduda vastase relvajõududest tiivalt, liikudes läbi neutraalse Belgia (mille ründamine tõi Prantsusmaa poolel sõtta Suurbritannia). Seejärel, ohustades Pariisi põhjast ja läänest, tuli Prantsuse väed sundida otsustavasse lahingusse. 1905. aastal välja töötatud kontseptsioon – Schlieffen ise oli 1906. aastal läinud pensionile ja 1913. aastal surnud – toetus eeldusele, et sõditakse ühel rindel ning staatilist Alsace’i-Lorraine’i kaitseliini toetavad Austria-Ungari ja Itaalia liitlasväed. Seega oleks läbi Belgia liikunud 48 Saksa korpust ehk 1,36 miljonit meest, mitte 34 korpust, nagu 1914. aastal Helmuth von Moltke noorema juhtimisel. Eelduseks oli, et kartes Pariisi langemist annavad prantslased otsustava lahingu, mis põhjustab nende väiksemale armeele talumatuid kaotusi. Sellele järgneks pealetungi teine faas Prantsusmaa lõplikuks alistamiseks.
Sakslased olid unustanud Preisi-Austria ja Prantsuse-Preisi sõdade võitude arhitekti, Helmuth von Moltke vanema manitsuse, et „ükski plaan ei ela üle kontakti vaenlase põhijõududega”. Tegelikult ei tormanud prantslased otsustavasse lahingusse, vaid taganesid, sundides sakslasi ründama Verduni-Marne’i-Pariisi kindlustatud ala.
Schlieffen oli 1905. aastal seda ette näinud, soovitades mööduda kaitsepositsioonidest lääne poolt, kuid selleks soovitas ta kasutada paremal tiival
33 korpust, mitte 22 korpust, millele toetus Moltke noorem. Kuna Saksa 1. ja 2. armee möödusid Pariisist mitte läänest, vaid kaldusid itta, avasid nad oma parema, haavatava tiiva Prantsuse ja Briti jõududele, kes kasutasid avanenud võimalust vasturünnakuks sõja kõige olulisemas Marne’i lahingus. 
Osa sõjaajaloolasi on otsinud Saksamaa sõjakäigu läbikukkumise põhjusi Moltke noorema otsusest nõrgendada paremat tiiba ja ka sellest, et tööstusrevolutsioonijärgne tehniline progress soosis pigem strateegilist kaitset kui rünnakut. Nii on kuulus Briti ajaloolane ja teoreetik Liddell Hart kiitnud Schlieffeni plaani kui napoleonlikult ambitsioonikat, kuid pidanud seda tollaste tehniliste võimaluste juures ennatlikuks. Hartile rehabiliteeris Schlieffeni visiooni sakslaste 1940. aasta sõjakäik (Fall Gelb), kui motoriseerimine võimaldas manöövreid tagala sügavusse ning lennuvägi suutis häirida vastase reservide paiskamist ohustatud punkti. Teine kuulus Briti sõjaajaloolane John Keegan on juhtinud tähelepanu, et Belgia teedevõrk ei olnud piisav, et võimaldada Saksa paremal tiival hoida tempot; logistikaprobleemide tõttu tuli tahes-tahtmata järele anda kiiruses või vähendada üksuste arvu.

Kõik nakatunud rünnakupisikuga
Tõenäoliselt on õigus ka neil ajaloolastel, kelle arvates olid probleemide juured sügavamal Euroopa sõjalises mõtlemises. Ühelt poolt olid kõikide suurriikide sõjaväelased nakatunud rünnakupisikuga: Austria-Ungari ründas Serbiat, Saksamaa ründas läbi Belgia Prantsusmaad, Prantsusmaa omakorda ründas Alsace’i-Lorraine’i kaudu Saksamaad, Venemaa ründas Saksamaad Ida-Preisimaa kaudu, Itaalia ründas Austriat (1915) jne. Vaatamata relvade laskekauguse ja -kiiruse tuntavale paranemisele alates XIX sajandi viimastest aastakümnetest uskusid sõjaväelased rünnaku eelisesse kaitse ees, kuna see toetavat paremini sõduri moraali. Moraali, mitte tehnoloogiat, peeti edu aluseks. Nii olid lääne vaatlejad arvamusel, et Jaapan suutis sõja Venemaaga võita tänu tugevamale moraalile, mitte paremale tehnilisele võimekusele.
Kuid probleemi võti peitus Saksa kindralstaabi arvamuses, et vastast on põhimõtteliselt võimalik võita ühes suures napoleonlikus lahingus. Saksa sõjalisse traditsiooni oli sügavalt juurdunud mõiste Vernichtungsschlacht, mis pidi ideaalis kujunema ümberpiiramislahinguks, kus hävitatakse vastase põhijõud. See oli Preisimaal õnnestunud
1866. aastal Austria vastu (Königgrätz) ja 1870. aastal Prantsusmaa vastu (Sedan). Kuid ajad olid muutunud. XIX sajandi jooksul olid riikide armeed tunduvalt kasvanud. 1794. aasta lõpus oli revolutsioonilisel Prantsusmaal üle miljoni mehe, 1870. aastal Bismarckil 1,2 miljonit meest, kuid 1914. aastal Saksamaal juba 3,4 miljonit meest. Juba Napoleonil oli raskusi lahingus vägede juhtimisega, mis tõi kaasa saatuslikke eksimusi. Wagrami lahingus oli Napoleonil 170 500 meest 19,3 kilomeetril. Leipzigi lahingus käsutas keiser 198 000 meest. Kindral Bordesoulle’i diviisi rünnak Württembergi Eugeni tiivale oli hävitav ning oleks võinud lahingusse tuua pöörde, kuid Napoleon polnud otsustaval hetkel staabis. Marne’i lahingus oli sakslastel seevastu peaaegu poolteist miljonit meest, kes võitlesid paarisajakilomeetrisel rindel.
Meetodid nende vägede juhtimiseks ei olnud aga saja aasta jooksul oluliselt paranenud, sest telegraaf ja telefon olid pealetungil kasutud ning raadio töökindlus väike. Koordinatsioon armeede vahel oli nõrk, mis põhjustas saatuslikke eksimusi vägede lahtihargnemisel enne lahingut (liitlased andsid Marne’i lahingus hävitava hoobi läbi tühimiku, mille sakslased olid lasknud tekkida nende paremal tiival liikuva 1. ja 2. armee vahele).
Tõeliste massiarmeede teke ei muutnud keeruliseks mitte ainult manöövrite juhtimist, vaid muutis hävituslahingu mõtte sisuliselt kasutuks. Mitmemiljonilisi armeesid ei olnud füüsiliselt võimalik purustada ühesainsas lahingus. Kahjuks keeldusid Esimese maailmasõja väejuhid seda visalt mõistmast, raisates oma mehi üha ambitsioonikamates pealetungides. Marne’ile järgnesid Ypres, Verdun, Somme, Cambrai jt. Verduni lahingu algataja, Saksa kindralstaabi ülem kindral Erich von Falkenhayn isegi uskus, et võib kaotada kaks meest ühe prantslase vastu, sest Saksa elavjõu reserv on suurem. Tema hingele jäi pärast lahingu lõppu veerand miljonit elu.
Tollased väejuhid tegid vaid seda, mida kõige autoriteetsem sõjateoreetik Carl von Clausewitz oli soovitanud: strateegia ülesanne on saata lahingusse võimalikult soodsatel tingimustel nii palju jõude kui võimalik. Tehnika ähvardas muuta mõttetuks ka kõige suuremad massid. XIX sajandi lõpuks laskis jalaväe püss kaks korda kiiremini ja kümme korda kaugemale kui Napoleoni ajal. Seda oli võimalik laadida lamades, võimaldades seega varjumist, ning suitsuta püssirohi jättis laskja märkamatuks. Arvutuste järgi olid ründaja kaotused 20 korda suuremad kui varjunud vastasel, seega pidi ta kaitsjat arvuliselt ületama 40kordselt, et tal oleks kaks ühe vastu võimalus lahing võita. Need arvutused tehti üksnes püsside kohta, arvestamata efektiivsemaid tagantlaetavaid suurtükke ja haubitsaid, mis maailmasõjas põhjustasid 70 protsenti kõigist elavjõu kaotustest. Juba Vene-Jaapani sõjas oli kasutatud okastraattõkkeid, mis jalaväe vastu osutusid eriti tõhusaks.
Uue tehnoloogia tulemuseks olevat kaevikusõda nägi Venemaal ette Ivan Bloch, kelle kirjutised levisid ka Lääne-Euroopas. Kuid uue sõja eest manitses ka Moltke vanem oma viimases kõnes riigipäevale 1890. aastal (ta suri 1891): „Kabinetisõdade aeg on läbi … nüüd valitseb rahvasõda … Kui sõda puhkeb, on võimatu ette näha selle kestust või võitjat.” Moltke arvates ei olnud ühtki moodsat tööstusriiki võimalik purustada ühe või kahe suure sõjakäiguga, mille järel see riik lepiks rahutingimustega ega püüaks uut sõda alustades kaotusi tagasi võita. Justkui ennustades ette maailma raputanud kaht maailmasõda, hoiatas Moltke riigipäeva, et uus sõda võib kesta seitse või isegi kolmkümmend aastat.

Carl von Clausewitzi väärõpetused
Peale hävituslahingu otsimise ning arvulise ülekaalu maksmapaneku otsustavas punktis toetusid tollased väejuhid kolmandalegi Carl von Clausewitzi väär­õpetusele, milleks oli sõjapidamise usaldamine kindralitele. Nii Saksamaal, Prantsusmaal, Venemaal kui ka Suurbritannias puudus tsiviilkontroll plaanide ja doktriinide üle, mida sõjaväelased oma organisatsiooni staatuse ja prestiiži  tõstmiseks – kui usaldada ajaloolast Jack Snyderit – olid muutnud rõhutatult ründavaks. Saksamaal oli sõja planeerimine jäetud täielikult kindralstaabi hooleks ning diplomaatia muudetud selle ripatsiks. Prantsusmaal oli tsiviil-militaarsuhted rikkunud Dreyfusi afäär: kindral Joffre ja teised väepealikud püüdsid taastada armee vanu ideaale ning tõstsid ausse enesetapjaliku ründava strateegia. Venemaal otsustasid väepealikud rünnata mitte ainult Saksamaad, mille põhijõud „olid ametis” Prantsusmaaga, vaid samaaegselt ka Austria-Ungari keisririiki, kusjuures sõjaministeeriumi, tsaari ja parteide osa nendes strateegilistes väärotsustes oli tilluke. Inglismaal suutis kindral Douglas Haig veenda poliitikuid hävitama miljoneid mehi pealetungides hästikindlustatud kaevikuliinidele – siit ka kirjanduses juurdunud kadunud põlvkonna mõiste.
Kui Teisest maailmasõjast midagi õpiti, siis eelkõige seda, et sõja purustusjõud on liiga suur, et usaldada seda täielikult sõjaväelaste hooleks. Teises maailmasõjas ei olnud ühelgi suurriigi kindralil, kui ehk välja arvata Jaapani kindralitel, nii palju võimu kui Prantsuse marssalil Ferdinand Fochil, Briti kindralil Haigil või Saksamaa marssalil Paul Hindenburgil Esimeses maailmasõjas. Teise maailmasõja väejuhid pidid leppima poliitiliste liidrite kontrolli ja sekkumisega. Kuigi üldiselt andis see sõjalise efektiivsuse seisukohast paremaid tulemusi, oli ka katastroofilisi eksimusi, nagu Stalini juhtimine 1939–1942. Kuid Stalini vead kahvatuvad kõige saatuslikuma „tsiviilkontrolli” ees, milleks oli Saksa kindralstaabi suukorvistamine Hitleri poolt Blombergi-Fritschi afääris 1938. aastal, mis rajas tee Wehrmachti esialgu võidukateks sõjakäikudeks Lääne-Euroopas, kuid seejärel sõja­ajaloo üheks rängemaks valearvestuseks, milleks oli Barbarossa plaan idas. Kõige selle tagajärjel oli Teine maailmasõda oma mõjult veel mitu korda laastavam kui Esimene maailmasõda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming