Eesti kultuurieksport on tänini partisanilahing

Jürgen Rooste

See on muidugi sihuke metonüümiline häda me väiksusega, et me eestlasena esindame alati tervikut, et üksik eestlane maailmamerede prügikala seas on ikka esmalt eestlane, rohkem selle paine all ehk kui mõne suure rahva laps. Neil on ju inimesi raisata, kahurilihaks ja haridus- ning sotsiaaleksperimentideks jms, erinevalt meist, eks.Tuleb muidugi täpsustada, et tegelikult esindab kunstnik enamasti ikka põhiliselt iseennast: ilma egota või ilmapõlgurlik/askeetlik kunstnik, säherdune, keda ei eruta too edevuse tulevärk, lihtsalt ei lähe kohale, ei ilmu suurele messile või raamatu/plaadi esitlustuurile, oma näituse avamisele ... Muidugi on noid epateerijaid, kel turumaailma reegleist hais ninas ja kes kasutavad todasama mitteilmumist juba teadliku imagoloogilise nipina, pööravad edevusevärgi pää pääle ja ammutavad mõnd püüdlikku promoüritust põhja lastes kapaga sügavalt säält nartsissismikaevust. Aga on ka tõelisi üksiklasi, näpuotsaga. Aga on!

Eks sama ole kogu esindamisega. Tagasihoidlik poliitik on oksüümoron. Mulle meeldib Indrek Tarandi joviaalne ja teadlikult triksterlik (kohati seetõttu hämarapärane või programmitu) laad: ta mängib kaasa noid mänge, aga kõverpeeglis, sarkasmiga, tema paljastav kampaanialaad mõjub vahel lausa õelusena nonde poliitikute pihta, kes ses mängus tõsimeelselt rabelevad. Ja näed, Tarand esindab Eestit, ma usun, et paremini kui mõni n-ö „professionaalne” esindaja, kes edevusemooduli teatava asjalikkuse taha peidab.
Või siis sportlased. Naiivne on oletada, et praeguste veretute mängude gladiaatorid vaid rahvuslippu ja riigihümni teenivad. Säärasel kujul on sport ikkagi meelelahutus- ja rahamasin: noh, meile müüakse lihtsustatud tundeid, võidurõõmu ja kaotusekibedust. See on muidugi kaunis. Ei, ärge arvake, et minugi ajukastis praegu jalkalahinguid ei lööda, ikka lüüakse! Juba see on tore mõelda, et meeskonnajagu miljonäre lippab platsil palli taga ajades nagu poisikesed! Muidugi, mõne vaesema ja viletsama riigi esindusmeeskond on sääl tõesti vere pääl ja eest väljas … Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kõnelda.
Minu põhiline tees, usk ja veendumus on, et tegelikult pole Eestil maailmale midagi muud pakkuda pääle oma kultuuri. Mitte mingit muud erilist Eestit – noh, ehk siiski ka me suhteline inimtühjus ja kirev loodus, aga selleks pole siin ekstra meid vaja – polegi olemas. Ja ma ei mõtle sugugi kaerajaani või õllepruulija ega isegi laulupeo stiilis rahvuslikke atribuute, eks, vaid pigem ikka elavamat, servapäälsemat osa sellest.
Noh, lähedaseks ja värskeks näiteks kõlbab rändfestival „Diverse Universe” ehk „Mitmepalgeline universum”, mida Al Paldrok nüüd läbi Euroopa vedanud on: kambale veidrikele-hulludele, kes tol ligi veerand aastat vältaval äraspidisel tsirkusetuuril kaasa löövad, ja muidugi ka spetsiifilise näoga publikul üle Euroopa, jääb meelde, et see on üks veidi kummaline/hullumeelne tuli, mis Eestis süüdatud. Kuigi tegelikult on see muidugi multikultuurne ja rahvusülene asi ja Paldrokit ei saa liialt süüdistada Eesti vedamises ilmakaardile. Säärase kunsti ülesanne on pigem noid dogmasid/süsteeme lammutada.
Kuigi näiteks sel festivalil eelmisel laupäeval ja küüditamise aastapäeval Von Krahlis tolle kamba tehtud performance ajupesust ja ajaloo maharaputamisest endalt on ehk tõesti Ida-Euroopa eripärast laetud. Tahaks toda vahast Stalini pää sulatamist juustepesuvahendiks näha kuskil Moskvas … See esindaks siis tõepoolest Eestit! Ja sääl on me kohalolu ja häälekus ehk ka vajalik. Julgus on see, et sa esitad oma sõjatantsu ikka otse draakoni nina all, mitte vaikselt ta hänna juures.
Siinjuures jõuame väikse häda ja vastuoluni: tegelikult vajab see osa kultuurist või süvakultuurist või nn kaunitest kunstidest esindamist ka Eesti sees. Ei ole ju suurt vahet, kas läed laia ilma ja esined sääl Eesti poeedina või sõidad maakohtadesse raamatukogutuurile ja kõneled sääl meie aja kirjandusest. Ütleme, suurel rahvusvahelisel festivalil on asi isegi sujuvam, sisse tuleb murda lahtisest uksest ja küsimus pole mitte eluõiguses või aktsepteerimises (ehk just Venemaa pool on teisiti), vaid pigem tolles eripäras, et kuidas meelde jääda, kuidas tuua välja see, mis sus endas, mis meis (kui see „meie” on olemas) on tegelikult iseloomsat, teistsugust.
Aga siinsamas Eestis … Tallinna südalinnaski, oled sa tolle oma kaasaja kunstiga hädas ja mädas. Kellelgi pole seda otsekui vaja, nii et endal võib ka vahel usk kõikuma lüüa ja aur kipub kuluma mingile eneseõigustamisele või eluõiguse taotlemisele, mis on kogunisti mõttetu. Kunstnikule vähemasti, tema peaks ju keskenduma sellele, mida ta parimini teeb, eks. Nii ma vähemasti olen aru saanud, mõelnud.
Eks tollessamas ole kinni ka järgmine häda: „Eesti” (s.t meid esindavad tipp-poliitikud, me ise oma valitud suunaga) pole otsustanud, kas ja miks ja kuidas meil toda kultuurieksporti, teadlikku enesenäitamist maailmas vaja on. Jah, muidugi, ilmselgelt on mõistetud, et Arvo Pärt töötab kaubamärgina ja reklaamitulbana iseenesest. Ja sääraste asjade üle rõõmustatakse süsteemselt, noh, nagu Järvide edu maailmas, Kivirähk praegu Prantsusmaal … Aga teadlik panustamine, et meil oleks kultuuri maailma viimiseks tugev ja suur süsteem, mil oleks loota, et see kunagi ka „tagasi toob”, nagu on edukalt tõestanud Põhjamaad, seda otsust ja tahet lihtsalt pole. Kuigi, ma rõhutan, see on ainus, mis meil üldse pakkuda on. Ja tolles otsustamatuses ongi igaüks iseenda eest väljas, paratamatult. See on metsavendade-partisanide lahing: igaüks laseb oma põõsa või puu tagant paar pauku …
Aga olgu, nõnda mõjun ma esteedi-kusipääna ja vaatan ilmselgelt mööda tõigast, et meil on kümnetes tuhandetes lapsi, kes iga päev kõhtu täis ei saa. Selle argumendi vastu ei aita miski. Ükski luuleantoloogia ega kontsert ega rahvusvaheline kunstiprojekt ei kaalu seda üles, kui riik oma väetimate eest ei suuda seista, eks. Kogu see raha ja aur kulub ju sinna, ma loodan.
*
Mõnikord läheb ka nihu. Ma mäletan, kunagi säälsamas Moskvas ühel luulefestivalil lugesin tuntud kirjandusajakirjaga seotud keskealisele publikule oma iroonilist/siirast luuletust „Milleks on vaja luulet”. Igor Kotjuh vahendas tõlkes. Kui jõudsime kohani „teisalt, milleks on meile vaja Eesti riiki …” plahvatas publikum naerma ja sain vaheaplausi. See kiskus tuju nulli. Tundsin end luhtununa, vihastasin. Eesti üle ilkuda, iroonitseda, Eesti kallal võtta võib ikka ainult eestlane ise. Ses mõttes oleme juutidega väga lähedased – meie asja võib puutuda ja pilada küll, aga siis peab olema see vereühtsus. Noh, Ilveski on meile tänini ikka veidi liiga ameeriklane …
Mul endal on vastus, et milleks on vaja Eesti riiki, alati olemas olnud. See hõlmab endas ehk ka osa vastusest küsimusele, milleks on vaja luulet. Kui kellegi arvates on tollel asjal küljes multikultuuri lebra, kui keegi näeb toda kaasaja kunsti mao soendamisena rahvusluse rohmakal ja paljukannatanud rinnal, siis … Tuleb vist vaadata enda sisse.
Ma olen alati mõelnud, et inglased on üks tugev rahvas: nende oskus iseenda üle naerda ja oma nõrkused pilaks pöörata hoiab neid. Millegipärast olen ma tahtnud meid, eestlasi, samasugustena näha. Eestit kuidagi esindada … see on enamasti üksik töö, isegi kambakesi. Ikka olete te vaid tilk ilmaruumi meres.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming