Utoopia õnnelik lõpp

TANEL PERN

Tunnen, et oleks jälle vaja hakata rääkima utoopiatest, kuna õnn näib globaalselt üha võimatum ja pessimism üha põhjendatum. Olevik mõjub kitsalt ja ängistavalt. Terve maailm rabeleb, otsides väljapääsu. Ometi võiks võimatuna näiva ülesande lahendus aga seisneda just võimatus: tuleb leida utoopia õnnelik lõpp. See peaks olema saavutatav utoopilise mõttelaadiga, mis on utoopiaga võrreldes käegakatsutavam; Karl Mannheimi järgi võib see utoopilise tuua täiesti käeulatusse. Sellist mõttelaadi püüangi ma leida, kuigi utoopia mõiste laialivalguvuse tõttu võib seegi olla veidi utoopiline ülesanne. Sellest aimuandmiseks viitan vaid põgusalt Fredric Jamesonile, kes on kaardistanud utoopia esinemisvorme: võib eristada kirjanduslikke utoopiaid ja igapäevaseid utoopilisi tunge, utoopilist programmi ja utoopilist impulssi, utoopilist vormi ja utoopilisi soove.1 Oma ülesande piiritlemiseks keskendun siin seega enda meelest kõige olulisemale: püüan kirjeldada, milline võiks olla utopistlik impulss ning esitada selle kaudu utoopilise programmi utoopiate jaoks. Nii võikski mu kirjatöö alternatiivne pealkiri olla „Õnne sünd utoopia vaimust”.

Alustan selle impulsi otsingut enese seest, kuna utopism tugineb igapäevastele utoopilistele kujutlustele, mis on sügavalt isiklikud. Utoopia on mulle alati olnud struktuur, mitte valguskiir pimeduses. Mitte pelgupaik, kuhu põgeneda, vaid paiga kui sellise võimalikkus. Olen lapsepõlvest saati taga ajanud struktuuri. Maailm mu ümber on näinud mulle segane ja kaootiline; ainuke, mille suhtes ma olen arvanud endal selguse olevat, olen mina ise. Minu mõttetegevus on suunatud sellele, et struktuuri enda ümber laiendada – või nii ma vähemalt kunagi arvasin. Arvasin aastaid, et elu on nagu laialipaisatud mänguasjakast ning on vaid vaja ehitada neist enda ümber mõnus pesa. Kogemused on aga näidanud, et enese suhtes on mul kõige vähem selgust. See, mida ma arvan end teadvat, libiseb pidevalt käest. Struktuur laguneb. Mänguasjadest ehitatud pesa on mõnus vaid hetkeks – piisab vaid ennast korraks sirutada ja mõnusat tunnet ei leia enam kätte. Midagi sellesarnast võiks ehk tunda ka Walter Benjamini kirjeldatud ajaloo ingel, kelle nägu on pööratud mineviku poole ning kelle ette ajalugu kuhjab varemeid varemete peale. Ingel tahaks äratada surnud ja purustatu uuesti kokku panna, kuid paradiisi poolt puhuv marutuul ajab teda vastupandamatult tuleviku poole.2 Ent tuul ei puhu kunagi tühjalt; seetõttu kujutlen ajalugu aktiivsema inglina, kes meeleheitlikult käsi kord sinna, kord tänna sirutab, püüdes mineviku poolt puhuvast tuulest seal lendlevaid reaalsuse tükke ning üritades neist uut struktuuri kokku panna. See jääb aga üürikeseks, sest kõik, mis tal ühest otsast õnnestub kokku panna, teisest otsast juba laguneb. See ei ole Sisyphose töö – sest see, mis ajalugu ehitab, ei kordu –, kuid on tüütu, vaevarikas ja otsatu.

Utoopiat võikski vaadelda katsena päästa ajaloo inglit tema õnnetusest. Thomasmore’likus utoopias luuakse selleks väljaspool aega ja ruumi koht, kus miski ei murene ega pudene käest. Koht, kus valitseb struktuur ja kord. Kui utoopia on ühes paigas loodud, peaks see sealt tasapisi hakkama laienema – justkui vedelik, mis tardub sellesse visatud idukristalli mõjul õigetes tingimustes ühetaoliseks kristallstruktuuriks. Nagu osutab aga Raymond Ruyer, kellele viitab oma loengutes ideoloogiast ja utoopiast Paul Ricoeur, järgib see lõppkokkuvõttes üsnagi pessimistlikku mudelit: klassikalised utoopiad algavad reeglina tormilise loova tegevusega, väljamõeldud ühiskondliku struktuuri osade kirjeldustega, kuid tarduvad lõpuks kivistunud pildiks.3 Utoopia – olematu maa – eraldatus rõhutab seda veelgi, toimides otseses mõttes raamina. Samuti rõhutab kivistumist utopistide sundmõtteline vajadus luua selgeid ja sümmeetrilisi struktuure, kus kõik hierarhiad on täpselt paigas. Nii saame More’ilt teada, et Utoopia saarel on 54 linna, mis on kõik jaotatud neljaks võrdseks osaks, igas linnas on 6000 peret jne.4 Sellised utoopiad püüavad ajaloo õnnelikult lõpetada (huvitaval kombel ei välista More näiteks võimalust, et Utoopia valitseja võib osutuda türanniks), astudes väljapoole aega – kuid ainus, mis neil õnnestub korda saata, on aeg seisma panna. Utoopia on lõppenud enne, kui see alatagi sai.

Utopismi juurte otsimine lapsepõlvest pole juhuslik, kuna utoopilised kujutelmad on tugevalt seotud esmatasandi tähendusloomega, kus asjade tähendused veel selgelt ja konkreetselt välja pole joonistunud. Ricoeur nimetabki utoopiat inimese sotsiaalse kujutlusvõime üheks tahuks: see on üks viise suhestuda sotsiaalse maailmaga. Selles tähenduses moodustab utoopia mõistepaari ideoloogiaga: mõlemad on reaalsuse või situatsiooni suhtes mõnevõrra nihkes, kuid nende erinevus seisneb selles, et utoopia puhul püütakse purustada olemasolevat korda ja muuta sotsiaalset reaalsust, kuna ideoloogia eesmärk on seda säilitada ja legitimeerida.5 Utoopia vaatab alati tulevikku, ideoloogia minevikku. Utoopia on pidevalt realiseerumas, ideoloogia aga seisab paigal; tema nihe reaalsuse suhtes tekib sellest, et reaalsus paigal ei püsi. Karl Mannheim, kellelt see mõte pärineb, nägi moodsa utoopilise mentaliteedi probleemi selles, et ei vaadata elust piisavalt kaugele. Utoopia jõud tulebki tema käsitluses selle realiseerimatusest.

Ricoeur rõhutab Mannheimi ideoloogia ja utoopia käsitlust edasi arendades utoopilise kirjanduse iroonilist elementi. Utoopias pakutakse välja midagi, mis oleks usutav, kuid ühtlasi midagi täiesti usutamatut. Uskumatu kaudu väljendatakse aga ka midagi tõest. Utoopia eesmärk on tekitada võõristustunnet olemasoleva suhtes, tuleb kõrvale heita oma arusaamad sellest, kuidas asjad on. Utoopiat ja düstoopiat ei saagi selles aspektis eristada: peame kujutama ette elu millegi harjumuspäraseta, mis tuletab tegelikult meelde, et meil on harjumused. Reeglina on need pigem väikesed asjad: kujuta ette, et enam ei ole kuningaid – kuidas on see võimalik? Vaid harva minnakse fundamentaalsemate asjade kallale: mis oleks siis, kui ei oleks moraali? Või mis juhtuks, kui ei oleks gravitatsiooni? Mis saaks, kui ei oleks kausaalsust? Kas poleks imelik, kui ei oleks aega? Kõige radikaalsem oleks ehk kujutleda universumit, kus ei oleks universumit, kuigi on kahtlemata mitmeid võimalusi. Siiski on ka utoopilisel mõttel siin üks piir. Ideoloogia ja utoopia üks oluline erinevus seisneb selles, et me võime kujutada ette maailma ilma ideoloogiata – kui aktsepteerida ideoloogia määratlust valeteadvusena –, kuid, nagu ütleb Ricoeur, on võimatu ette kujutada maailma ilma utoopiata, sest see oleks maailm ilma eesmärkideta.

Ricoeur pakub utoopia ja ideoloogia vahekorra selgitamiseks välja veel ühe analoogia: ideoloogia on eespool kirjeldatud kivistunud pilt, utoopia – väljamõeldis ehk fiktsioon. Ideoloogia on „millegi mudel”, see kordab ja kirjeldab seda, mis on, esitab teatud pildi. Utoopia on „mudel millegi jaoks” ning sellel on fiktsionaalne (nii fiktsioonile omase kui illusoorse tähenduses) võime reaalsust ümber kirjutada. Sellisel juhul on utoopia õnnetu lõpp – utoopilise fiktsiooni tardumine ideoloogiliseks pildiks – tõesti paratamatu, kuna ühel hetkel saab „mudelist millegi jaoks” „millegi mudel”, reaalsus jõuab kirjeldusele järele ning viimane hakkab esimest järelelohistamise asemel tagant toetama. Noortest mässajatest saavad konservatiivid, revolutsioonid hakkavad õgima omaenese lapsi.

Õnneliku lõpuga utoopia saab sel juhul olla vaid lugu, mis eales otsa ei saa. See peaks olema lugu, millesse kulminatsioonini jõudmise ebaõnnestumine on juba sisse programmeeritud. Puhas jutustamine, puhas narratiivne alge. Lugu, mis algusest peale laguneb. Selle utopistliku printsiibi põhjal saab konstrueerida ka uue, õnneliku ajaloo ingli: see ei seisa enam seljaga tuleviku poole, vaid kõnnib tuule käes ringi, ehk tantsibki, sest teab: õnn on seista tuules ning püüda seal lendlevaid struktuuriräitsakaid.

Artikli aluseks on kirjandusfestivali „Prima vista” 9. mai õnnekonverentsi ettekanne.


1 Fredric Jameson, Archaeologies of the Future: The Desire Called Utopia and Other Science Fictions. Verso, 2005, lk 1–9.

2 Walter Benjamin, Valik esseid. Kultuurileht, 2010, lk 173.

3 Paul Ricoeur, Lectures on Ideology and Utopia. Columbia University Press, 1986.

4 Thomas More, Utoopia. Perioodika, 2002.

5 Paul Ricoeur, op. cit., 265–266.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming