Dominant ja vähemuskultuur või demokraatlik paljusus?

Reet Varblane

Kultuur eksisteerib kriitilise hulga kultuurikandjate puhul, kas seda tahetakse või mitte. 2011. aasta rahvaloenduse seisuga elab Eestis 180 rahvuse esindajaid. Vähemalt saja esindajaga rahvusrühmi on kolmkümmend üheksa. Eestis tegutseb 244 atesteeritud rahvusvähemuste kultuuriseltsi ja katusorganisatsiooni eesmärgiga säilitada ja tutvustada oma kultuuripärandit. Meie põhiseaduse preambulis seisab, et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Eesti Vabariigis kehtib ka vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus (vastu võetud 1925. ja 1993. aastal). Selle järgi on vähemusrahvustel õigus luua rahvuskultuuri huvides omavalitsusasutusi seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Vähemusrahvuste kultuuriomavalitsuste seadus on üks vanemaid Eesti seadusi. Selle alusel võisid moodustada kultuuriomavalitsuse tollaste suurimate rahvusvähemuste ehk saksa, vene, rootsi ja juudi rahvusest isikud. Kultuuriomavalitsuse said Eesti tollastest vähemustest 1925. aastal saksa ja 1926. aastal juudi kogukond. Rahvuste ja neid koondavate kultuuriseltside arvukusele vaatamata oleme siiani harjunud pidama Eestit monokultuuriga maaks. Kas ja kuidas mahuvad vähemuskultuurid eesti (rahvus)kultuuri kõrvale? Mida tähendab teine (teistsugune) kultuur keskse sees? Milline on vähemuskultuuri positsioon väikese ja suure keskse kultuuri sees? Nende küsimuste üle kõnelesid 29. mail Ukraina kultuurikeskuse ruumides selle keskuse juht, Eestis 1990. aastast tegutseva Ukraina kreekakatoliku kiriku koguduse vanem Anatoli Ljutjuk ja juudi kultuurifestivali „Ariel” üks eestvedaja ajakirjanik Ilja Sundelevitš.

Anatoli Ljutjuk: Olen kategooriliselt selle vastu, et on väikesed ja suured kultuurid. Minu kultuur, ükskõik kui väikese rahva seisukohalt vaadatuna, on suur. Miks peetakse mõnesid, nii-öelda üldiselt tähtsustatud kultuure, mõelgem kas või kreeka või jaapani oma peale, suurteks ja minu oma väikeseks? Minu väike on alati suur.

Ilja Sundelevitš: Kuidas saab ukraina kultuurist rääkida kui väikesest, kui teie selja taga on 40 miljonit ukrainlast?
Nii suure rahvuse ükskõik kui väikese diasporaa representatsioon on täiesti ebaoluline, kui see kannab edasi oma emamaa kultuuri ideed. Võtame Bali saare, kus näiteks elab kümme sakslast. Me ei saa kuidagi väita, et nad esindavad väikest saksa kultuuri, nad esindavad kolossaalselt suurt saksa kultuuri, kuigi neid on Balil ainult käputäis ja bali kultuuri sees ei suuda nad ennast kultuuriliselt mitte kuidagi representeerida.

Kultuur saab eksisteerida ainult siis, kui on selle tootmise ja taastootmise tingimused. Seetõttu, kui lähtuda küsimusest, milline on teiste kultuuride roll eesti kultuuri sees, siis minu vastus on, et seda ei ole. Teistel kultuuridel puudub Eestis tähendus.

Niipalju kui mina tean, siis mitte ükski teine kultuur Eestis peale eesti oma ei tooda (ega taastooda) iseennast. Me oleme ühe või teise rahva kultuuri esindajad – mis on enam kui küsitav määratlus, aga jääme selle juurde –, ja kui me koguneme ühte või teise kultuuriseltsi, laulame rahvalaule, tantsime rahvatantse, jutustame muistseid lugusid, siis sellega aitame kaasa piiratud kontingendi (diasporaa) raames traditsioonide säilimisele. See aga ei tähenda, et me toodame, loome (rahvus)kultuuri. Ma ei tea Eestis mitte ühegi teise rahvuse peale eestlaste tõsiseid (rahvus)kultuurisaavutusi. Erandina peain nimetama Peipsi­äärseid vanausulisi, kes tegutsevad oma loomulikus areaalis, ning Ukraina kultuurikeskuse projekte, mida võib nimetada originaalloominguks, peamiselt uut Ukraina kreekakatoliikliku kirikut Tallinnas Laboratooriumi tänavas. Rõhutan, et see, mis ma ütlesin, käib rahvuskultuuri kohta.

Ljutjuk: Kui rääkida Ukraina kultuuri keskusest Eestis, siis metropoliit Andrei Šeptitski, meie eeskuju, on armastanud kasutada ilusat väljendit: „Hea peremees hoiab seemneid mitmes anumas, nii et õnnetuse puhul annab midagi ikka päästa.” See sobib ka kultuuri kohta. Ukraina kultuur tegutseb üle maailma mitmetes paikades, riikides. Saab rääkida emamaa kultuurist ja selle sees toimivatest väikestest fikseeritud kultuurinähtustest, ning siis välismaale ulatuvatest harudest. Selles peitub täisväärtuslik kultuuri arenemine. Eestis tegutseb Ukraina kultuuri keskus. Me mitte ainult ei säilita ukraina kultuuri, vaid oleme korraldanud imetlusväärseid asju, mida ei ole tunnustatud mitte ainult Eestis, vaid ukraina kultuurina märksa laiemalt maailma kultuuri sees. Ukraina kultuuri sees on sellised ettevõtmised kasvanud omaette huvitavateks ja ukraina kultuuri arendavateks nähtusteks. Need rikastavad Ukrainat, Eestit ja paljusid teisi paiku. Oleme hästi tõsiselt käsitlenud perekonna- ja olmeküsimusi. Oleme uurinud ukraina, aga ka vene, norra, rootsi, saksa, soome ning endastmõistetavalt eesti hälli tähendust lapse kasvatamise seisukohalt. Hälli näitel on noored inimesed õppinud oma kultuuri sügavamalt tundma, tutvustanud seda teistele, kandnud edasi. Näiteks käis meie juures noorte inimeste grupp Venemaalt Pensast. Nad sattusid meie hälliprojektist nii vaimustusse, et lubasid kodus televiisori välja visata, hakata ise mööblit tegema ja elama nagu Tallinna Ukraina kultuurikeskuses. Eesti Ukraina kultuuri keskus on suutnud muuta vene inimese eluhoiakut.

Kui palju on selline looduslähedane, ökoloogiline eluviis seotud elava, praegusaegse emamaaga ehk rahvusliku kultuuriga? Ukraina kultuurikeskusest pole ju põhjust rääkida mitte niivõrd rahvuse või peamiselt seda rahvust koondava riigi kultuuri säilitaja ja edasiarendajana, kuivõrd märksa laiemalt eluhoiaku kandja ja levitajana.

Ljutjuk: Muidugi saab sellest rääkida ökoloogilise kultuuri võtmes, aga see on tagasipöördumine juurte, oma esmase kultuuri, elamisviisi poole.

Ukraina kultuuri puhul on seda toetanud (või vähemalt mingisugusel viisil tootnud) riik või kooslus (kui mõelda Nõukogude Liidu peale), juudi kultuuri puhul on asjad hoopis keerulisemad olnud.

Sundelevitš: Kaks tuhat aastat oli juutidel ainult diasporaa, aga puudus metropol. See kajastus ka nende kultuuris. Pluss judaismi piirangud, näiteks inimese kujutamise keeld, mis tähendas seda, et maalikunsti ei saanudki tekkida. Juudi kultuur koosneb tekstidest. Oma kultuuri väärtusi hakati edasi andma kirjasõna kaudu. Diasporaades tekkis uus kultuuritüüp: samm-sammult võeti omaks ka nende rahvaste kultuuri omapära, kelle keskel juudid elasid. See protsess algas juba Rooma impeeriumi ajal ja saavutas kõrgpunkti XIII sajandil Hispaanias. Juudi kultuur jagunes vähemalt kaheks: idamaine, mis haaras Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida, ning Euroopa juutlus, mis tekkis pärast Rooma impeeriumi lagunemist. Euroopas liikusid juudid Lõuna-Prantsusmaale, sealt Saksamaale ja Poolasse. Ühe teooria järgi võeti Kasaari riigis omaks judaism, pärast selle riigi lagunemist liikusid kasaarid-judaistid Ukraina kaudu Poolasse ning just seal saab rääkida juudi kultuuri mitmete suundumuste segunemisest. See ongi see, mida tunneme juudi aškenazi kultuurina. Igal juhul on tegemist kahe täiesti erineva kultuuriharuga, erinevad nii keel, traditsioonid, muusika kui ka toit. Ühine on ainult tekst: vana testament ja talmud, suurepärased poeetilised tekstid, mida on peaaegu võimatu teistesse keeltesse tõlkida. Hispaanias elasid sõbralikult koos kristlased, moslemid ja juudid, kui kõigi kultuur oli võrdselt esindatud ja hinnatud, kõik olid esindatud ka õukonnas. Juudid hakkasid oma tekste laulma mauri meloodiatega. Praeguseks ajaks on sellest kujunenud sealt pärit juutide rahvamuusika. Sellel ei ole mitte midagi tegemist aškenazi muusikaga, kultuuriga. Juudi kultuuri festivalil „Ariel” oleme püüdnud tuua Eesti kuulajani Lähis-Ida ja Kirde-Aafrika juutide muusikat. Eesti juudid, kes on Euroopa, aškenazi juudid, ei tunne ega taha seda muusikat tunda ja seetõttu ei käi ka festivali kontsertidel. Sest see on üks teine juudi kultuur.

Kas juudi kultuuris saab rääkida elamisviisist?

Sundelevitš: Üldse mitte, sest aegade side on katkenud. Juudi, Iisraeli riik loodi 1948. aastal Nõukogude riigi kõige süngemal ajal. 1980. aastate lõpuni oli juudi kultuur ja keel Nõukogude Liidus peaaegu tabuteema. Juutide vaen algas peale kohe pärast oktoobrirevolutsiooni ning selle pika aja jooksul juudid unustasid oma kultuuri, neist said korralikud nõukogude inimesed. Selles pole midagi head ega halba, see on tõsiasi. Kõike seda, mis puudutab juudi kultuuri endisel Nõukogude Liidu territooriumil, tuli alustada nullist.

Ljutjuk: Minu arvates see ei ole nii, sest kui minna tagasi genofondi juurde, siis genokultuuri – kui selline mõiste on olemas? – tasandil ei saa seitsmekümne aastaga kultuuri hävitada. Kohad ja inimesed, kuhu kultuur on kontsentreerunud, jäävad alles. Toon näiteks kõrbelille, mis lööb heades tingimustes õitsele. Kultuuri saab hävitada, aga see ei käi nii lihtsalt. Ka siin ei ole mõtet rääkida suurest või väikesest kultuurist, vaid sellest, kui palju kultuurikandjaid on alles.

Milliseid tingimusi on vaja, et kultuuri saaks edasi kanda? Kes on kultuurikandja?

Ljutjuk: Esmajärjekorras professionaalsed kultuurikandjad, etnograafid. Ukrainas on need juudid, sakslased, poolakad, üks tšehh ja ka mõned ukrainlased. Sama skeemi võib näha ka Eestis. Kultuurikandaja ja -säilitaja ei pea ilmtingimata olema selle rahvuse esindaja. Võtkem või Juri Lotmani, kes oli vene kultuuri kandja, rahvuselt juut ja elas Eestis.

Sundelevitš: Ma läheneksin hoopis teisest aspektist: kultuurikandja on vanaema (ka vanaisa). Vanaema ja vanaisa annavad edasi kultuuri, ükski etnograafia meid siin ei aita. Ka maailmanimega piibliuurija ei pea kuuluma (ei kuulugi) religioossesse ringkonda. Kiriklikku traditsiooni saab aga anda edasi ainult usklik. Samamoodi on ka kultuuriga: kultuuri saab anda edasi inimene, kes on selle sees kasvanud, kuulnud sellest köögis emalt-isalt, vanaemalt-vanaisalt. Kõik muu on inkubaator, uurimine-puurimine.

Ukraina kultuurikeskuses säili­tatakse selles mõttes DNAd, see on nagu elujõuline istik, millest kasvab puu. Siin võiks kasutada keerulist mõistet „ajalis-ruumiline vektor”, mis selgitab mulle nii mõndagi. Selle vektoriga ühendatakse kultuuri algus meie ajaga, meie oleme selle vektori punktid, kust võib alati astuda sammu tagasi. Just sellega tegeletakse Ukraina kultuurikeskuses. Teatud mõttes sama asjaga tegeletakse ka Eesti juudi kogukonnas, kus on välja töötatud hästi toimiv noorteprogramm.

See protsess on aga tähtis ainult diasporaas, mitte metropolis. Metropolis elatakse oma elu. Kultuuri edasiandmiseks on vaja kriitilist massi inimesi: selleks et kultuur tõesti elama hakkaks, tuleb õppida oma keeles ja ka oma keelt, kirjutada selles keeles raamatuid, teha filme, lavastada näidendeid. Kultuur eksisteerib, sünnitab ennast ise kriitilise hulga kultuurikandjate puhul, kas seda tahetakse või mitte. Küsimus on selles, kui suur peab see mass olema, et diasporaas midagi toimuks. Jõuamegi küsimuseni: millistel tingimustel saavad ühe kultuuri sees eksisteerida teistsugused kultuurid? Mul ei ole mitte midagi head öelda, sest põhimõtteliselt on see võimatu. Kultuuride vahel võivad olla heanaaberlikud suhted, kuid selleks, et rääkida kultuuride mitmekesisusest (ühe kultuuri raames arenevad välja teise kultuuri kõik protsessid), on vaja, et selle paigas, riigis valitseks võrdne austus kõigi kultuuride vastu. Seda on aga väga raske saavutada. Ma tean maailmas ainult kahte riiki, kus see niiviisi on: Belgia ja Šveits. Igal pool mujal saab rääkida dominandist ja kultuurivähemusest.

Ljutjuk: See on muidugi õige, igal kultuuril, välja arvatud mustlaste ja juutide omal, on geograafiline asukoht. Sissetungija ei tohi hävitada emakultuuri. Riigi ülesanne on kaitsta dominanti, iseäranis kui mõelda sellise väikese maa peale, nagu Eesti on. Peremees peab kontrollima, millised kultuurid tema koju tulevad ja kaitsma oma unikaalset kultuuri. Kultuuride mitmekesisus on iseenesest hea, aga ainult siis, kui see ei takista dominantse kultuuri arengut. Siis on sellel positiivne mõju. Ma olen kategooriliselt kultuuriautonoomia vastu. Hea peremees kaitseb kõiki, miks peab siis jõu või kavalusega endale veel privileege saama. Ma ei usu sellesse. Ma usaldan riiki. Kui ma ei usuks, siis peaksin minema poliitikasse, mitte tegelema kultuuriga.

Aga ka keskne (eesti) kultuur ei ela vaakumis, vaid on globaalse kultuuri pidevalt muutuv, kultuuri impordi ja ekspordi mehhanismis aktiivselt tegutsev osa.

Ljutjuk: Algset kultuuri, kultuuriallikat tuleb säilitada. Iga rahvas, kultuur peab säilitama oma allika, seda võib mõtteliselt laiendada, aga seda tuleb hoida. Näiteks bussis või rongis istub venelane või ukrainlane alati kellegi kõrvale, eestlane otsib omaette koha. Seda tuleb austada.

Sundelevitš: See ei ole geenitasandil käitumine, need on kultuurikoodid. Juri Lotman on defineerinud kultuuri informatsioonikogumina, mida ei saa edasi anda geneetilisel teel. Seetõttu on kultuuritüüpi väga lihtne kaotada või vahetada. Kultuuriautonoomia osas nõustun täielikult, see on poliitiline mõiste ja mehhanism. Kultuuriautonoomia on riigieelarvest raha jaotamise võimalus ühe või teise etnilise grupi kasuks, selle taga on poliitiline konsensus. Tehakse seda kas siis ühiskonna sotsiaalseks, poliitiliseks rahustamiseks, valimistel häälte kogumiseks vms. Kultuuriautoomia küsimus on poliitilise valiku küsimus. Ainus, mida on vaja mitmete kultuuride eksisteerimiseks ühes ühiskonnas, on demokraatia, kodanikuühiskond ja mittetulundusühingud. Kui ükskõik millisest rahvusest inimesed võivad moodustada oma seltse, taotleda oma tegevuseks toetust, teha, mida nad tahavad, siis kultuuriline mitmekesisus toimib.

Kui palju aitab kirik praegusel ajal kaasa kultuuri säilimisele?

Ljutjuk: Kirik, religioon on alati olnud seotud kultuuriga. Võib tuua lapsega seotud metafoori: kui laps kasvab suureks, siis ütleb ta pahatihti vanemate arusaamadest lahti, tahab leida oma tee, aga kunagi hiljem, elukogenult pöördutakse vanemate juurde tagasi. Paljud maailmanimega teadlased, kes on öelnud kirikust lahti, on jõudnud tagasi usu juurde. Kirik on rahva kultuuri osa. Teoloogia seisukohalt on see primitiivne väide, kuid iseäranis rasketel kriisiaegadel on see tõesti nii olnud. Näiteks nüüdki, kui Ukrainas läks olukord hästi ärevaks, tuli meie kirikusse märksa rohkem inimesi, iseäranis ukrainlasi, kui käib tavaliselt. Religioon ühendab mitmeid, väga erinevaid rahvuskultuure, mis võivad muidu haihtuda, on nagu tuulest viidud äraõitsenud võilill. Religioon on ühisalus. Hiljaaegu käis meie juures noor eestlanna Abhaasiast, kes mäletab, kuidas ta vanaema rääkis sealsest eesti kultuurist, kommetest jne. Tal on kohutavalt kahju, et see on praeguseks täiesti kadunud. Tema lapsed ei tea sellest enam midagi.

Sundelevitš: Kriitilisel ajal tahab rahvas alati olla omadega koos, neile lähemal. Mulle tundub, et seda saab teha nii kirikus, sünagoogis, aga ka ükskõik millises kultuurikeskuses, staadionil, linnaväljakul. See peab olema markeeritud paik, mida inimesed teavad, kus nad on armastanud käia. Praegusel ajal, kui ühiskond on üldiselt sekulaarne ja usklike protsent, iseäranis Eestis, on väga madal, ei ole kirikul enam erilist kohta ühiskonnas. Kirikul oli väga vajalik nišš – kultuuriline, traditsiooniline, vaimne nišš. Kirikuta jääksime kultuurita. Ajaloolises aspektis nõustun täielikult Anatoli Ljutjukiga, kuid näiteks, millise kirikuga on seotud Lacan, Foucault, Braudillard, Benjamin, Levinas? Nad on mõtlejad, kelle käsitlusteta me ei saa rääkida praeguse aja kultuurist. Nendeta ma ei saa elada, aga sünagoogita küll.

Väga paljusid Eesti vähemuskultuure ühendab vene keel. Isegi mitte ainult ühise suhtlemiskeelena, vaid ka keelena, mida ühe või teise vähemuskultuuri kandjad kasutavad omavahel. Kui palju on see mõjutanud nende kultuuri praegust ilmet?

Sundelevitš: Vene keel oli impeeriumi keel, seda Tsaari-Venemaal ja ka Nõukogude Liidus. Sellena jääb see veel mõneks ajaks. Näiteks vanema põlve eestlastel ja lätlastel on omavahel mugavam suhelda vene, nooremal põlvkonnal inglise keeles. Praegu levinud ühiskeel inglise keel ei ole meile peale surutud, ei ole impeeriumi keel. Eestis oli selleks veel saksa keel. Inglise keel on lingua franca, mida kõneldakse kõikjal üle maailma, inglise keele grammatika on lihtne, seda keelt on juba seetõttu esmasel tasandil hõlbus omandada.

Ljutjuk: Kui kõnelda veel ühendavatest faktoritest, siis ei saa mööda ka ühest negatiivsest nähtusest – etnobisnesist. See on vulgaarne nähtus, kui rahvusest tehakse erilisus ja seda rakendatakse omakasu eesmärgil. Selle kandjad ei usu sellesse, mida jutlustavad, on osavad kirjutama taotlusi, nii-öelda europrojekte. Ükskord tuli meie juurde kihnu memmede grupp, kellel olid kaunid omavalmistatud rahvarõivad, kuid neil ei jätkunud raha autentsete ehete tarvis. Soovitasin neil projekt kirjutada ja selleks raha küsida. Nad vaatasid mind siira hämminguga, sest polnud selle peale tulnud, et võiksid selleks raha küsida. Mäletan, et aastaid tagasi ühel haridusministeeriumi koosolekul, kui arutati pühapäevakoolide rahastamise küsimust, tõusis üks grusiin ja küsis kõva häälega: kas teil pole häbi oma lastele oma keele õpetamiseks eestlastelt raha küsida? Mulle see väga meeldis. Hakkasin plaksutama ja kõik vaatasid mind kui hunti ja reeturit. Praegu on läinud asi nii kaugele, et teistele kultuuridele on lihtsam raha saada kui eesti oma kultuurile. Selline paradoks.

Sundelevitš: Kui me elame demokraatlikus ühiskonnas – ja me elame sellises – siis on igal kultuuril täielik õigus teha, mida tahab, kust ta saab selleks raha, on iseküsimus. On ka vaieldamatult selge, et mida rohkem erinevaid kultuurinähtusi meil on, seda rikkamad me oleme.

Mind on, eelkõige küll väliseesti kultuuri kontekstis, huvitanud sealse ja emamaa nüüdiskultuuri suhe. Ega Eesti Maja tegutsemistel, olgu see Stockholmis, New Yorgis, Londonis või mujal polnud suurt midagi tegemist ei Eesti ega ka sellega, mis toimus sealsete suurlinnade nüüdiskultuuris, Eesti Majas aeti oma asja. Kuidas selles valguses kommenteerida Eesti vähemuskultuuri? Saame rääkida teisest rahvusest kunstnikest, kirjanikest, muusikutest, üksikisikutest, kes vaieldamatult on meie praeguse kultuuripildi osa (kas või maalikunstnik Valeri Vinogradov või Jarõna Ilo), aga laiema koosluse, seltsi, ühingu tasandil see nii ei toimi.

Sundelevitš: Siin on koos kaks küsimust. Minu arvates annabki kõik need paarisaja ringis vähemusrahvaste MTÜd liigitada Eesti Maja rubriiki. Teine küsimus puudutab kultuurikuuluvuse mõistet laiemalt. Kas Andrei Ivanov ja P. I. Fili­monov on vene kultuuri ilmingud või mahuvad nad Eesti kultuuriruumi? Kas Gohar Markosjan-Käsper on armeenia, vene või eesti kirjanik? Selle kohta on juba targutatud küll. Konsensust ei ole ja lähiaastatel pole seda ka oodata. Kas lähtuda eesti kultuuri kaitsefunktsioonist või multikultuuri poliitikast? Minu vastus pole ei üks ega ka teine. Minu arvates on oluline vaid tekst ja teksti väärtus. Ja minu, lugeja suhe selle tekstiga. 

Valeri Vinogradoviga on teine lugu. Nagu ta ise kinnitab, ei tunne ta vene kaasaegse kunsti vastu suuremat huvi. Ta on Eesti kunstnik, kes võib Vene kunstieluga kursis olla, võib ka mitte. See on tema valik. Kunstnikuna on ta Eesti kunstnik.

Praegu on meil peale kasvamas noorte fotograafide ja kunstnike plejaad, kes ei ole eesti rahvusest. Kaldun arvama, et kümne-viieteistkümne aasta pärast, kui kunstiväljal tegutsevad aktiivselt need kunstnikud, kes pole Nõukogude Liidus elanud, ei hakka keegi ennast vaevama küsimusega, kas ta kuulub eesti kunsti paradigmasse või mitte. Need, kes leiavad ennast, elavad-töötavad välismaal, mainivad tavaliselt Eestit oma CVs. Kui nad ise tahavad, nimetavad nad ennast Eesti kunstnikeks. Neid, kes on siia jäänud, käsitletakse eesti kunsti-/kultuurikontekstis. Kui see on küsimus aga ka paarikümne aasta pärast, võib Eesti riigi eduloo pärast päris mures olla. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming