Raamat Eesti riigi sünnist

Toomas Karjahärm

Ajalugu pakub võimalusi neile, kes oskavad otsida.Iseseisvusmanifest. Artikleid, dokumente ja mälestusi. Koostanud Tõnu Tannberg ja Ago Pajur, toimetaja Katre Kaju, tehniline toimetaja Helina Tamman. Kujundanud Kalle Müller. Rahvusarhiiv, 2014. 374 lk.

Õpikutest ja teatmeteostest, kus ajalugu esitatakse konspektiivselt, jääb mulje, et Eesti iseseisvus progressiidee kandel lineaarselt ja loomulikult, seaduspäraselt ja vääramatult. Manifesti sõnade järgi pole eesti rahvas „aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. [—] Nüüd on see aeg käes”. Eestlased tahtsid ja väärisid iseseisvust juba ammu ning said selle nii-öelda loomuliku õiguse järgi lõpuks kätte. Lähemal vaatlusel see siiski nii lihtne polnud. See saab selgeks, kui loeme Tõnu Tannbergi ja Ago Pajuri koostatud raamatut „Iseseisvusmanifest”.
Kõnealune teos pole üksnes manifestist, tegemist on Eesti omariikluse sünni poliitilise eellooga aastail 1917-1918 kuni Saksa okupatsioonini, kohati tagasivaatega veel varasemasse aega. Kollektiivse uurimuse põhiväärtused on väga detailne ja allikakriitiline faktoloogia, iseseisvuse väljakuulutamise olustiku, ideeliste aluste, sise- ja välispoliitiliste aspektide analüüs ning esinduslik valik teemakohaseid dokumente. Iseseisvumise sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised aspektid kuigipalju käsitlemist ei leia.1 Kiiduväärne on koostajate ja autorite taotlus ühendada kronoloogia laiema filosoofilise ja juriidilise arutelukeskkonnaga, süveneda ideeajalukku ja mõistetesse, mille tähendus võib olla ajapikku mõnevõrra muutunud. Raamatu kolmes üksteist täiendavas artiklis kohtame värskeid mõtteid väikerahvaste võimaluste (riigisuutlikkuse) üle suurriikide geopoliitiliste ambitsioonide mõjuväljas Esimese maailmasõja ja vanade impeeriumide lagunemise ajal. Puudutatud on ka esimesest iseseisvusajast tuntud õiguslikku arutelu Eesti riigi sünnipäeva üle: kas 15. (28.) november 1917 (Ajutise Maanõukogu otsus kõrgemast võimust) või 24. veebruar 1918 (iseseisvusmanifesti väljapanek Tallinnas). Uurimuses antakse argumenteeritud vastus küsimusele, miks kuulutati iseseisvus välja just sel hetkel, kuigi oli selge, et Saksa okupatsiooni tõttu riigi tegelikku loomist ei järgne. 

Enesemääramise mitu nägu
Jaan Undusk analüüsib artiklis „Iseseisvusmanifesti intertekstuaalsus” manifesti teksti semiootilisest aspektist. Ta lahkab mõisteid manifest, rahvus, enesemääramise õigus, omavalitsus, autonoomia, föderatsioon, osariiklus, omariiklus, eurooplus jms. Manifestižanri näitena tuuakse esile Ameerika iseseisvusdeklaratsioon, Prantsuse revolutsiooni pärand ja kommunistliku partei manifest („üks tont käib mööda Euroopat – kommunismitont”). Ent rahvaste enesemääramise õigus, millele tugineb ka Eesti iseseisvusmanifest, jõudis selgemal kujul rahvusvahelisse suhtlusse mõnevõrra hiljem, XIX ja XX sajandi vahetusel, kui eestlaste rahvuslik liikumine hakkas patriootide agitatsioonist jõudma massiliikumise faasi ja päevakorda kerkis „oma” poliitilise üksuse moodustamine. Lähemalt jälgib autor marksistlikku enesemääramise kontseptsiooni Lenini-Stalini ideedes, mis polnud Eestis kuigi tuntud (see vajaks küll veel uurimist), pigem viidati siin austromarksistidele, näiteks nooreestlaste ajakirjas Vaba Sõna (1914–1916), mis esindas iseseisvuseelse ühiskondlik-poliitilise mõtte tipptaset. Tegelikku arengut Balti piirkonnas ja Ida-Euroopas mõjutas enamlaste silmakirjalik taktika, kus nn „töörahva enesemääramise” lõppeesmärk polnud mitte eraldumine-lahkulöömine (see oli enamlastel n-ö negatiivne nõudmine), vaid hoopis ühinemine sotsialistlikuks suurriigiks proletariaadi kui „kodanluse hauakaevaja” juhtimisel endise Vene impeeriumi või koguni Euroopa (Lenini Euroopa Ühendriikide loosung) piirides.
Undusk näitab, et kuigi enesemääramise ja iseseisvumise probleemil on rohkesti hargnevaid tahke ja mitmesuguseid nüansse, koondus põhiküsimus ikka Eesti (Baltimaade) ja Venemaa kui imperiaalse metropoli suhete fookusse, millele sekundeerisid välisjõud Saksamaa ja lääneliitlased. „Oma riigi” nimel võistlevaid ja võitlevaid projekte oli kaks: eesti ja baltisaksa. Niisiis oli iseseisvumine rahvuslik projekt, küsimus oli selles, kelle egiidi all see toimub. Föderatsiooni idee, mis hakkas eesti poliitikas idanema 1905. aastast (Peeter Speek ja rahvuslikud sotsiaaldemokraadid-föderalistid, omavalitsuse ja autonoomia projektid), sai 1917. aastal valitsevaks peaaegu kõikides riigiprojektides. Terminites föderalism ja iseseisvus või suveräänsus, mille suhte üle vaieldakse poliitkorrektses Euroopas tuliselt tänaseni, ei nähtud tollal lepitamatut vastuolu. Föderalismi all mõisteti iseseisvate piirkondade liitu nagu Šveitsis.2 Seni kuni Vene riigi föderaliseerimine oli üksnes teoreetiline võimalus, polnud vajadust ega võimalustki kuigi täpselt osariikide õigusi piiritleda. Võib arvata, et föderatsiooni osalised oleksid soovinud võimalikult palju iseotsustamisõigust kohalikes asjades. 
Umbes kuni 1917. aasta lõpuni tahtsid eesti iseseisvuslased kokku jääda suurema üksusega, olgu siis föderatsioon demokraatliku Venega, unioon Soomega, Balti-Skandinaavia rahvaste liit, Balti riikide liit või mingi muu selletaoline ühendus. Julgetele visioonidele vaatamata valitses kartus – psühholoogiline barjäär, et iseseisvalt ei saada hakkama. Kas hiljutine talupojarahvas oma õhukese eliidiga on riigivõimeline, see oli küsimus, millele ei saanud kellelgi olla kindlat vastust.

Gustav Suitsu töövabariik
Venemaaga ühel või teisel kujul kokkujäämisele, millest hoiti visalt kinni, andis hoobi enamlik võimuhaaramine, mida on nimetatud riigipöördeks (nagu teeb Undusk) või ka (enamlikuks) revolutsiooniks, mis muutis maailma. Kui selgus, et demokraatliku riigi asemel rajavad nõukogud sõjalist parteidiktatuuri, siis ei saanud mitteenamlased nendega kuidagi kokku sobituda. Eesti iseseisvuspüüete sõnastamisel tõstab Undusk eriti esile Noor-Eesti vaimse juhi ja sotsialisti-revolutsionääri Gustav Suitsu populaarset iseseisvustraktaati „Eesti Töövabariik” jaanuarist 1918, see on uurijaid paelunud varemgi.3 Selles mahukas märgukirjas on iseseisvusmõtte peamisteks argumentideks enamlaste endi deklaratsioonid, dekreedid ja otsused (muud polnud võttagi!), kusjuures näha on soov eesti enamlasi iseseisvusideega kaasa tõmmata. Võib öelda, et niisugune optimism rahvusliku ühistegevuse ja kokkuleppe saavutamiseks polnud omane üksnes pahempoolsetele haritlastele, vaid oli ühiskonnas levinud laiemalt, nagu näitavad ka aastail 1917-1918 toimunud valimised ja enamlaste poolt antud häälte suur arv. Tollal polnud kõik illusioonid enamlaste propagandistlike lubaduste osas veel kadunud. 
Undusk puudutab oma töös ka eesti tegelaste läbirääkimisi liberaalsete baltlastega 1905. ja 1915. aastal koostöö üle „ühistel, kohalikku autonoomiat kindlustavatel eesmärkidel” (lk 21). Millisest autonoomiast on jutt? Kui tegemist oli baltisaksa ülemkihtide (suurmõisnikest aadlikorporatsioonide) autonoomiaga, siis seda ei saa lugeda võrdseks hüveks nii baltlastele kui eesti-läti enamusrahvale, kelle lubamine kubermangu maaomavalitsusest (maapäevast) osa võtma (1905) oli ammuilma hiljaks jäänud.4 Seisusliku provintsiaalautonoomia edasiarenduseks oli nurisünnitis Balti hertsogiriik (1918), mille pühkis minema novembrirevolutsioon Saksamaal. Eesti Vabariigi väljakuulutamine oli enamusrahva enesemääramine, mis eitas baltlaste seisuslikku enesemääramist ja oli neile halb üllatus (tähendas Saksa võimu lõppu piirkonnas), kuigi Vabadussõjas osales Eesti poolel ka Balti pataljon. Küll aga osutavad mainitud kompromissitaotlused eesti liidrite soovile leida rahumeelseid lahendusi kõigi huvides, liikuda edasi järk-järgult, sõltumata sellest, kas niisugune tee oli võimalik.
Undusk märgib, et manifesti tekstis kajastuvad tolle aja arusaamad eestlaste minevikust („pime orja öö”) ja neist printsiipidest, mille alusel tuleb luua Eesti riik, sh kodanikuõigused ja -vabadused, vähemusrahvuste kultuur­autonoomia, täielik poliitiline erapooletus, kuulumine kultuurrahvaste hulka (eurooplus).

Autonoomialt iseseisvusele
Ago Pajuri artikkel „Iseseisvusmanifesti sünnilugu” annab lühikese ülevaate iseseisvusmõtte arenemisest 1917. aastal ja 1918. aasta algul.5 Autor seletab, et enesemääramise nõudmine ei tähendanud ilmtingimata iseseisvat riiki ja Venemaast lahkulöömist. Enesemääramine võis toimuda ka muudes vormides, kus mingi osa otsustusõigusest delegeeriti vabatahtlikult keskusele või ennast määranud üksuste poolt moodustatud organile. Igasuguseid omavalitsuse (autonoomia) piiratud suveräänsusega projekte olid eesti poliitikud kavandanud varemgi, kuid neil polnud tsaaririigi oludes mingit tagajärge. Monarhia langemisega olukord muutus, kui Vene impeeriumist sai lühikeseks ajaks suhteliselt demokraatlik riik. Seetõttu oli 1917. aastal mitmesuguste utoopiliste tulevikunägemuste kõrval ikkagi valdav idee Eesti autonoomsest osariigist demokraatlikus Vene föderatsioonis, mille poole arvati Venemaad suunduvat.
Eesti rahvuslikke liidreid sundis maa staatuse määratlemisel energilisemalt ja konkreetsemalt tegutsema enamlaste võimuhaare ja nende üha karmistuv diktatuur, aga ka n-ö Saksa kaart: okupatsiooni oht pluss kohalike sakslaste plaan luua ühenduses Saksamaaga Balti riik, mis eesti avalikkuse üksmeelse arvamuse järgi olnuks eesti rahva surm. Aastavahetusel jõudsid kõik mitteenamlikud jõud seisukohale, et iseseisvus tuleb välja kuulutada. Kuidas seda aga teha, kui võim on Vene sõjaväele toetuvate enamlaste käes? Lootus pandi demokraatlikult valitud Eesti Asutavale Kogule, mille valimised enamlased katkestasid, kuna said loodetust vähem hääli; omariiklust toetas ligi kaks kolmandikku valijaskonnast (lk 60-61).

Manifesti väljakuulutamine
Iseseisvusmanifest, mille tekst oli kollektiivne looming, kiideti lõplikult heaks 21. veebruaril 1918. Pajuri artikkel toob selgust manifesti koostamise (võimalikud autorid), trükkimise ja väljakuulutamise kohati üsna ebaselgetesse asjaoludesse, sh on võrreldud manifesti mitmeid redaktsioone, mis pole vormistuselt ja sõnastuselt identsed. Autor on allikatest välja pigistanud kõik mis võimalik ja konstrueerinud ladusa faktirikka narratiivi, mis algab manifesti lühikese eellooga ja lõpeb 4. märtsil 1918, kui Saksa väed jõudsid Eesti okupeerimisega lõpule.
Pajur on teinud rohkesti äärmiselt mahukat mikrouurimuslikku filigraantööd, kombineerinud allikakriitiliselt mitmekesiste andmekogude teavet, et kirjeldada detailselt ja värvikalt, kuigi mõnes osas hüpoteetiliselt, manifesti levitamise käiku Eesti linnades 1918. aasta 21. – 25. veebruarini, alates Haapsalust ja lõpetades enamlaste kantsiks olnud Narvaga. Manifest tehti rahvale teatavaks nõukogudelt võimu ülevõtmise tingimustes, kus peategelased olid rahvuslikult meelestatud eesti sõjaväelased ja loodav omakaitse. Kummalisel kombel jäi iseseisvus 24. veebruaril Tallinnas pidulikult välja kuulutamata, piirduti manifesti väljapanemisega (lk 141). Pajur näitab, et iseseisvuslaste leeris polnud sugugi säärast üksmeelt, nagu mõned autorid seda kujutasid või soovisid näha; poliitilised erimeelsused sotsialistliku ja kodanliku tiiva vahel püsisid.6 Seejuures on põhjust osutada tõsiasjale, et Eesti riik loodi kõigi iseseisvust pooldavate jõudude ühistööna, sõltumata nende poliitilis-ideoloogilisest orientatsioonist.

Väikerahvaste võimalustest
Hent Kalmo alustab oma filosoofilis-juriidilise alltekstiga artiklit „Enesemääramise saatuslik tund” Niccolò Machiavelli juhisega, et saatuse kõrval on ruumi ka inimese ettevõtlikule tegevusele talle kasulikus suunas, juhul kui kiiresti kaduv võimalus kohe ära kasutada. Poliitika jääb kunstiks kõikjal, mitte ainult Firenzes, vaid ka Euroopa perifeerias. Siin oponeerib autor laialt levinud postulaadile, et väikerahvad on üksnes etturid suurriikide käes ega suuda ise määrata oma saatust. Sinna ei saanud eestlased muidugi midagi parata, et väike Eesti jäi 1917/1918. aasta vahetusel kahe tulva, s.o Vene ja Saksa vahele. Näib, et iseseisvuse väljakuulutamine üürikese interregnumi ajal oli iseenesestmõistetav ja ainuvõimalik samm, mis oli autonoomiataotluse loomulik jätk; fortuunast haarati kinni. Nii arvas ka Eduard Laaman paarkümmend aastat hiljem: „Õnnest peab oskama kinni haarata, – selles seisabki suurim elukunst.” Kuid oma aja segadustes ei tajutud olukorda sellisena, nagu näeme seda tagasivaates või tahame praegu näha. Samuti polnud tollal enesemääramine ja eraldumine suuriigist (impeeriumist) mingi üldaktsepteeritav reegel, vaid pigem hukkamõistu väärt erand, konfliktide ja ebastabiilsuse allikas, mis võis separatistidele kaasa tuua rasked tagajärjed. Kalmo näeb selles sammus eesmärki siinseid alasid „juriidiliselt kindlustada”: „Iseseisvuse väljakuulutamine oli peamiselt mõeldud olukorraks, mida kunagi ei tekkinud: rahvusvaheliseks rahukonverentsiks, kus Saksamaa osaleb Eesti ala okupandina” (lk 165).

Jaan Tõnissoni poliitikutarkus
Kalmo ütleb, et mõõduka liberaali ja rahvuslase Jaan Tõnissoni poliitiline tarkus seisnes selles, et ta mõistis vajadust arvestada peale eesti rahva huvide ka keskvõimu reageerimisega (lk 169-170, 197 jm). Viimane võis ka kõige mõõdukamat keelelis-kultuurilist enesemääramist suvaliselt tõlgendada riigi ühtsust lõhkuva separatismina. Küllap mõistsid niisugust poliitikutarkust ka teised eesti poliitikud, sh need, kes ei teinud panust liberaalsete reformide ootamisele, mis enamasti jäidki tulemata, vaid hoopis radikaalsematele võitlusvahenditele.7 Tõnissoni geopoliitilistes aruteludes on kindlasti oma ratsionaalne ja ettenägelik tuum, kuid vaevalt sai tagurlik keskvõim isegi duumamonarhia ajajärgul reageerida positiivselt impeeriumi mittevene piirirahvaste elulistele vajadustele omavalitsuse ja üldse nende õiguste laiendamise osas. Pigem taotles valitsus ühtlustamise ja keskustamisega  unitaarseid eesmärke, perifeeria tihedamat sulandumist impeeriumi ja vene rahvusse.

Miks oli manifesti vaja?
Kalmo nendib põhjendatult, et enesemääramise õiguse mõistega on alati manipuleeritud ja selle teostus sõltub enesemääramise (enesekehtestamise) võimekusest, esmajoones suurriikide tunnustusest ja huvitatusest. Ehk teisiti öeldes: õigusi antakse niipalju kuipalju on jõudu neid võtta. Autor kirjeldab, kuidas suurriikide põhimõtteline sallimatus üksikute osade eraldumise suhtes murenes Esimese maailmasõja ajal väliste asjaolude tõttu, kui separatismi õhutamisest vaenlase tagalas sai tõhus sõjapidamise vahend, millega džinn oli pudelist välja lastud. Ja siis veel Woodrow Wilsoni ja enamlaste avaldused enesemääramise õiguse kohta. Autor iseloomustab üksikasjaliselt sõdivate poolte valitsuste ja parteide (peamiselt kadetid ja enamlased) vaatekohti ja propagandistlikke manöövreid enesemääramise ja anneksioonide küsimuses, sh Baltikumis, kus keiserlik Saksamaa tegi panuse rüütelkondadele. 
Balti piirkonna geopoliitilise väärtuse suurenemisega aktiviseerusid seal omavahel vaenujalal ja globaalsete ambitsioonidega suurvõimud Antant, Saksamaa ja Nõukogude Venemaa. Vene Ajutise Valitsuse määrust 30. märtsist 1917 hindab Kalmo suursaavutuseks iseseisvuse teel, siin oli tegemist ka soodsate olude kokkulangemisega: isiklikud sidemed ja valmis eelnõu olemasolu, aga kõige olulisem oli eestlaste surve (lk 182–185). Autor analüüsib iseseisvuse mõtte arengut seoses rahvusvahelise olukorra, Saksamaa ja Nõukogude Venemaa seisundi muutumisega, mis mõjutas enesemääramise doktriini võimalikke rakendusi. Vägagi ratsionaalsena ja täpselt formuleerituna paistab autori tees, et 1918. aasta jaanuaris soovisid eesti poliitikud vältida kahte võimalikku õiguslikku tõlgendust oodatavatele sündmustele: 1) et Eesti on ikka Venemaa osa ja 2) et Eesti on ühinenud Saksamaaga (lk 229). Niisuguse väga erilise eesmärgi võis saavutada vaid lühikese interregnumi ajal, kui enamlaste võim oli langenud ja Saksa väed polnud kohale jõudnud. Seega pole Kalmo käsituses peamine mitte Saksa okupatsiooni ärahoidmine (seda poleks saanud nagunii vältida), vaid Eesti seisundi juriidiline kindlustamine. Diplomaatiale veebruarimanifest mõju ei avaldanud, sest välisdelegatsiooni pagasis oli juba Maanõukogu otsus kõrgemast võimust 15. (28.) novembrist 1917. Autor nõustub Päästekomitee liikme ja esimese Eesti Ajutise Valitsuse peaministri Konstantin Pätsiga, kes kümme aastat hiljem meenutas, et vabariigi väljakuulutamine oli kõige suurema tähtsusega eestlastele enestele.
Dokumentide plokk sisaldab valiku teemakohaseid dokumente fotokoopiatena, sh neli iseseisvusmanifesti redaktsiooni (Juhan Kuke käsikirjaline algversioon 21. veebruarist 1918 ning Pärnus, Tallinnas ja Paides trükitud variant) ja viis Päästekomitee päevakäsku.8 Mälestusi, millest suurem osa ilmus esmakordselt maailmasõdadevahelises Eestis, on 26-lt isikult, kelle tutvustamiseks on lisatud lühibiograafia.

1 Vene impeeriumi lagunemise ja uute riikide tekkimise kohta vt Andreas Kappeler, Russland als Vielvölkerreich. Entstehung, Geschichte, Zerfall. C. H. Beck, München 1992.
2 А. Волгин, С. Ашин, Толкователь политических слов и терминов, с кратким обзором всех существующих партий. Изд. второе. Книгоизд. Труд, Москва 1906, lk 50-51.
3 Mati Graf, Eesti rahvusriik. Ideed ja lahendused: ärkamisajast Eesti Vabariigi sünnini. Tallinn 1993, lk 206–216.
4 Toomas Karjahärm, Ida ja lääne vahel. Eesti-vene suhted 1850–1917. Tallinn 1998, lk 249–260.
5 Vt ka Ago Pajur, Eesti riigi loomine. Rmt: Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust määrata ja juhtida võid. Eesti riikluse alusdokumendid 1917–1920. Rahvusarhiiv, Tartu 2008, lk 13–37.
6 Мaти Граф, Эстония и Россия 1917–1991: анатомия расставания. Арго, Таллинн 2007, lk 39–99.
7 Toomas Karjahärm, Vene impeerium ja rahvuslus: moderniseerimise strateegiad. Argo, Tallinn 2012, lk 117–125.
8 Varem ilmunud nt Iseseisvusmanifest. Dokumentide kogumik. Koostanud Edgar Mattisen. Ilo, Tallinn 1993.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming