Vägi

„Mu meelest ei saa sõna jõudu või jõuetust lahutada sõna ütlejast või kirjutajast ning tema vaimujõust,” ütleb „Keele-elu” rubriigis Mikk Sarv.
Seda on vaja meeles pidada, sest nagu viitab siinse Sirbi avaessees Margus Ott, on inimestel võime oma väge laiendada. Kuna iga ühiskond on mitmekesine, tekib Oti sõnul ühiskondlikul tasandil dilemmasid (näiteks pärimus vs. uuendus, võrdsus vs. erisused), mida „ei saa ära lahendada”, sest neis paarides on mõlemad liikmed olulised ning „ei saa olla mingit meetodit või valemit, mille järgi neid … üks kord ja lõplikult vahekorda seada.”
Kui lugeda poliitikute sõnavõtte, tundub sageli, et kõneleja ei taju oma jõudu ja sellest tulenevat sõnade kaalu. Kuidas muidu nõustuks üks naine ja minister erakonna nimel taandama naiste ebaproportsionaalse esindatuse riigikogus naiste sisemistele kõhklustele. Öelnuks seda mõni meespoliitik, saanuks ta vastu näppe, seega tuleb Reformierakonda ilmselt kiita vägeva kampaania eest. Neil, kes poliittehnoloogiast suuremat ei hooli, tasub lugeda luuletaja ja kriitiku Helena Läksi arvamust nn triibulistest valimisnimekirjadest.
Poliitikuil ei tasu loovisikute sõnavõttude peale liialt solvuda. Kui me eeldame, et igaüks meist on kunagi kultuurist inspiratsiooni saanud – ja tahaks ju seda loota –, siis võiks mõelda loovisikutest kui ühiskonna muusadest. Näiteks nii, nagu mõtiskleb Roman Polanski uut filmi arvustav Andres Maimik: „Õige muusa ei silita, vaid annab piitsa. Ta laseb loojal oma nahkseid saapaid lakkuda. Kriitikuna toob ta esile Lavastaja kunstilise kontseptsiooni eluvõõruse, soovolinikuna paljastab meheliku mõtteviisi piiratuse ning sõjaka Valküürina laseb ta Mehel oma naha peal läbi kogeda ühe sadomaso-suhte tegelikku psüühilist potentsiaali.”

altFoto: Piia Ruber

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming