Lääs on jõudnud Venemaaga võrreldes uuele tasandile

Valle-Sten Maiste

Lauri Mälksoo: „Mujal tihtilugu ei ole sellist vaimset vabadust nagu Läänes, mistõttu Lääne ja mitte-Lääne vaidlused käivad osaliselt ebavõrdsel alusel.”Mark W. Zacher on artiklis „Territoriaalse terviklikkuse austamise printsiip. Riigipiirid ja jõu kasutamine” täheldanud, et pärast Teist maailmasõda on suhtumine riigipiiride jõuga muutmisse teine. Fareed Zakaria ütleb 31. III Washington Posti kolumnis Zacherile toetudes, et Kerry ja Obama ei ole sinisilmsed, väites, et riigipiiride jõuga muutmisel juhindutakse XIX sajandi käitumismallidest. Zakaria osutab, et kui enne Teist maailmasõda lõppes 80% sõdu piiride muutmisega, siis hiljem vaid 27% ning pärast 1946. aastat on vaid 12 sellist juhtu – kõik enne 1975. aastat. Kas niisugune pilt rahvusvahelistest suhetest on liialt ilustatud? Lauri Mälksoo: Selline pilt vastab suures osas tõele. Rahvusvahelises õiguses toimus 1928. aastal (Kelloggi-Briandi pakt) ja 1945. aastal (ÜRO põhikiri) sisuline revolutsioon selles mõttes, et riigid keelustasid üksteisele ja iseendale vallutussõjad, sh teise riigi territooriumi vägivaldse haaramise. Teisiti öeldes: enne 1928. aastat polnud riigipiiride vägivaldne muutmine keelatud. See võis olla moraalselt paha ja taunitud, ent mitte juriidiliselt. Sõja alustamist peeti lubatuks, see oli nn eneseabi vahend. Võib isegi öelda, et kui vallutaja haaras teise riigi territooriume, siis võis sellest saada n-ö uus rahvusvaheline õigus. Näiteks F. F. Martensi (1845–1909) XIX sajandi lõpus koostatud kogumikus  trükitud lepingutest tuleb välja, et Poola jaotamised 1772., 1793. ja 1795. aastal fikseeriti kinnistusraamatu sisekandeid meenutavate lepingutega Preisimaa, Venemaa ja Austria vahel. (Hiljem ka Hitler ja Stalin fikseerisid Poola ja Baltikumi jagamise täpselt, ent tegid seda vähemalt MRP salaprotokolli, mitte avalikuks tehtud lepinguga.) Seega need riigid toona mitte ei rikkunud rahvusvahelist õigust, vaid vähemalt enda arvates lõid rahvusvahelist õigust. Tuleb silmas pidada, et tegemist oli seisusliku ühiskonna ja tänapäeva mõistes ebademokraatlike riikidega, kes suhtusid territooriumi ja „hingedesse” kui ressurssi, mida sai ja oli tarvis omavahel jagada. Rahvaste enesemääramisõiguse printsiip tõuseb rahvusvaheliselt olulisena esile alles 1917. ja 1918. aastal.

Zakaria väidab, et kui välja arvata Põhja-Korea, Süüria ja Venemaa, siis on maailm rahvusvaheliste suhete tajumisel jõudnud uuele tasandile. Kuivõrd on niisugune väide õigustatud?
Lääne vaatlejad – ja Zakaria on vaatamata oma India päritolule Lääne vaatleja – kipuvad pidama oma arvamust universaalseks seisukohaks. Tegelikult on maailm vastuoluderohkem ja konfliktsem, kui külma sõja järgsetele Lääne triumfi kuulutanutele tunduda võis. Seepärast näib mulle, et nimekirja „Põhja-Korea, Süüria ja Venemaa” saab pikendada. Neid, kes eri põhjustel pole rahul status quo’ga ja kes kritiseerivad USA sõjalist hegemooniat ja Lääne majanduslikku domineerimist, on kindlasti veelgi.
Lääs on tõepoolest rahvusvaheliste suhete tajumisel jõudnud tasandile, et territoorium kui selline pole enam riikide eduloo kirjutamiseks määrav või vajalik. Ent Lääs on majanduslikult ja kultuuriliselt niivõrd domineerinud, et tal polegi tarvis territooriume vallutada. Näiteks Harvardi emeriitprofessor Richard Pipes on pidanud oma klassikalises raamatus „Venemaa vana režiimi ajal” („Russia under Old Regime”) Moskva tsaaririigi katkematu vallutusiha peamiseks põhjuseks just Venemaa suhtelist vaesust (võrreldes Lääne-Euroopaga), mis omakorda oli tema arvates paljuski tingitud klimaatilistest ja geograafilistest põhjustest. Pipes toob rabava näite, et XVI sajandi keskpaigast XVII sajandi lõpuni hõivas Moskva vürstiriik igal järjestikusel aastal 150 aasta jooksul Hollandi-suuruse territooriumi.
Kahtlustan, et ka praegu ei saa paljud majanduslikult, kultuuriliselt jne siiani domineerivas Läänes lõpuni aru, miks Venemaale on vaja Krimmi – või miks Hiina täristab Jaapani suunas mõõku Diaoyu (Senkaku) saarte pärast. Võib-olla on aga asi selles, et rahvusvaheliste suhete tajumises on jõudnud pärast külma sõja lõppu uuele tasandile peamiselt Lääs, mitte aga teised. Võib-olla Läänes on lihtsalt kõht rohkem täis kui mujal.

Praeguse rahvusvahelise olukorra pingestumise taustal on ilmunud käsitlusi, kus tahetakse näidata Lääne silmakirjalikkust Venemaale etteheidete tegemisel. Niisuguste lähenemiste lemmikaines on ootuspäraselt Kosovo. Schröder kuulutab, kuidas ta ühines Jugoslaavia pommitamisega ilma ÜRO julgeolekunõukogu toetuseta, Kosovo iseseisvuse tunnustajad kiidavad heaks ja on toetanud vägivaldset ja terroristliku moega poliitikat, Serbia territoriaalne terviklikkus sai lõhutud jne. Ukraina olukord pole muidugi kuidagi võrreldav Serbias juhtunuga, Ukraina pole ilmutanud kavatsuslikku julmust ega vägivaldsust, ammugi polnud midagi sellist Krimmis. Ometi, kuivõrd on Kosovo pretsedendiks Venemaa tegevusele Krimmis jm Ukrainas?

Eks süüdistused küünilisuses ja silmakirjalikkuses ole tuttavad rahvusvahelise elu normatiivsele diskursusele juba sajandeid. Ikka on olnud neid, kes on näinud ka kõige ilusama jutu taga varjatud motiive ja tagamõtteid. Ja neid motiive ja tagamõtteid on päris elus ka olnud.

1945. aasta rahvusvaheline õigus (ÜRO põhikiri) loodi ju Lääne demokraatiate koostöös Stalini totalitaarse NSVLiga. Jugoslaavia pommitamine 1999. aastal Kosovo abistamiseks ja Iraagi invasioon 2003. aastal olid Lääne (või siis 2003. aasta puhul USA ja Ühendkuningriigi) katse muuta rahvusvahelist õigust või minna mööda vanast, 1945. aasta rahvusvahelisest õigusest. Taheti kõigutada riikide suveräänsuse põhimõtte ainumääravust ja tõsta rahvaste enesemääramisõiguse (Kosovo) ja demokraatliku legitimeerituse (Iraak) kaalu. Tagantjärele targana võib aga tõepoolest väita, et Läänes võeti need ühepoolsed sammud ette liiga kergekäeliselt, kaalumata läbi kõiki vastuvariante, s.t kuidas teistmoodi mõtlevad jõud (näiteks Venemaa) võivad neid pretsedentidena enda huvides ära kasutama hakata.

Venemaale ei seisnenud Kosovo pretsedent mitte rahvaste enesemääramisõiguse põhimõttes (millesse Venemaa kui paljurahvuseline riik tegelikult vaevalt et siiralt usub), vaid printsiibis: kel jõud, sel ka õigus. Moskva ei ostnud kunagi ära Lääne põhjendusi, et tegutsetakse altruistlikult Kosovo albaanlaste kaitseks. Moskva arvates oli NATO sekkumine suunatud tema geopoliitiliste huvide vastu ja just Venemaa pidanuks ajalugu arvestades olema Serbia saatuse määraja, mitte Balkanil ruumiliselt võõras USA.

Mulle tundub, et nüüdseks on ka Venemaa enda terasemad rahvusvahelise õiguse kõneisikud adunud, et Kosovo analoog ei „lenda”. Lääs ei annekteerinud Kosovot ega „saanud” Kosovo Serbiast eraldamisest ju mingit käegakatsutavat „kasu”. Näiteks Vene üks juhtivaid rahvusvahelise õiguse eksperte, Stanislav Tšernitšenko Venemaa välisministeeriumi diplomaatilisest akadeemiast ei soovita Krimmi puhul rääkida rahvaste enesemääramisõigusest, vaid „ajalooliste õiguste taastamisest” (http://www.youtube.com/watch?v=4k620BZKyto). See on nüüd küll uus käik argumentatsioonis, aga tõsiasjaks jääb, et Ukrainal olid Venemaaga sõlmitud ja ratifitseeritud lepingud, kus Moskva on tunnustanud Krimmi Ukraina osana. Ja kui „ajalooliste õiguste taastamine” argumendina juba üles võetakse, siis oleks huvitav teada, kas Moskva arvates mõni selline ajalooline õigus kuskil veel ripakil on või taastada tuleks. Nii ehk naa pole sel „ajalooliste õiguste taastamise” jutul midagi ühist kehtiva rahvusvahelise õigusega. Sama hästi võiks keegi tahta taastada Kuldhordi.

Lääs on olnud vähemalt järjekindel oma külma sõja järgses rahvusvahelise õiguse poliitikas, mis puudutab enesemääramisõiguse, inimõiguste ja demokraatia märgilist promomist (isegi kui on jäädud ettevaatlikuks ja näiteks viidatud, et Kosovo oli erand, mitte uus reegel). Tänane Moskva jätab aga oma rahvusvahelis-õiguslikus argumentatsioonis pigem sellise mulje, et ollakse valmis väitma mida tahes ja argumendid on pigem suitsukate, mille eesmärgiks on varjata tegelikku eesmärki – kompenseerida NSVLi lagunemisega Venemaale osaks langenud „ajalooline ebaõiglus”. Jutt rahvusvahelisest õigusest ja „pretsedentidest” on sel juhul pigem viigileht suurvõimu ambitsioonide ees.

Lääne silmakirjalikkusele rõhub oma lähenemisel Ukraina teemale ka New Left Review. Toimetaja Susan Watkins toob artiklis „Anneksioonid” küll välja, et nii Krimmi referendumi osalus- kui ka toetusprotsent on absurdne (80 ja 95), sest 35% Krimmi elanikest on määratlenud end ukrainlaste või tatarlastena, kuid väidab nagu Savisaar ja sõbrad meilgi, et pole põhjust kahelda: ühinemine Venemaaga oli Krimmi elanike enamuse tahe. Vene vägede seesolek ei olevat Watkinsi sõnul probleem, kuna Lääs on ise viinud relvade all läbi hulga „demokraatlikke valimisi” Iraagis, Afganistanis jne. Kas neid valimisi saab siiski nii võrrelda (ettevalmistusperiood, suhtumine võltsingutesse, vaatlejad)?

Kui alustada viimasest näitest, siis USA pole üritanud Iraaki ja Afganistani vallutada enda külge liitmise mõttes, vaid on püüdnud sealset valitsemiskorraldust muuta või mõjutada (režiimivahetus). Selles mõttes on valimistel nendes riikides, ükskõik kui ebatäiuslikud need ka poleks olnud, olnud teine sisuline tähendus kui Krimmi „referendumil”, millega territoorium viidi ühe riigi koosseisust teise.

Panin „referendumi” nimelt jutumärkidesse sel põhjusel, et protseduuriliselt võttes pole hiigelsuurt vahet, kas Venemaaga ühinemist toetas Krimmis tegelikult 51 või 71% Krimmi elanikest. Rahvusvaheline elu langeb tagasi Teise maailmasõja eelsesse aega, kui me hakkame piire korrigeerima vägivalla abil ja vastavat käitumist õigustama. Sellist aega, kus iga linn või poolsaar võib endale ise valida sobiva riigi, vaevalt et kunagi tulla saab. Selge on see, et sellist käitumist saab endale lubada vaid jõu poolest tugevam. Vaevalt et Venemaa hakkab soosima Põhja-Kaukaasias ausaid referendumeid küsimuses, kas Venemaa alla kuuluda või sealt pigem lahkuda.  

Watkinsi soov pole niivõrd Venemaad õigustada kui noomida ja nuhelda Läänt topeltstandardite pärast. Watkins osutab, et Krimmi annekteerimine oli nii sisuliselt kui vormiliselt palju aktsepteeritavam kui Jeltsini ja Putini tegevus Tšetšeenias, kus viimased Hassani ja Suharto brutaalsusega rahvusliku iseseisvusliikumise verre uputasid. Sel puhul aga Clinton õnnitles Moskvat …

Eks või ju igasuguseid asju (erinevaid ajastuid ning juhtumeid) omavahel võrrelda ja alati võib katsuda õigustada oma käitumist sellega, mida keegi teine on kunagi teinud. Iseasi, kui veenvad need võrdlused iga kord on. Ma ei oska öelda, kas Krimmi annekteerimine oli moraalselt „aktsepteeritavam” kui Tšetšeenia tagasivallutamine. Julgen väita, et rahvusvahelise õiguse mõttes on Krimmi juhtum hullem, sest erinevalt Tšetšeeniast oli Krimmi kuuluvus teisele suveräänsele riigile rahvusvahelis-õiguslikult fikseeritud ja üheselt mõistetav. Seepärast on silmakirjalikud ka Moskva manitsused, et Kiiev justkui ei tohiks Ida-Ukrainas separatistliku mässu mahasurumisel sõjaväge kasutada. Kas Moskva ise jättis Tšetšeenia tagasivallutamisel relvajõu kasutamata?

See, et Läänes saab Lääne sigadusi paljastada ja nendest rääkida, on osa Lääne vabadusest. Jah, USA on oma ajaloos korda saatnud ka inetuid asju, sh ka külma sõja ajal. Nendest asjadest tuleb rääkida „ausalt ja avameelselt” – nagu perestroika ajal öeldi – ja seda üldiselt ka tehakse. Probleem on selles, et mujal sellist vaimset vabadust nagu Läänes tihtilugu ei esine, mistõttu Lääne ja mitte-Lääne vaidlused tõe ja õiguse üle käivad osaliselt ebavõrdsel alusel. Meenub nõukogude anekdoot, kus sovett ja ameeriklane vaidlevad sõnavabaduse üle. Ameeriklane praalib, et ta võib minna Valge Maja ette ja öelda „Maha Reagan!”, mille peale sovett vastab, et temagi sõnavabadus on hästi kaitstud, sest võib temagi minna Kremli ette ja hüüda „Maha Reagan!”.

Näiteks Venemaal lasti märtsikuus Moskva prestiižsest rahvusvaheliste suhete instituudist (MGIMO) lahti ajalooprofessor Andrei Zubov, kuna ta oli ühes oma sõnavõtus võrrelnud Krimmi liitmist Austria Anschluß’iga 1938. aastal. Kui ma käisin 2003. aasta aprillis Ameerika Rahvusvahelise Õiguse Ühingu aastakonverentsil Washingtonis, siis ütlesid seal väga paljud USA rahvusvahelise õiguse teadlased oma avalikes sõnavõttudes, et USA rikkus Iraaki minnes rahvusvahelist õigust. Mulle pole teada, et kedagi neist oleks vallandatud või nende suhtes muid sanktsioone rakendatud. Siin on üks olulisi erinevusi praeguse Venemaa ja USA vahel.

Watkins ütleb, et Krimmi annekteerimises pole ka midagi erilist. Territooriume on hõivatud ja seda on toetanud Lääs ja USA ka siis, kui pole arvestatud inimõiguste ja rahva tahtega, mida Krimmis niisugusel määral ei esinenud. Ta toob näiteks kuningas Hassani tegutsemise Lääne-Saharas, Suharto toetamise USA poolt Ida-Timoris, ka ulatuslikke rahvusvahelisi kokkuleppeid mitte arvestava alade hõivamise Palestiinas. Viidates Türgi 1974. aasta invasioonile Küprosel väidab Watkins, et territooriumi vägivaldne hõivamine ja sõjaline okupatsioon püsib Euroopa Liidu sees, ilma et Brüssel muretseks. Kuivõrd need näited lubavad väita, et Lääs ja USA on täna Venemaa tegevust Ukrainas ja Krimmis kritiseerides kahepalgelised?

Ka Vene (ja juba Nõukogude) diplomaatia kauamängiv süüdistus on olnud see, et Läänel on „topeltsandardid” oma suhtumises rahvusvahelisesse õigusesse. Nagu teistel neid „topeltstandardeid” poleks. Siiski, kui detailidesse süveneda, siis keerab Watkins minu arvates nende näidetega vindi üle. Näiteks Lääs ei ole siiamaani tunnustanud Põhja-Küprose Türgi Vabariiki, seetõttu ei saa mingist okupatsiooni põlistamisest seal rahvusvahelise õiguse mõttes küll rääkida. On aga tõsi, et külma sõja ajal eelistas USA teatud situatsioonides antikommunistlikku liini ja „stabiilsust” õiglusele ja puhtakujulisele rahvaste enesemääramisele.

Peab arvestama ka seda, et veel enam-vähem kuni Teise maailmasõjani oli rahvusvaheline õigus paljuski Lääne siseasi ja seda, kas Ida-Timoris peaksid valitsema idatimorlased või indoneeslased (pärast seda, kui Euroopa kolonistid seal enam valitseda ei saanud) rahvusvaheline õigus ei reguleerinud. Selles mõttes olid tõepoolest topeltstandardid. „Teised” rahvad on pidanud ise välja võitlema selle, et rahvusvaheline õigus ka neile kohalduks, et neid ei käsitletaks „mitte-tsiviliseeritutena”. Võimalik, et see on kõigi uute riikide saatus ja nii peab ka Ukraina need riikluse tuleristsed teatud kaotuste hinnaga läbi tegema.

Nendest ja teistest teemadest tuleb juttu 12. ja 13. juunil Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias toimuval rahvusvahelisel teaduskonverentsil, mille korraldavad koostöös Tartu ülikooli õigusteaduskond ja Euroopa Rahvusvahelise Õiguse Ühingu rahvusvahelise õiguse teooria huvigrupp. Konverentsi teemaks on „Liberaalsete ja mitteliberaalsete valitsuste lähenemine rahvusvahelisele õigusele. 25 aastat kommunistlike režiimide kokkuvarisemisest Kesk- ja Ida-Euroopas” (www.oi.ut.ee). Konverents on rahastatud minu Euroopa Teadusuuringute Nõukogu (ERC) grandist, mis lõpeb 2014. aasta augustis. Esinema on oodatud mitmeid rahvusvahelise õiguse teaduse staare lääneriikidest ja endisest idablokist, aga ka mitmed nooremad teadlased, sh Ukrainast ja Venemaalt, kes alles endale nime tegemas. Harva on seda sorti teaduslik arutelu tundunud nii aktuaalsena kui tänases päevas. Näen tõsiasjas, et sellisel teemal rahvusvaheline konverents toimub Eestis, head võimalust panustada meie kodumaa nn pehmesse jõudu. Teisisõnu, Eesti on koht, kus aktiivselt ja rahvusvaheliselt laiapõhjaliselt arutatakse selliste probleemide ja nende lahenduste üle, mitte pelk rahvusvahelis-õigusliku mõtte tarbija ja vinguv sabassörkija. Tegemist on seega suurepärase eelsoojendusega 2015. aasta augustis Tallinnas toimuvale Rahvusvahelise Õiguse Instituudi (Institut de droit international) suurkonverentsile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming