Tasuta kõrgharidus ja ühistransport?

Raivo Soosaar

Majandusteooria vaatevinklist luuakse tasuta kõrghariduse abil suuremat võrdsust püüeldes hoopis ebavõrdsust juurde.   Rahvastikuregistrijärgsed Tallinna elanikud saavad tasuta sõita pealinna bussides, trollides ja trammides ning rongides (v.a Tartu ekspressis) tavaklassis Tallinna tsooni ulatuses. Eesti ava-õiguslikes ülikoolides jookseb nn tasuta kõrghariduse teine semester. Nii tasuta ühistranspordil kui tasuta õppekohtade arvu suurendamisel näib rahva seas olevat suur poolehoid. Avaliku sektori ökonoomikas ei peeta seevastu kummagi teenuse täiesti tasuta pakkumist kuigi põhjendatuks. Suuremahuline doteerimine on mõlema teenuse puhul küll õigustatud, kuid mitte sajaprotsendiline subsideerimine.

Tasuta pakkumine on põhjendatud mitmetel puhkudel, nt konkurentsitu tarbimise puhul, kui kaup või teenus on juba toodetud ja uue tarbija lisandumine ei vähenda teistele tarbida olevat kogust ning juurde tulev tarbija ei too kaasa lisakulusid või need kulud on mikroskoopilised. Kui kuulan salvestatud muusikapala, ei võta ma sellega kelleltki teiselt võimalust kuulata todasama teost, ent kui ma pistan nahka ühe porgandipiruka, siis keegi teine seda enam süüa ei saa. Kui lisandub heliteose kuulaja, ei ole vaja uut produkti toota. Muusika kirjutamise ja ettekandmise kulud ei sõltu kuigivõrd sellest, kui palju saab olema selle kuulajaid. Ka kujutava kunsti teosed ning filmid on samasuguste omadustega.

Majandusteooria vaatevinklist on konkurentsitu tarbimisega kaupade ja teenuste eest otseselt tasu küsimine tavaliselt halb mõte. Tagasihoidlikult seda kaupa (teenust) väärtustavad inimesed loobuvad tasu sisseseadmisel kauba (teenuse) tarbimisest. Kuid kuna nende kasud on siiski suuremad mikroskoopilistest kuludest, mida nende tarbimiskasv kaasa tooks, siis jääb tasu tõttu ära tarbimine, mille tulud on suuremad kui kulud. Vastuoksa populaarsele loosungile on tasuta lõunad täiesti olemas ja ühiskonna heaolu seisukohalt tuleks neid kõigile pakkuda.

Teiseks tuleb tasuta jagamine kõne alla siis, kui inimesed alahindavad mingi teenuse või kauba väärtust, nt kui ei aduta tervise, hariduse, süvakultuuri jms tähtsust oma toimetuleku ja eneseteostuse alusena. Tasuta pakkumisega kaasnev lisatarbimine ei too sel juhul teatud piirini endaga kaasa selliste ühikute tarbimist, mille kulud on kasudest suuremad.

Kolmandaks on mõistlik kaupa või teenust tasuta pakkuda, kui selle eest tasu kogumise halduskulud on võrreldes kaubapakkumise kuluga suured. Neljandaks, teatud tingimustel (näiteks kui kaupa või teenust tarbivad pigem vaesemad inimesed) võib osutuda otstarbekaks pakkuda kaupa või teenust tasuta, et tagada kõigile kättesaadavus, s.o võimaldada kaupa või teenust tarbida ka nendel, kelle sissetulek on napp või puudub sootuks. Alati tuleb aga enne välja selgitada, kas mõni teistsugune toetusmeede pole mitte efektiivsem, et saavutada üllas eesmärk parandada hädaliste toimetulekut.

Universaalse teenusetoetuse alternatiive on kolm: vajaduspõhised teenusetoetused, universaalsed rahalised toetused ning vajaduspõhised rahalised toetused. Vajaduspõhine toetus on universaalsega võrreldes paremini suunatud ehk kogu maksuraha läheb probleemsetele leibkondadele. Puuduseks on siin suurem mõju töötamise stiimulitele: tööle minnes või suurema palga korral kaotatakse toetused. Ka halduslik koormus on vajaduspõhiste toetuste puhul suurem, sest vajadus tuleb välja selgitada. Rahaliste toetuste eeliseks teenustega abistamise ees on leibkondade suurem valikuvabadus: tarbida saab rohkem just neid kaupu ja teenuseid, mida kõige enam väärtustatakse. Tasuta teenustega toimetuleku toetamine võimaldab aga inimeste käitumist suunata. Raha eest võib ju osta nii haridust, tervislikke toiduaineid ja muid n-ö häid kaupu kui ka alkoholi ja teisi n-ö halbu kaupu.

Pigem osaline õppemaks

Kõrgharidus ei ole konkurentsitu kaup, kuna lisaks õppematerjalide koostamisele ja loengute pidamisele, mille puhul kulutuste hulk ei sõltu või sõltub vähe õppurite arvust, tuleb tudengeid individuaalselt juhendada, hinnata töid ja anda nende kohta tagasisidet. Kui alahinnatud on inimeste hulgas kõrghariduse väärtus, on keerukas küsimus. Iga-aastane tasulistele kohtadele õppima asunute rohkus viitab sellele, et probleem ei tohiks olla suur, kuid kindlasti leidub ka tõsiseid alahindajaid. Kõigile täielik subsideerimine näib alahindamise võimalikku ulatust silmas pidades ometi üpris ebaproportsionaalne lahendus.

Tähelepanuväärselt positiivset on hariduses ohtrasti, nii et siinkohal saab nimetada vaid osa. Haritumal inimesel on üldjuhul kõrgem palk, mistõttu ta maksab riigile rohkem makse. Tänu sellele saavad teised piirduda tagasihoidlikuma panusega tagamaks sama avalike teenuste taset. Haritud kodanik ei lähe populistidest poliitikute õnge, tema valimiskasti juures tehtud targast valikust lõikavad aga kasu kõik selle riigi kodanikud. Tootlikuma inimesega ühes kollektiivis töötamine annab teistele võimaluse tema töövõtteid kopeerides oma produktiivsust tõsta.

Leitakse, et eriti suur on positiivne mõju (sh sotsialiseerumisest tulenev kasu teistele ühiskonna liikmeile) põhi- ja keskhariduse puhul. Kuna ka kõrghariduse puhul on see arvestatav, siis on sellegi maksumaksja rahaga toetamine igati õigustatud. Kõrghariduse täielikku subsideerimist peetakse aga küsitavaks, sest erakasu (suurem palk, avaram pilk maailmale) ei ole teps mitte väike. Tudengi omaosaluse määr peaks varieeruma erialati vastavalt valdkonna erakasu ja sotsiaalkasu suhtele: näiteks õiguses ja ärijuhtimises võiks see olla suurem, eesti filoloogias väiksem.

Tasuta kõrghariduse pooldajate põhiargument on kõrgkoolis õppimise kättesaadavuse tagamine. Võib igati nõustuda sellega, et isegi vaid veerandit kuludest kattev õppemaks käiks paljudele kehvematest peredest pärit õpihimulistele üle jõu ning töötamine õppimise kõrvalt ei ole tervitatav omandatavate teadmiste ja oskuste kvaliteedi ning tervise seisukohalt jne. Kui osalisele õppemaksule lisada aga sissetulekust sõltuva tagasimaksega (SST) õppelaenud, paistab asi märksa rõõmsamas valguses. Erinevalt praegusest hüpoteegitüüpi õppelaenust, mille puhul igas kvartalis tuleb teha kindlaks määratud summas tagasimakse, on SST-laenu tagasimakse mingi protsent sissetulekust.¹ Kui sissetulek puudub, ei ole tarvis maksta sentigi. Laenuga seotud riski võtab enda peale riik. Analoogiliselt tulumaksuga on võimalik siingi rakendada maksuvaba miinimumi, et mitte kahandada väiksepalgaliste niigi nappi tulu. Samuti on võimalik astmeline maksumäärade struktuur. SST-laenu puhul on kõrgharidus tasuta selle omandamisel ja jääb süsteemist sõltuvalt kas suures osas või täielikult tasuvabaks kõigile väiksepalgalistele. Kõrgharidus tähendab üldiselt suuremat sissetulekut elu jooksul. Kui vaadata elu vältel teenitavat sissetulekut, ei ole enamasti raskusi sellest osalist õppemaksu maksta. Sestap on Jacobs ja van der Ploeg² postuleerinud: tudeng ei vaja toetust, vaid laenu.

Riigieelarvest kõrghariduse toetamine kipub olema regressiivne. Seda mitte ainult seetõttu, et kõigi rahakotist toetatakse haritumaid ja jõukamaid, vaid ka seepärast, et kõrgharidust omandab ebaproportsionaalselt palju rikkamatest peredest lapsi. Tasuta kõrghariduse abil suuremat võrdsust püüeldes loome hoopis ebavõrdsust juurde, sest „tasuta” juhul tuleb suurem panus anda vaesematel leibkondadel. Suurimaks probleemiks haridusökonoomika seisukohalt soovitatava osalise õppemaksu ja SST-laenu paketi puhul on ilmsesti paljude õppida soovijate kartus laenu ees. Seetõttu on ülimalt tähtis selgitada SST-laenu olemust. Nii et osaline õppemaks ei eelda ainult SST-laenu, vaid ka head teavitussüsteemi. Nende mõlemata satub juurdepääs kõrgharidusele kindlasti suure löögi alla.

Lõpetuseks esitan mõned spetsiifilisemad rahastamise süsteemi kujundamise soovitused ja mõttekohad. Õppemaksu peaksid saama määrata õppeasutused ise, riik võib seada neile lae. Ava-õiguslikke ja eraõiguslikke õppeasutusi ning seal õppivaid tudengeid peaks kohtlema võrdselt. Eesti puhul tekib terav küsimus, kas siis erakõrgkoolis õppinu haridus ei too sama eriala avaõiguslikus ülikoolis tudeerinu haridusega võrreldes kaasa positiivseid välismõjusid.³ SST-laen peaks katma nii osalise õppemaksu kui elamiskulud. SST-laenuga peaks hõlmama ka osaajaga õppurid. Selle laenu tingimused võib siduda edasijõudmisega: näiteks panna tagasimakse määr sõltuma õpingute kestusest. SST-laenu süsteemi võib ellu kutsuda ka praeguse kõrghariduse finantseerimise ja vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemiga jätkamise korral.

Tasuta pärast tipptundi

Kulude suurus, mille toob kaasa lisanduv transpordivahendi kasutaja, sõltub kasutajate hulgast.⁴ Eelkõige mõjutab sõitjate arv lisanduvaid negatiivseid välismõjusid ehk väliskulusid ehk kulusid, mida põhjustatakse teistele indiviididele. Kui kasutajate arv liinil või väljumisel on väike, siis on ühe reisija lisandumisel minimaalsed nii otsesed lisakulud (suurem kütusekulu) kui ka väliskulud. Kui inimesi on transpordivahendis hõredalt, ei võta uus reisija kelleltki istumise võimalust ning sisenemine ja väljumine käib kiiresti ja mugavalt. Kõigi reisijate ajakaotus, mis johtub sellest, et ilma teid peale võtmata ja maha laskmata oleks kiiremini edasi liigutud, on reisijate vähese arvu tõttu tagasihoidlik. Ülerahvastatud sõidukis on ühelt poolt ühe sisenemise ja väljumise kulud suuremad ning teiselt poolt lisanduja/väljuja tõttu ebamugavusi taluvate ja aega kaotavate reisijate hulk suur.

Reisija pileti hind peab vastama tema tekitatud kuludele. Seega peaks pileti hind olema väiksem tipptunnivälistel väljumistel ning üpris minimaalne kuni tasuta pakkumiseni välja kõige vähema täituvusega sotsiaalselt tasuvatel väljumistel, kuna need väljumised on lähedased konkurentsitule kaubale, mille tarbimise piiramine, nagu sai eespool näidatud, vähendab ühiskonna heaolu. Võib paista pisut ootamatu soovitus, et ebamugavuste puhul tuleks rohkem maksta. Kuid suurem tasu on hüvitis teistele põhjustatavate ebamugavuste eest ja pealegi vähendab kopsakam tasu reisijate hulka jõudsamalt, kahandades suuresti teie enda ebamugavusi.

Ühistranspordi subsideerimine avardab inimeste liikumisvõimalusi. Me võime nende võimaluste tähtsust alahinnata, ent parimal juhul annab see alust vaid osaliseks subsiidiumiks. Ühistranspordil on ka mitmeid positiivseid välismõjusid, kuid kuna on olemas ka märkimisväärne erakasu, siis on täielik subsideerimine väga küsitav, eriti kui arvestada, et ressursside piiratusest johtuvalt tuleb subsiidiumi maksmiseks millestki muust loobuda. Sageli tuuakse ühistranspordi doteerimise põhjenduseks, et sellega väheneb autode ja nendega tehtavate sõitude arv, mis tähendab selliste negatiivsete kaasnähtude nagu õhusaaste, müra, kliimamuutuse, liiklusõnnetuste ja ummikute vähenemist. Paraku on ühistranspordi välismõju samuti negatiivne, harilikult (kui jätta kõrvale paari reisijaga suured bussid) küll mitte nii palju reisijakilomeetri kohta kui erasõidukid, ent ikkagi. Ummikuid ja õnnetusi põhjustavad nn keskkonnasõbralikud bussid sama palju kui traditsioonilised sisepõlemismootoriga sõiduvahendid. Nii autosid kui ka busse tuleks maksustada vastavalt nende tekitatud väliskuludele. Sellise maksupoliitika tulemusel läheb autoga sõitmine bussisõiduga võrreldes veelgi kallimaks ja kasvab stiimul kasutada auto asemel bussi, ilma et välismõjusid põhjustavat bussitransporti ühiskonna heaolu seisukohalt ülearu pruugitaks.

Ühistranspordi subsideerimisel on teistsugused majanduslikud argumendid. Esiteks, iga lisareisija toob teistele kaasa positiivseid välismõjusid. Ühelt poolt saab püsikulud (kulud, mille suurus ei sõltu kasutajate hulgast) jaotada suurema hulga inimeste vahel, mis tähendab, et igaühe panus on väiksem. Teisest küljest, rohkem reisijaid lubab tihendada sõidugraafikut. Sealjuures võib tihedam graafik iseenesest tuua juurde uusi reisijaid, mis omakorda annab põhjust lisada uusi peatusi. Teiseks ei saa sotsiaalsete tulude määramisel lähtuda inimeste otsesest maksevalmidusest, s.o bussijuhile või klienditeenindajale laekuvast piletihinnast, kuna on olemas nn valikuvabaduse väärtus.⁵ Inimene ei pruugi ühistransporti tarbida või ta teeb seda haruharva, kuid talle meeldib, et seda varuks pakutakse, sest tal võib seda siiski tarvis minna – tal on häda korral see võimalus valida. Ühiskondlike tulude poolel tuleb arvesse võtta ka valikuvabaduse väärtus.

Kõige keerulisem on hinnata tasuta ühistransporti kui toimetuleku parandamise meedet. Ühest küljest ei ole teada, kui progressiivne ehk vaesematele suunatud on Tallinna linnatranspordi subsideerimine. Selleks tuleks uurida ühistranspordi kasutajaskonda tulutaseme seisukohalt. Nagu eespool sai selgitatud, on universaalsel teenusetoetusel teiste meetmete kõrval omad võlud ja puudused. Tõenäolisem on, et ka toimetuleku parandamise seisukohalt on optimaalne mõni osalise doteerimise variant.

  

 

1 Hea sissejuhatuse teemasse sisaldab N. Barr, (2012) Economics of the Welfare State. Oxford University Press, Oxford, 2012.

2 B. Jacobs, F. van der Ploeg, How to reform higher education in Europe. – Economic Policy, juuli, 2006 lk 535–592. Soovituste osas olen tuginenud paljus sellele artiklile.

3 Sirbis on eraõiguslike isikute ebavõrdsele kohtlemisele tähelepanu juhtinud Ene Grauberg oma 20. IV 2012 ilmunud artiklis „Kas kõrgharidus on vaid avaõiguslike isikute asi?”

4 B. O’Flaherty, City Economics. Harvard University Press, Cambridge, London 2005.

5 B. Bluestone, M. H. Stevenson, R. Williams, The Urban Experience: Economics, Society, and Public Policy. Oxford University Press, Oxford 2008.