Võib-olla kellegi meelest oleme me tulnukad

Yana Toom

Minu noorem poeg on kaheksa-aastane. Ta õpib vene koolis. Nagu igas Eestimaa koolis, on ka selles õppeasutuses arengukava, mille üks peatükk on pühendatud lõimimisele. Samasisulised lõimimiskavad on ka teistel vene koolidel. Eestikeelsed koolid neid ei koosta – ega nemad ju ei pea lõimuma. Lõimuvad mitte-eestlased. Selle asja nimi ametlikus keeles ongi selline – lõimumine Eesti ühiskonda. Ju siis on selline koordinaatide süsteem: Eesti ühiskond ja lõimuvad mitte-eestlased. Ja loll on see, kes arvab, et selleks, et olla lõimunud, on piisav aastal 2006 sündida iseseisvas Eesti Vabariigis Eesti maksumaksjate peres – lõimuda tuleb ikka!

Kuna Artemi alles lõpetas esimese klassi, siis ta veel ei tea, et peab lõimuma, kuid mina ootan seda pikisilmi – lõpuks ometi saab kooli abil minu pojast üks täisväärtuslik Eesti ühiskonna liige. Ei tea, kas ilma lõimimiskavata saaksin ma sellega hakkama. Tegelikult ka. Sest minu lapse peas tekkisid juba viieaastasena imelikud küsimused, millele mina küll õiget vastust ei tea.
24. veebruar 2011 – ma just astusin tänavalt tuppa, kus kinnitasin ukse juurde sini­must­valge lipu.
– Emme, me oleme ju eestlased?
–  Võib ka niiviisi öelda … aga miks sa küsid?
– Lihtsalt tahtsin teada. Me räägime ju vene keelt, aga elame Eestis. Kes me siis oleme?
– Tead sa, Prantsusmaal elavad prantslased, Ameerikas ameeriklased, Hispaanias hispaanlased, ja Eestis – eestlased. Ainult et mõned neist räägivad teisi keeli.
– Selge! Siis olen eestlane! Hurraa!
Artemi haarab väikese lipu (lasteaias anti iseseisvuspäeva puhul), puupüstoli ja ründab meie šnautserit, karjudes: „Урра! За Эстонию!” Doša taganeb trepi alla. „И так будет с каждым! Урраа!!!”
26. mai 2014, „Aktuaalse kaamera” otse-eeter. Olen eurovalimiste suurima üllataja rollis ja saatejuht küsib minu käest, mida tähendab Keskerakonnale see, et Euroopa parlamenti valiti vaid üks esindaja ja seegi vene rahvusest. Ja kas võib (oh isver!) juhtuda ka nii, et tulevikus, kui Edgar Savisaar otsustab suurest poliitikast lahkuda, võtabki mõni venelane erakonna üle. Üritan olla lapsesuu – sõna otseses mõttes – ja vastan täpselt seda, mida räägin ka oma lõimumata lapsele. Et sellist ambitsiooni mul kindlasti ei ole, mis aga tulevast liidrit puudutab, me oleme ju kõik siin eestlased, lihtsalt mõned meist räägivad vene keelt. Ja ega minul vahet pole. Siiralt. Ja mõistagi kohe saan vastu: aga paljude jaoks on!
Vastab tõele. Ega ometi asjata ju ei kujunenud nn vene küsimus valimiste tulemuste analüüsi keskpunktiks. Seda, et nende kõrval elavad venelased (kasutan seda sõna määratlemaks hoopis laiemat seltskonda – venekeelseid mitte-eestlasi), eestlased teadsid. Ka seda, et neid tuleb lõimida ja nendele eesti keelt õpetada. Aga see, et venelased saadavadki esindaja Euroopa parlamenti, oli küll suur üllatus.
Ma jätan praegu teadlikult kõrvale asjaolu, et tegelikult lähen ma esindama Eesti riiki ja rahvast tervikuna. See on omaette teema. Aga jah, vastab tõele –
suur osa minu valijatest on siiski venekeelsed ja nendega me räägime ühist keelt. Nii otseses kui kaudses mõttes.
Sellest kaudsest veidi pikemalt. Miks me seisame selle eest, et venekeelsed lapsed saaksid võimaluse õppida emakeeles? Asi pole ju selles, et oleme lollid ja laisad – eesti keel peab olema Eesti riigis igaühel selge, sellele ei vaidle vastu mitte keegi. Aga nagu teisigi keeli on ka eesti keelt võimalik õppida eesti keele tunnis. Sest kui füüsika õpetaja räägib aktsendiga ja vigadega, siis ta sisuliselt õpetab kahte asja – vigast eesti keelt ja vigast füüsikat. Olgu, iga laps ei pea olema füüsik. Aga igal haritud inimesel peab olema suur sõnavara ja hea oskus ennast väljendada. Vähemalt emakeeles.
Nojah, ma tean, et praegu öeldakse mulle vastu, et kui ei meeldi, mine ära. Putin ootab. Aga las ta ootab veel natukene, las ma ikka räägin lõpuni. Milleks meile ennast veenvalt väljendada oskav venelane? Noh, kas või selleks, et kui kuskil naaberriigis puhkeb järjekordne (info)sõda, ei peaks meie riigiisad kukalt kratsima ja otsima, kes küll kõnetaks neid arusaamatuid venelasi, pakkudes neile kvaliteetset meediavälja. Kas värbame nüüd Moskvast ja Kiievist? Sest meie enda riigis on venekeelse intelligentsi taassünd pehmelt öeldes pärsitud. Ja ka venekeelne meediaväli on kokku kuivanud – isegi päevalehte enam meil ei ole. Ei tea, kas lõimimiskava, kas kooli või isegi riigi oma, saab siin midagi ära teha?
9. mail tegin Ahtmes tänavakampaaniat, kui kohale saabus Postimehe ajakirjanik koos piltnikuga. Tegid reportaaži, kus muu hulgas toonitati, et „„S prazdnikom!” ­ soovib Toom möödaminejatele õnne nõukaaegse tähtpäeva puhul”. Noh, kui juba isiklikuks minna, siis ega see ole minule nõuka-­ ega mõni teiseaegne pidu. See on midagi muud.
Minu vanaisa,  aastal 1896 Tallinnas sündinud Henrich Tomson, elas üle Leningradi blokaadi. Tema vend Oskar hukkus sõja esimestel päevadel ja vist hoopis teisel rinde poolel.  Minu ema evakueeriti koos teiste Leningradi lastega 1941. aasta juunis Novgorodi oblastisse, just vastu Saksa vägedele, ja ta pääses eluga vaid tänu sellele, et isa tuli talle õigel ajal järele. Jalgsi. Ja võttis endaga kaasa veel mitu tuttavat last, millega päästis ka nende elu. Minu esimene ja kõige armastatum „tädi” oli naabritädi Friida. Elfride Morgensen, kes oli 1924. aastal üks 149 inimese hulgas, kes mõisteti süüdi osavõtmises üle­-eestimaalisest kommunistlikust salaorganisatsioonist ja määrati karistuseks eluaegsele sunnitööle. Ta oli siis 17­aastane. Ja pääses eluga Patarei vanglast vaid tänu sellele, et sõda sai otsa. Ega ta ei jaganud minuga oma maailmavaadet, küll aga õpetas eesti keelt ja iga jumala päev pani meie postkasti uue raamatu. Õhukese, aga siiski. Tädi Friida elas korrus allpool. Korrus üleval elas aga onu Albert. Albert Repson, kes sai Nõukogude Liidu kangelaseks tänu sellele, et osales Suure väina dessandis Muhu saarele 29. septembril 1944. aastal.
Ma loetlen siin kõiki neid nimesid ühel lihtsal põhjusel – et taas kord meenutada, et ajaloo (ka ametliku ajaloo) kõrval on olemas ka inimeste mälu. Ja vaidlus selle üle, kas ja kelle mälestusi see „õige” ajalugu peaks kajastama, ei ole kindlasti see, mida annab lahendada lõimimiskava raames. Tõsi küll, üks lõimimise ametlikest eesmärkidest on ühtse visiooni ja hinnangute tekitamine. Kuid minule tähendab see hetkel vaid seda, et mina – kodaniku ja poliitikuna – ei vali poolt. Ma tean, et Eestis on kaks erinevat Teise maailmasõja käsitlust ja ma aktsepteerin mõlemat. Enamgi veel – ma olen veendunud, et need, kes sunnivad meid valima ühe või teise poole, pikendavad sisuliselt sõda tänasesse päeva. Igasugune valik peab olema vaba. Ja kui lõimujate võimuses ei ole keerata kella paarkümmend aastat edasi, siis jääbki loota selle peale, et asjad paneb paika aeg. Ja küll ta paneb.
Ja viimane – see kurikuulus idanaaber. Suur tige Venemaa, millega annab õhtul ehmatada nii väikelast kui ka suurt ja paksu riigikogu liiget. Aleksandr Iljini, kunagise Vene teatri direktori, eestlanna abikaasa, kahe eesti lapse ja nelja eesti lapselapse isa ja vanaisa formuleering on tabav: kui tahad olla eestlastele oma, võid õppida selgeks eesti keele, kuid see pole kohustuslik. Kohustuslik on öelda: „Россия – гавно”. Ja kuni sa seda ei tee, seni oled võõras.
Siinkohal on tähtis aru saada, et kohalike venelaste „lõimumistase“ ei ole kaugeltki piisav selleks, et arutada Venemaa üle eestlastega, kelle silmis ollakse endiselt okupantide järeltulijad ja lõimimisobjekt. Seda esiteks. Teiseks on aga asi selles, et kahekümne aasta jooksul ei suutnud Eesti riik tekitada kohalikele venelastele vaimse elu keskust. Kuid sellegipoolest ei taha keegi meist ühel hommikul ärgata Venemaa Föderatsioonis.
Meil on teatud probleemid: ränk kodakondsuspoliitika ja venekeelse hariduse säilitamine. Kuid nende probleemide lahendamist nähakse ette kehtiva seadustiku raamistikus, nii et ei tasu ennast ehmatada vene soost naabriga. Võib-olla kellegi meelest oleme me tulnukad. Aga minejad – kindlasti mitte.
Ja ilmselt Eesti riigi hüvangu nimel pole meil muud teed kui varuda kannatust ja aega. Ning anda juba endale aru, et subjektidest (Eesti ühiskond) ja objektidest (lõimitavad venelased) koosnev ühiskond ei ole ei demokraatlik ega ka jätkusuutlik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming