Väike poiss suures linnas

Külli-Riin Tigasson

Benjamin ei vastanda ega loo pingeridu. Ta vaatab iga tänavastseeni, iga linna, iga aega, iga kohta eraldi. Ta püüab igas linnas näha selle eripära.Walter Benjamin, Lapsepõlv Berliinis 1900. aasta paiku. Koostanud Marek Tamm, tõlkinud Mati Sirkel, toimetanud Anu Saluäär-Kall. Kujundanud Adam Kaarma. Loomingu Raamatukogu 2014, nr 9-11. 146 lk.

Värskelt Loomingu Raamatukogus ilmunud Walter Benjamini „Lapsepõlv Berliinis 1900. aasta paiku” on raamat, mille algus kutsub tõtt-öelda lugemist pooleli jätma. Üksteise järel esitatud katkendlikud lapsepõlvemälestused pealkirjadega nagu „Võidusammas” ja „Blumeshof 12” kujutavad seda laadi põikeid Berliini tänavatele ja platsidele, mis võivad heasoovlikule lugejale meenutada proustlikke katseid aega peatada, pahasoovlikul lugejal on siin aga esiotsa raske näha midagi enamat kui pelgalt ajakirjanduslikku materjali organiseerimise võtet.
Poolelijätmine oleks siiski viga. Sellele, kes laseb Benjaminil end kättpidi esimestest trepiastmetest üles vedada, kannatades välja kõik need raamatu alguse põiked Tauentzienstrassele, Paabulinnusaarele ja Steglitzi tänavale, avaneb lõpuks Mati Sirkli nauditavas tõlkes midagi hoopis mitmetasandilisemat. See ei ole tänavakivilt kivile hüppamine Berliini kõrvaltänavatel, vaid tekstivalik, mis põikab graatsiliselt ühest ajast teise, ühest riigikorrast teise, ühest stiilist teise, ilukirjanduslikust kirjeldusest ühiskonnateooriasse ja tagasi. Moskva, Napoli, Marseille, Ibiza – ja veel midagi, millel on auväärne koht ka tänapäeva linnateoorias.
Sellel, miks Benjamin ei üldista, ei otsi kurikuulsat ühte punast niiti, ühte narratiivi, vaid kogub selle asemel tükikesi, hüpleb kohast kohta ja ajast aega, piidleb sisehoovides pesitsevaid prostituute, lendlehti jagavaid allakäinuid, 1920ndate Moskva talveõhtu lapskerjuseid ning Berliini rikaste linnaosa, kus ta ise üles kasvas, on omad põhjused. Üldistada võivad mõned poliitikud, kes näpuga kaardil jooni tõmbavad, või väikese Walteri ema, kes rikaste getost väljaspool poega kiiresti käe otsas kaasa sikutas, aga filosoof Benjamin – tema tahab vaadata turul kaubitseva naise silmadesse, kuulata, kas turumüüjad räägivad valju häälega või sosistavad, ning vaadata auru, mida hingavad külmal talvepäeval kopsudest välja moskvalased.
Vastumeelsus mustvalge üldistamise ja hierarhiate suhtes on ka see, mis eristas Benjamini (kui teda vaadata linnateoreetilise mõtlejana) kaasaegsetest ja eelkäijatest. Ning see on ka üks põhjus, miks ta märkmed linnaelust on veel tänaselgi päeval aktuaalsed.

Maa ja linn
Benjamini aktuaalsuse mõistmiseks tuleks heita pilk linnateooria kujunemislukku. XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul, moodsa linnateooria ja -sotsioloogia sünniajal, oli kombeks otsida maa ja linna dihhotoomiat, vastandada maad ja linna, talupoegi ja linlasi. Sadakonna aasta tagused konservatiivsed linnateoreetikud nägid Spengleri vaimus linnastumises pahet ja allakäiku: suurlinlased olla juurteta nomaadid ja parasiidid, viljatud, intellektuaalsed ja ebareligioossed. Inimesed kaotavat suurlinnas oma ajaloolised juured ning lähedased suhted. Linn olevat iseenesest jätkusuutmatu: linnarahvas ei suutvat end taastoota ning vajavat seega pidevalt rahva sisserännet maalt. (Eks oma osa oli selles ka tollastel ülipikkadel tööpäevadel vabrikutes ja äärmiselt kehvadel elutingimustel.) Otto Ammon tuli ülemöödunud sajandivahetusel välja koguni biologistliku teesiga, justkui linna kogunevat „pikkpead”, maale jäävat aga „ümarpead”. „Pikkpead” olevat intellektuaalselt viljakad, bioloogiliselt aga reproduktsioonivõimetud, ning ainult talunikud olla „kehaliselt ja hingeliselt terved ning viljakad”. Linn olevat „inimsoo haud ning sotsiaaldemokraatia kasvulava”.
Veidi optimistlikumalt vaatas suurlinnaelu sakslane Georg Simmel, keda võib koos ameeriklase Robert Parkiga pidada linnasotsioloogia üheks alusepanijaks. Nagu konservatiivsed mõtlejad armastas ka Simmel hierarhiat, aga tema pidas linna justkui maast paremaks. Suurlinlast eristab väikelinlasest ja maainimesest Simmeli järgi ratsionaalsus (toimitakse eelkõige majanduslikest huvidest lähtuvalt), reserveeritus (segu distantsist ja ükskõiksusest, mis kokkuvõttes avaldub erinevuste talumises) ning blaseerunud hoiak (kõike näinud suurlinlast on raske üllatada). Suurlinnas on impulsse ja kogemusi nii palju, et nendega toimetulekuks ongi parem hoida emotsionaalset distantsi. Kui igale kätega vehkivale tegelasele, õhtutänaval liikuvale religioossele protsessioonile või parginurgas lihatükki grillivale töölisele pühendada rohkem kui üks kõrvalpilk, väsib pikapeale lihtsalt ära. Agraarpiirkonnas ületab lateksülikonda ja parukat kandev kodanik või habemega naine rahvalaulikute uudiskünnise, suurlinnas mitte.
Konservatiivsed ja sentimentaalsed nostalgikud võisid selles ükskõiksuses näha pahelisust, linnasotsioloogia alusepanijad aga nägid selles ükskõiksuses ja anonüümsuses ka head – vabadust. Ja siirusevõimalust. Maal ja väikelinnas ollakse tugeva sotsiaalse kontrolli all, mis tähendab, et inimestel on vähem võimalusi olla nad ise: eraelu ja tööelu pole lahus, kõik on peo peal ning maski ollakse sunnitud kandma ka lähedastes suhetes, sest traditsioonilised rolliootused on kõikehõlmavad. Kõik olgu nii, nagu peab. Suurlinnas on võimalus sõpru valida suurema hulga inimeste seast, muret tunnistades ei pea kartma, et sellest saab teada terve küla, ning seega võib linna näiline anonüümsus soodustada hoopis sügavamaid ja intensiivsemaid inimestevahelisi suhteid. Maal kannab inimene enda ja oma suguvõsa minevikku taagana kaasas, ta ei ole lihtsalt Andrus P., vaid kellegi poeg, kellegi vend, kellegi naaber, suurlinnas on aga inimene tema üksi, tema ise. Poes on ta lihtsalt ostja (mitte aga ühtlasi üleaedne või priitahtliku pritsimeeste seltsi kaaslane), tööl on ta kolleeg (mitte ka kunagine koolivend) ning üksikisikul on alati võimalus ennast muuta, ennast parandada, teha uus start, pöörata uus lehekülg. Suurlinn on seega koht, kus saab soodsate kokkulangemiste korral võimalikuks modernsuse projekt: üksikisiku vabanemine sünnipära taagast, feodaalsete paratamatuste asendumine indiviidi vaba valiku ja tahtega (see oli ka üks põhjusi, miks suhtus saja aasta tagune eliit urbaniseerumisse nii tõrksalt ja kultuuripessimistlikult: üksikisiku kasvav vabadus tõotas kõigutada olemasolevat status quo’d). Iga päev võid sündida uuesti: sepa pojast ei pea saama seppa, moonaka lapsest moonakat. Linna vabadus ei tulene aga üksnes sotsiaalse kontrolli nõrkusest, vaid ka sellest, et tohutu inimhulk tähendab ka laiemat valikut tööturul ning motiveerib ettevõtteid leidma uusi ja uusi nišše. See omakorda soosib innovatsiooni, ka sotsiaalset innovatsiooni.
Ehkki Simmel nägi linna positiivsemas valguses kui konservatiivsed linnateoreetikud, ei olnud ka tema vaba vastandamisest ja dihhotoomiast: linn on modernsus, ratsionaalsus, sallivus, maa on tagurlikkus, sallimatus, mõistuse asemel võidutsevad selgeltnägijad ja ebausk. Linnas tehakse vahet eraelul ja avalikul elul, maal seda ei tehta. 1960. aastatel kirjutas Göttingeni sotsioloog Hans Paul Bahrdt seda lähenemist edasi arendades, et „mida tugevam on era- ja avaliku sfääri polaarsus, seda „linlikum” on antud asumi elu”. (Seda mõttekäiku on lõbustav edasi arendada näiteks meediale: selle diskursuse järgi on seltskonnameedia ja eraelu lahkavad „staarid” pigem ruraalne kui urbanistlik nähtus ning tantsusaates tuleks kanda pigem poriseid kamasse kui kontsakingi.)
Samasugusest hierarhilisest mõtlemisest ja dihhotoomiast on kantud ka suur osa tänapäeva urbanistikast. Kui Ameerika sotsioloog Saskia Sassen võttis 1990. aastatel kasutusele global city mõiste, püüdis ta selle abil tabada ajastu vaimu. Jah, tõesti, nagu Sassen ütleb, rahvusriikide roll tänapäeva maailmas nõrgeneb, olulisemaks saab linnade ja piirkondade roll. Tänapäevaste piiri­üleste globaalsete protsesside puhul – turism, kapitalivood, tööjõu liikumine – tuleb üha rohkem rääkida võtmemängijatena linnadest, mitte rahvusriikidest. Neoliberalism, dereguleerimine, erastamine, digitaliseerimine, turgude avamine välisfirmadele – kõik see on nõrgendanud rahvusriikide tasandit. Ja esile on kerkinud maailmalinnad, superlinnad, global city’d, kuhu tehakse firmade peakorterid, kust juhitakse maailmas laiali paiknevaid tehaseid, kus hallatakse raamatupidamist, turundust, telekommunikatsioone, olgu siis firma enda sees või väljasttellituna. Sasseni definitsiooni järgi „toodavad globaalsed linnad teenuseid, mida on vaja, et juhtida ruumiliselt eraldi paiknevate tehaste, teenuseosutajate ja kontorite võrku ning finantsinnovatsiooni”. Igaüks saab lõpuks osaks ahelast, mida juhitakse global city’dest –
isegi kaugtöö tegija, kes maal kuskil kuuris mingeid juppe kokku paneb, või pensioni teise sambasse investeeriv väikelinna kontoriametnik.
Sassen võis oma globaalse suurlinna teooriat mõelda lihtsalt teatud nähtuse sedastamisena, diagnoosina. Selge, maailmas on tähtsad linnad, alfa-linnad, on beetad, gammad ja nõnda edasi. (Globaliseerumise ja maailmalinnade uurimise võrgustik GaWC nimetab alfa-pluss-pluss-linnadeks Londonit ja New Yorki, alfa pluss on Pariis, Berliin olla beeta miinus ja Tallinn kõigest gamma miinus.)
Kitsaskoht on paraku see, et kõnealustes pingeridades on üritatud linnu analüüsida ja reastada kõigest mõne üksiku tunnuse alusel (juba mainitud GaWC võttis indeksi koostamise algul arvesse vaid majandusindikaatoreid nagu raamatupidamis-, pangandus- ja turundusteenuste pakkumise ampluaa). Aga kui juba üldtunnustatud hierarhia on olemas, kes tahaks siis leppida madalama positsiooniga redelil? Kuidas trügida alfa miinusest alfa plussi? Kui linn ei anna alfa plussi mõõtu välja loomuliku arengu teel, siis piisab ehk hakatuseks sellest, kui mõõtu võtta välimusest? Nii on mõned auahned poliitikud global city teooria möödunud sajandi lõpus ellu rakendanud: traditsioonilisi linnu nagu İstanbul üritati muuta väliselt alfa-pluss-linna sarnaseks, rajades sinna kõrghooneid, peeneid katusebaare ja laiu sõiduteid. Tegelikult tähendas see aga loomuliku arengu ja linnakoe eiramist. (Praeguseks on mõne „tulevikulinna” nagu Dubai puhul jõutud niikaugele, et uhkete büroohoonete pinnast seisab 30–50% kasutamata.) See pole iseenesest ajaloos erakordne asi. Ameerika filosoof Marshall Berman on kirjutanud Peterburist, mis rajati XVIII sajandi algul sohu, kasutades Euroopa ehitusteadmiste paremikku, ainult et veel uhkemalt ja ekstravagantsemalt. Linna tagamaa oli aga vaene, töölisklass elas ülimas kitsikuses ja Nevski prospektist sai „modernsuse illusioon”, lava, mis pidi varjama „tühjust fassaadi taga”. Nii sai Peterburist „kummituslinn, mille suurus haihtub katkematult rõskesse õhku”. Berman järeldab sellest, et mahajäänud maadel, kus moderniseerumisel pole lastud areneda iseeneslikult, võtab modernsus, kui seda kujundatakse, ulmelise ilme, sest ei toitu mitte sotsiaalsest reaalsusest, vaid fantaasiatest, miraažidest ja soovunelmatest. Nende miraažide näpujälgedeks võivad ühtemoodi olla keldribaar nimega City Ukrainas Ivano-Frankivskis, Pakri Plaza Paldiski kesklinnas või telesaade „Moldova otsib superstaari”.

Kõik linnad on tavalised
Hea küll, aga mis on sellel kõigel pistmist Walter Benjamini ja tema „Lapsepõlvega Berliinis”? Väga palju. Walter Benjamin, kes kirjutab avaliku ja eraelu läbipõimumisest ning naabruskondadest Napolis (vanemateta jäänud laps võetakse enesestmõistetavalt naabrite hoole alla), erasfääri väljasuretamisest Moskvas ning hommikuti kindla kohvikulaua taha kogunevatest taskuvarastest, on ühtemoodi opositsioonis kultuuripessimistide ja linnaentusiastidega, nendega, kes ülistavad maale vastanduvat linna, ja nendega, kes seda maha teevad. Ta on opositsioonis igasuguse hierarhilise mõtlemisega. Benjamin, kes vaatleb luubiga inimeste argielu, näeb linnas kõike: seda, et linnas leiab üksteise kõrvalt anonüümsuse ja tugevad naabruskonnad, kus üksteist tuntakse ja aidatakse; ta märkab linnas seda, mida Simmel pidas maaks, ja seda, mida Simmel pidas linnaks; ta näeb, kuidas linnades elavad edasi traditsioonilised kultuurivormid, mis põimuvad üksteisega, ja uus massikultuur. Enamgi veel, ta ei jaota linnu kategooriatesse, alfadeks, beetadeks ja gammadeks. Kõik linnad nagu ka kõik keeled on ilusad, on öelnud Benjamin.
Setõttu ongi Benjamini aktuaalne ja palju tsiteeritud ka nii-öelda postkoloniaalses linnateoorias. Seal kutsutakse üles mitte mõtlema modernsusest kui millestki üksnes läänelikele suurlinnadele omasest, millestki, milles tuleks „tavalisi linnu”, neid, mis on väikesed või asuvad Kolmandas Maailmas või on muidu kehvakesed, „järele aidata”. Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit linnauurija Jennifer Robinson soovitab mõelda kõikidest linnadest kui tavalistest: kõigis linnades käib võitlus modernsuse ja traditsioonide vahel, kõik linnad on „ulmelised” ja „miraaže täis” tulenevalt sellest, mida nad kokku toovad. Just kahe nähtuse koosolu (paljud kultuurid ja traditsioonid üksteise kõrval ning vabastav võimalus olla anonüümne, nullist alustada või mitte elada lineaarset mainstream-elu) on ka üks põhjusi, miks linnas saab sündida uus. Ühest küljest on olemas traditsioonide ja võrgustike kirev kangas, aga teisest küljest pole keegi nende vang.
Walter Benjamin teadis seda kõike juba algusest peale. Ta ei vastanda ega loo pingeridu. Ta vaatab iga tänava­stseeni, iga linna, iga aega, iga kohta eraldi. Ta püüab igas linnas näha selle eripära – ja just selleks soovitab neil, kes tahavad mõnd kohta mõista, sõita sinna kõige ekstreemsemal aastaajal (Moskvasse näiteks talvel), sest just äärmusega kohanduses seisneb iga koha eripära. Ja see kõik teeb temast olulise ja tsiteeritud autori ka tänases (eriti postkoloniaalses) linnateoorias.
Muide, raamatu Moskva osa võib olla lõbustav lugemine igaühele, kel on õnn töötada mõnes Eesti uuenduslikus riigiasutuses või dünaamilises ettevõttes. Benjamin käis Moskvas 1926. ja 1927. aasta talvel, NSV Liidu algaastatel. Ta kirjutab, et tollases NSV Liidus lebas „iga mõte, iga päev ja iga elu” nagu laborilaual ning pidi laskma endaga kurnatuseni eksperimenteerida. „Teenistujaid ettevõtetes, ameteid hoonetes, mööblit korterites rühmitatakse ümber, viiakse teise kohta ja tõstetakse ringi.” Korraldusi muudetakse päevast päeva, trammipeatused rändavad ühest kohast teise, imekspandav katsetamine käib kogu riigis. Inimeste päevad on ääretasa täis, „ametiasutustes, klubides, vabrikutes on istungid, komisjonid ette nähtud iga tund”. Koosolekuid on palju, aga paradoksaalsel kombel ei kasutata neid millekski muuks kui noogutavaks vaikimiseks, „igaüks käib oma nime ja häälega nii ettevaatlikult ümber, et demokraatliku põhiseadusega riikide kodanikud ei saa temast aru”. Pildike Moskvast, mis võiks sama hästi sobida ka mõne 2014. aasta Tallinna koosolekuruumi kirjelduseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming