Aiavoolikust kumminui määrab piiri

Ott Karulin

Kui olin üheteistkümneaastane nolk, meisterdas mu isa ühel koolivaheajal endale aiavoolikust kumminuia ja kadus mõneks päevaks kuhugi. Ema sõnul pealinna meie riiki kaitsma. Ega ma päriselt aru ei saanud, mis toimub, aga et ema oli neil päevil väga närviline ning kuulas korraga raadiot ja vaatas televiisorit, tajusin olukorra tõsidust.

Kui isa tagasi koju tuli, leidis see kumminui omale koha vanemate magamistoas põdrasarvedest nagis. Piisas, kui emb-kumb mu vanemaist meile vennaga selle nuia olemasolu meelde tuletas, et parajasti käsil ulakus hetkega lõppeks. Nuia valu ma kunagi tunda ei saanud, aga hirm teadmisest, et see on olemas, püsis veel hilisteismelisenagi.
Üsna pea, kui koolis juba ka Eesti lähiajalugu õpetama hakati, sain muidugi teada, et isa meisterdas selle nuia kaasa, kui ta läks 1991. aasta augustis vabatahtlikuna Tallinna raadio- ja telemaja kaitsma.
Möödunud aastal rääkisin seda lugu ühel töökohtumisel ka Ene Ergmale – kujundina selle kohta, kuidas pöördelised ajaloosündmused eri põlvkondadele meelde jäävad ja neid defineerivad. Tollane riigikogu esimees vaatas mind mu loo ärakuulamise järel pilguga, kust oli aimata pettumust.

Ealiselt erivajadustega

Lugedes sel nädalal Isamaa ja Res Publica Liidu veteranpoliitiku Ene Ergma intervjuud (Postimees 21. VII), tuli mu lugu ja Ergma pettunud pilk mulle taas meelde. „Kui oleks minu teha, siis teeksin seaduse, et nii nagu vabariigi presidendiks, nii ka riigikogu liikmeks peaks saama inimesed 35–40 pluss,” arvab Ergma. Ta põhjendas: „Inimene peab saama ka enesele eelnevalt ettekujutuse, milline on reaalne elu.” Paratamatu tõsiasi on aga see, et ei mul ega minu eakaaslastel pole kuidagi võimalik saada teada, milline oli see „reaalne elu”, mida on kogenud nn võitjate põlvkonna esindajad. Isegi kui ma suutnuks tol suvel oma kätega aiavoolikust kumminuia meisterdada, poleks minust Eesti iseseisvuse taastamisel suurt kasu olnud – ema poleks mind eal isaga Tallinna telemaja kaitsma lubanud. Olen ma siis seetõttu veel tänagi ealiselt erivajadustega?

Noored alaesindatud

Võiks ju siinkohal lihtsalt nentida, et pole mõtet väsinud poliitikast taanduja sõnu nii südamesse võtta. Võiks mühatada „Lapsesuu!” ja asja sinnapaika jätta, aga no kuidagi ei saa, sest Ergma arvates ei tohiks peaaegu iga viies praegustest riigikogulastest sinna üldse kuuludagi – mis sest, et rahvas nii on otsustanud. Kui Ergma soovitud seadus vastu võetaks, peaks oma koha loovutama üksteist riigikogulast: Arto Aas, Remo Holsmer, Lauri Luik ja Kalle Palling Reformierakonnast, Mihhail Korb, Siret Kotka, Olga Sõtnik ja Priit Toobal Keskerakonnast, sotsiaaldemokraat Rannar Vassiljev ning fraktsiooni mitte kuuluvad Deniss Boroditš ja Rainer Vakra. Saanuks Ergma mõte seaduseks juba eelmiste riigikogu valimiste ajal, ei kvalifitseerunuks parlamendisaadikuks ka reformierakondlane Kalev Kallemets, keskerakondlased Jüri Ratas, Urbo Vaarmann ja Kadri Simson, sotsiaaldemokraat Karel Rüütli ning Ergma enda koduparteist Priit Sibul ja Margus Tsahkna.
Viimase rahvaloenduse andmeil on Eesti elanikest umbes 40% nooremad kui 35aastased (20–34aastasi on elanikkonnast kolmandik), seega oleme 18 eakaaslasega riigikogus selgelt alaesindatud. Ja sedagi on staažika poliitiku ja akadeemiku arvates liiga palju. Inimlikult võib Ergmat ju mõistagi. Res Publica kiire esiletõus ja nukker hääbumine tegi talle haiget, nagu ta ka eelviidatud intervjuus nendib: „Poistel oli soov muidugi kiiresti asju teha. Aga esiteks: uus jõud võtab teistelt leiva ära; teiseks: kõrgendatud ootused; kolmandaks: suur kogenematus. Siis hakkasidki vead riburada tulema, mis viisidki partei lagunemiseni. Sellega tuli palju kaasajooksikuid ja lahkujaid. Aga alguses oli entusiasm suur.”
Vaadakem aga, kuidas sobib Ergma ettepanek IRLi veebilehel toodud programmiga, kus muu hulgas kirjas: „Toetame noorte osalust ühiskonna asjade otsustamisel ja osaluskogusid KOV tasandil”, „Algatame ühiskonnas debati selle üle, kas ja kuidas oleks ühiskonnas stabiilse tasakaalu hoidmiseks mõistlik arvestada valimistel alaealiste osakaalu ning arvestame ka võimalusega langetada valimisea künnis 16. eluaastani”, „Suuname enam ettevõtlustoetusi noorte äride käivitamiseks” ning „Peame vajalikuks rakendada sotsiaalmaksusoodustus tööandjatele, kes palkavad noori”. Eeldatavasti on Ergma selle programmiga ikka tuttav ja partei liikmena ehk midagi sellest ka toetab, kuigi mulle jääb küll arusaamatuks, kuidas saab samaaegselt pidada heaks mõtteks valimisea langetamist ja riigikogu kandidaatide eapiiri tõstmist – milline on see ühine põhimõte nende kahe vastandliku suundumuse taga?

Hapud viinamarjad

Ergma pole siiski ainus IRLi liige, kes paistnud viimastel kuudel silma skisofreeniliste sõnavõttude ning väidetud põhimõtete vastu käiva praktikaga. Need haigused on vist tabanud tervet erakonda, kui mõelda, millise tülgastusega nad veel eelmisel aastal valitsuses olles suhtusid Keskerakonna ja sotside venitamistaktikasse ja kui agaralt nad nüüd ise igal võimalikul juhul riigikogu istungitel kümneminutisi vaheaegu nõuavad.
Muidugi on opositsiooni pagendatule viinamarjad hapud, aga kas IRLi juhatus ikka adub, et just nüüd pannakse paika parteide väärtushinnangud, mille sobivust enda omadega rahvas järgmistel riigikogu valimistel vähem kui aasta pärast kaaluma hakkab. Ehk on aeg kibestumisest üle saada ja jonnimine lõpetada? Seda enam, et rahvuslik-konservatiivseid erakondi on juurde tulnud ja ka uutel „poistel” tundub „entusiasm suur” olevat. Ja halva kaotajaga ei taha ju keegi teist korda mängida.
IRL on seni veel vähemalt mängu võetud, kuigi nendegi read saaksid korralikult harvendatud, kui Ergma soovitud seadusemuudatus tõesti vastu võetaks. Minagi peaksin ilmselt õnnelik olema, sest järgmiste riigikogu valimiste ajaks on vanust piisavalt isegi Ergma jaoks. Seejuures ei suuda ma kuidagi leida vastust kahele küsimusele. Esiteks: millised on need asendamatud ja vajalikud kogemused, mida mul pole mitte kuidagi võimalik omandada enne 35aastaseks saamist ehk miks on minu vanus olulisem näiteks eelmisel aastal kaitstud doktorikraadist või tõigast, et alustasin erialast tööd 21aastaselt? Ja teiseks: kas Ergma nõutud vanusepiirang riigikogusaadikutele oleks „kõigest” 35 ka juhul, kui Taavi Rõival vanust näiteks 38, 42, 46 …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming