Vigaderohke tõlketeos Läänemere maade ajaloost

PÄRTEL PIIRIMÄE

Alan Palmerile meeldivad lihtsad, monokausaalsed seletused. Sageli on need seletused asjatundmatud või pärinevad vananenud kirjandusest. Alan Palmer. Läänemere maade ja rahvaste ajalugu. Inglise keelest tõlkinud Madis Vodja, toimetanud Lyyli Virkus, konsultant Kaarel Vanamölder, kujundanud Jan Garshnek. Pegasus 2013. 432 lk. Pärast raudset eesriiet suurenes märgatavalt lääne ajaloolaste huvi Läänemere regiooni vastu. Kontaktide taastumine mere eri kallaste vahel tõi kaasa arusaama, et külma sõja aegne tava käsitleda eraldi Skandinaavia ajalugu ning Baltimaade (või Ida-Euroopa) ajalugu oli anakronistlik, eirates mere ajaloolist rolli pigem ühendaja kui lahutajana. Esimese tervikpildi Läänemere maade ajaloost pakkus Londoni slaavi ja Ida-Euroopa uuringute instituudi professor David Kirby, kelle põhjalik kaheosaline „The Baltic World” (1990, 1995) hõlmab perioodi 1492–1993. Veidi hiljem esitas Poola ajaloo spetsialist, Aberdeeni ülikooli professor Robert Frost süvendatud käsitluse varauusaja perioodist Läänemere ääres („The Northern Wars” 2000, ee „Põhjasõjad” 2005). Sellesse Briti ajaloolaste ritta lisandub Alan Palmer, kelle 2005. aastal ilmunud „Northern Shores” on kirjastuse Pegasus vahendusel nüüd kättesaadav ka eesti lugejale pealkirja all „Läänemere maade ja rahvaste ajalugu”.

Erinevalt Kirbyst ja Frostist ei ole Palmer ajalooteadlane, vaid endine õpetaja, kelle sulest on ilmunud kümneid ajaloolisi jutustusi ja biograafiaid. Selle taustal on mõistetav, et Palmer on oma eelkäijatest veelgi ambitsioonikam, seades eesmärgiks „ulatuslikult käsitleda regiooni ajalugu alates viikingiajast kuni tänapäevani”. Teda ei kammitse professionaalidele omane hoiak piirduda teemadega, mida nad on ise piisava põhjalikkusega uurinud. Pole üllatav, et tulemuseks on äärmiselt ebaühtlase tasemega raamat. Palmeri plussiks on hea jutustamisoskus, kujundlik keelekasutus ning hoogsad hüpped Läänemere ühelt kaldalt teisele, mille käigus regiooni ajalugu tõepoolest põimitakse teatavaks tervikuks. Raamatu tugevamad peatükid on XVIII–XIX sajandist, mida autor tunneb paremini, olles varem publitseerinud nii Friedrich Suure, Napoleoni kui ka Bismarcki ajastu kohta. Põnevad on tema vaated maailmaajalooliste suursündmuste peegeldustele Läänemere ümbruses. Kui Esimest ja Teist maailmasõda kujutatakse tavaliselt kesksetest rinnetest lähtuvalt, siis Palmer vaatleb eeskätt Läänemere sõjateatri rolli neis konfliktides, pakkudes seega sobiva perspektiivi ka Eesti lugejale.
Palmerit paeluvadki diplomaatia ja sõjaajalugu oluliselt rohkem kui majanduslik, sotsiaalne või kultuuriline areng. Tegu on risti vastupidise lähenemisega Fernand Braudeli Vahemere ajaloole („La Méditerranée et le Monde Méditerranéen à l’Epoque de Philippe II”, 1949), mida võib jätkuvalt lugeda regionaalse ajalookirjutuse mõõdupuuks. Prantsuse annaalide koolkonna ühe mõjukama esindaja Braudeli arvates olid poliitilised sündmused justkui vaht ajaloo suurte tõusu- ja mõõnalainete harjal. Braudel huvitus pigem pika kestusega protsessidest alates keskkonna ja kliima aeglase muutumise mõjudest inimtegevusele ja lõpetades tehnoloogia, ühiskondlike tavade ja sotsiaalsete suhete arenguga. Just need protsessid võimaldasid tal kujutada Vahemerd kui terviklikku organismi, mis „elas oma elu” sõltumata võimuvahetustest või vallutustest selle eri kallastel. Palmeri raamat pöördub aga tagasi klassikalise valitsejate ja väejuhtide ajaloo juurde, olles seega vanaaegsem kui Braudeli 65 aasta vanune teos. Läänemeri ei figureeri Palmeri käsitluses kui elukeskkond, vaid kui suurriikide konfliktide tallermaa. Palmeri Läänemerd künnavad sõjalaevade eskaadrid ja selle põhjast võib leida rohkelt laevavrakke, aga tuhandete aastate pikkused kalapüügi ja hülgejahi traditsioonid, rannarahvaste kultuur mere kõigil kallastel või nendevahelised kaubanduslikud ja muud laadi kontaktid ei leia tema poolt isegi mainimist. Läänemeri ei ärka Palmeri käsitluses ellu, vaid on kui tühi vaheruum, kus tegutsemine käivitub enamjaolt vaid sõjaajal ning mille ähvardavatest laevakahuritest tasub pigem eemale hoida.
Ka poliitilise ajaloo standarditest lähtudes jätab Palmeri käsitlus soovida. Võtame näiteks sõdade põhjused. Peaaegu alati tuleb siin arvestada mitme teguriga, ent Palmerile meeldivad lihtsad, monokausaalsed seletused. Sageli on need seletused asjatundmatud või pärinevad vananenud kirjandusest. Näiteks Gustav Adolfi sõdu, sh sekkumist Kolmekümneaastasesse sõtta Saksamaal põhjendab Palmer tema eesmärgiga „vallutada ja hoida kaubalinnu Läänemere lõunakaldal”, et täita tollimaksudega Rootsi riigikassat
(lk 115). See Artur Attmani aastatel
1940–1950 esitatud, marksistlikust ajalooteooriast mõjutatud tees on hilisemas kirjanduses (eriti Michael Robertsi poolt) ammu ümber lükatud. 1675. aasta sõda Brandenburgi ja Rootsi vahel põhjendab Palmer kuurvürsti sooviga „Rootsi Pommer endale haarata” (lk 132). Palmer ei ole vaevunud end kurssi viima asjaoluga, et sõja algataja oli Rootsi, kes okupeeris juba 1674. aastal osa Brandenburgi territooriumist, selleks et täita liidulepingut Prantsusmaaga. Sageli taandab Palmer poliitiliste sündmuste põhjused valitsejate iseloomuomadustele, nagu „jonnakalt konservatiivne” või „eneseimetleja”, mis annab ühekülgse pildi mitte ainult diplomaatia keerd­käikudest, vaid ka valitsejate karakterist.
Eesti lugejale torkab kindlasti silma Palmeri seletus 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatsele. Selle olevat sütitanud „viha ametiühinguliikme surma üle”, kes oli hukatud süüdistatuna riigireetmise vandenõus (lk 294). Autor jätab siinkohal mainimata arhiiviallikate põhjal ammu kindlaks tehtud fakti, et riigipööret oli eelnevate kuude jooksul Moskvas kõrgeimal tasemel ette valmistatud. Alles lk 298 mainib Palmer möödaminnes Kominterni „vussiaetud riigipöördekatset” Tallinnas.
Tervikuna võib tõdeda, et Palmeri jõud ei käi materjalist üle. Eriti nõrgad on varasema ajaloo peatükid, mille osas Palmer toetub vananenud üldkäsitlustele, mitte tänapäeva erialauurimustele. Asjatundmatusest on referaadi koostamise käigus sisse lipsanud nii rohkel arvul piinlikke vigu, et nende loetlemine täidaks terve Sirbi. Tuues näiteid esimestest peatükkidest: „Ivan IV ehitatud Ivangorodi kindlus” (lk 22, tegelikult Ivan III); „Bornholm oli Kopenhaageni võimu all kuni 1660. aastani” (lk 23, tegelikult tagastas Rootsi hiljuti omandatud saare just samal aastal Taanile, kelle valdusse see edaspidi jäigi); „suur megaliitiline asula” Malmö lähedal (lk 30, tegemist on mesoliitilise asulaga); soome-ugri kütid liikusid Siberist „lääne poole enam kui 1400 a eKr” (lk 31, puhtformaalselt õige, ent liiguti juba hiljemalt IV aastatuhandel eKr.); Karl XI „toetas Rootsi teise ülikooli rajamist Lundi” (lk 133, tegelikult rajati Lundi Rootsi neljas ülikool Uppsala, Tartu ja Åbo järel). Peeter I tõusis troonile 1682. a (mitte 1672) ja lõpetas Ivani kaasvalitsuse 1696. aastal (mitte 1694, lk 135). Rootsi „mütside” ja „kübarate” parteide osas pole Palmeril samuti õnne: teatavasti olid need „kübarad”, kes algatasid revanšistliku sõja Venemaaga, mitte „mütsid”, nagu autor väidab
(lk 148, 151). Autor armastab lisada geograafilist informatsiooni, ent paraku on ka tema geograafiateadmised kehvavõitu. Peterhof ei asu pealinnast Peterburist idas (lk 151), vaid läänes; Rundāle ei seisa Jelgavast loodes (lk 154), vaid kagus; Göta kanal ei saa kuidagimoodi suunduda Botnia lahte (lk 199) ning Cîteaux asub muidugimõista Burgundias, mitte „Bretagne’i ja Maine’i piiril” (lk 49).
Suurema osa nendest vigadest võinuks tõlkija ja toimetajad välja rookida, aga kahjuks on asi vastupidine: tõlkimise käigus on hoopis rohkelt vigu juurde tekitatud. Segadust tekitab väide, et Eesti aladele jõudnud soome-ugri kütid tõrjusid välja siin elanud „algelised rauaaja inimesed” (lk 31). Originaalis on siiski kirjas „Stone Age folk” e kiviaja inimesed. Lk 48 on „three generations later” tõlgitud kui „kolm sajandit hiljem” ning „poll tax” (pearahamaks) on tõlgitud kui „tollimaks”. Järgmisel lehel räägitakse „Soome lahe ülaosast”, ehkki „beyond headwaters” tähendab hoopiski „teispool vesikonna piiri”. Hansa ei pidanud maapäevi, vaid linnadepäevi (lk 56), „within a year” tähendab „aasta jooksul”, mitte „pärast üht aastat” (lk 57). Tõlge on tervikuna kohmakas ning täis toorvasteid nagu „lende vahetama” (ee ümber istuma), „lumekingad” (ee räätsad), „imperialistid” (mõeldud on keisri pooldajaid Kolmekümneaastases sõjas) või „empaatiliselt neutraalne” (empaatiat ei tuntud siin kummagi konfliktipoole suhtes – „emphatically neutral” tähendab hoopis „rõhutatult neutraalne”). Rohkete vigade rida võiks jätkata … 
Masendav segadus valitseb kohanimede osas. Mõned nimed on vaikimisi eestistatud (Riia), teistele on eesti variant antud millegipärast joone all (teksti sisse jäetud nt Pskov), kolmandate puhul esineb tekstis variante kõikvõimalikest võõrkeeltest. Tõlkija ei ole ilmselt kursis, et Lemberg (lk 135) on Lviv või Lvov. Inglise keele kommet kaotada ära täpitähed on millegipärast järgitud ka eesti keeles, nii leiame tekstist kohad nagu Barwalde (sks Bärwalde), Umea (rts Umeå), Ostergotland (rts Östergötland), Östersjän (rts Öster­sjön). Karl IX asutanud Palmeri sõnutsi „Smealandi” maakonda Karlstadi linna (lk 103). Maakonna nimi on muidugi Småland, aga Karlstadi sealt ei leia, sest see asub teatavasti Värmlandi maakonnas. Samasuguse kaose leiame isikunimedes. Lk 101 kõneldakse renessansiaegsetest printsidest Charles V ja Henri VIII-st. Mõeldud on muidugi Saksa-Rooma keisrit Karl V-t (mitte Prantsusmaa kuningat Charles V, kes valitses 1338–1380) ja Inglismaa Henry VIII-t (Prantsusmaa Henrid nii suure numbrini ei jõudnud). Hämmastav on toimetajate otsus jätta nii teksti kui registrisse Kuramaa esimese hertsogi nimekujuks Keppler (lk 98), mis alles järgmiste põlvkondade puhul muutub märkamatult Kettleriks (lk 130).
Keeruline on ette kujutada, kellele see raamat võiks olla mõeldud. Kooliõpilasele referaadi koostamiseks on see liiga vigaderohke, üliõpilasele õppematerjaliks liiga primitiivne ning professionaalsele ajaloolasele igavavõitu. Ilmselt tasub seda lugeda ajaloohuvilisel, kellel on piisavalt eelteadmisi, et eristada teri sõkaldest. Kui aga iganes peaks ilmnema vajadus anda teosest välja teine trükk, siis nõuab see tingimata korralikku toimetajakätt nii keelelises kui sisulises plaanis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming