Maura Hiney: teadusvale puhul kannatavad kõik!

Anna Mossolova

Eesti Teadusagentuur koos TÜ eetikakeskuse ja Eesti Teaduste Akadeemiaga korraldab 6. juunil Tallinnas seminari „Lubatud ja lubamatu teaduses”. Seminari eesmärk on saada ülevaade Euroopas ja laiemalt maailmas teaduseetika problemaatika alal toimuvast ning kavandada teaduseetika alast edasist tegevust. Üks seminari välisesinejatest on Maura Hiney Iirimaa meditsiiniuuringute komiteest, kes juhib teaduseetika töörühma Euroopa teadust rahastavate ja teadusasutuste ühenduses Science Europe. Olete üks Euroopa tunnustatumaid teaduseetika eksperte. Kuidas teil tekkis huvi selle keerulise ja mitmetahulise teema vastu?Maura Hiney: Olen vaid üks paljudest, kes selle valdkonna arendamisega tegeleb. Teaduseetika hakkas mind huvitama doktorantuuri ajal. Toona mul vedas, sest minu juhendaja oli eetikaküsimustes väga printsipiaalne ja tegi mulle selgeks, et teaduses on negatiivne tulemus sama väärtuslik kui positiivne. Õigupoolest rajaneb väga palju huvitavaid uurimusi pealtnäha läbipõrunud eksperimentidele.Kaugeltki kõik ei jaga aga arusaama, et negatiivne tulemus viib teaduses niisamuti edasi nagu positiivne, ning olen ise olnud tunnistajaks paljudele juhtumitele, mille puhul eksperimentide tulemused mõeldi välja või tulemusi võltsiti, sest läbikukkumist peeti vastuvõetamatuks.Hiljem sattusin juhtima ühe Iiri ülikooli teadusosakonda ajal, mil eetikanõukogud andsid uurimisprojektidele heakskiite üksikjuhtumipõhiselt, üldisi printsiipe peaaegu arvestamata, ning paljud projektid ei olnudki enne rakendamist läbinud mingit eetikaalast kontrolli. Ma tean, et seda on praegu raske uskuda, ent kakskümmend aastat tagasi oli niisugune olukord Euroopas tavapärane. Minu jaoks oli äärmiselt oluline saavutus, kui lõime ülikoolis korraliku eetikanõukogu, vaatamata sellele et vastu seisid paljud kõrgema tasandi juhid, kes nägid selles vaid täiendavat bürokraatiatasandit.Ent see pani mu mõtlema tõsiasjale, et uurimisprojektide heakskiitmise järel toimus heakskiidu eeltingimuseks olnud nõuete järgimise kontroll vaid väga piiratud ulatuses või ei toimunud üldse. Puudus raamistik, millele tuginedes võinuksid teadlased olla kindlad selles, et toimivad kõiki asjakohaseid eetikanõudeid järgides, ning neil ei olnud kellegi poole pöörduda, kui oleks vaja olnud teatada laboris kahtlasena tunduvast tegevusest. See sai meie ülikoolis minu jaoks ajendiks hea teadustava juhendi väljatöötamisele ning pani mu mõtlema ka teaduseetika küsimuste üle laiemalt.

Miks on teaduseetika muutunud rahvusvahelises teaduses niivõrd aktuaalseks teemaks?
Üle kogu maailma kulutavad riigid igal aastal oma eelarvetest teadusuuringutele tohutuid summasid. Tegemist on rahaga, mida saaks kulutada muude avalike teenuste parandamiseks, nt haridus, taristu, tervishoid. Seega valitseb eelarvesummade kasutuse osas riigi tasandil alati konkurents. Samuti näeme inimeste kasvavat pettumust paljude avalikkusele teenuseid pakkuvate institutsioonide (pangad, suurfirmad ning isegi riigid) osas, kelle puhul on ilmnenud, et nad on korduvalt – ning sageli väga kõrgel tasemel – jätnud reageerimata teiste omasuguste korruptiivsele või erialaseid nõudeid rikkuvale käitumisele. Kodanikel on sellest villand ning teaduse valdkonnas paljastatud valetamisjuhtumeid tajutakse järjekordse näitena korruptiivse süsteemi toimimisest. Seetõttu mõistetakse järjest enam, et tulevaste investeeringute kaitsmiseks peame tagama avalikkuse usalduse teaduse suhtes. Ka üksainus negatiivse meediakajastuse pälvinud teadusalane rikkumine võib oluliselt pärssida avalikkuse toetust teaduse rahastamisele. Teadusele on halb uudis, kui teadusest saab halb uudis! Niisiis, olgugi et teadlaste valed peaksid olema kuum teema juba nendest teadusele tekkiva kahju tõttu, usun, et teadlaskonnale valmistab tõenäoliselt suuremat muret kahju, mida niisugused valed tekitavad sellega, et õõnestavad avalikkuse toetust teadusse investeerimisele.

Eesti keeles ei ole meil täpset vastet inglise keeles teaduseetika kohta kasutatavale mõistele research integrity. Meil räägitakse teaduse eetikast. Kas selgitaksite, kuidas inglise keeles suhestuvad omavahel mõisted research integrity ja research ethics?
See on raske ülesanne, iseäranis olukorras, kus eesti keeles puudub sõna, mis vastaks ingliskeelsele sõnale integrity. Autoriteetne Oxfordi sõnaraamat (Oxford English Dictionary, OED), mis teeb selgeks ingliskeelsete sõnade tähenduse, annab sõnale integrity kaks tähendust: the quality of being honest and having strong moral principles ja the state of being whole and undivided, the condition of being unified or sound in construction and with internal consistency or lack of corruption.

Esimene nendest tähendustest sobib ka sõna ethics puhul, sest OED määratleb eetikat kui moral principles that govern a person’s behaviour or the conducting of an activity.
Niisiis räägib eetika meile moraaliprintsiipidest, mis määravad meie käitumise ja tegevuse. Ka ausus tähendab selgetest põhimõtetest lähtumist. Samas osutab teine integrity tähendus, et vastav mõiste on laiem ning hõlmab ka sidususe, terviklikkuse ning täielikkuse aspekti. See on eriti oluline, kui mõtleme kolmele kõige kahjulikumale teadusvale liigile: väljamõeldised, võltsimine ja loomevargus. Nende ühiseks tunnusjooneks on see, et need rikuvad avaldatud teadusinfo sidusust ning terviklikkust, teisisõnu, kahjustavad avaldatu tõeväärtust. Teaduse areng seisneb järkjärgulises liikumises, mille puhul hilisem töö tugineb varasemale – see on otsekui kivi kivi haaval müüri ehitamine. Teadlastel peab olema kindlus selles, et teiste teadlaste kirjutatav või räägitav vastab tõele. Teadmiste jagamiseks vajaliku vastastikuse usalduse puudumine kahjustab teaduse arengut tervikuna.

Kas teaduseetika küsimustel on tähtsust vaid eetilises plaanis või on neil ühtlasi (või põhiliselt) praktiline ja majanduslik mõju?
Teaduseetika printsiipide rikkumise mõju on väga ulatuslik ning väljub vaieldamatult üksnes eetikanormi rikkumisena määratletava raamest. Oluline on meeles pidada, et teadusvale puhul ei saa rääkida ohvriteta süüteost. Teadlaste valedel on tagajärjed. Näiteks kannatavad nende tõttu patsiendid, kellele võidakse valikuliselt avaldatud, võltsitud või väljamõeldud uurimistulemuste põhjal määrata väär, isegi surma põhjustav ravi. Näiteks arstiteaduse maine on kannatanud petturitest ametivendade tegevuse tõttu.
Teadusvale kahjustab ka konkreetseid teadlasi. USAs tehtud uuringud on näidanud, et kahjulik mõju on täheldatav noorteadlaste karjäärile, kes on teinud koostööd isikuga, kes on tunnistatud petturiks. Probleemiks on siin see, et noore teadlase maine sõltub tema juhendaja edust või ebaedust. Vabanemine seostamisest paljastatud petturiga võib võtta 5–7 aastat, ning seda isegi siis, kui see teadlane ei ole midagi valesti teinud. Teadusvale puhul kannatavad kõik!
Nagu juba mainisin, kahjustab valetamine teaduses ka avalikkust, kelle usaldus teaduse vastu väheneb ning kelle eraldatud raha osutub raisatuks. Selle tagajärjed võivad tuleviku teaduse rahastamise seisukohast osutuda hävitavateks, kuna poliitikud lähtuvad poliitika kujundamisel ning rahastamisotsuste tegemisel reeglina avalikust arvamusest.
Kõige suuremat kahju teeb teadusvale siiski teadusteadmisele, saastades seda väärandmetega, millest vabanemine võib osutuda keeruliseks. Isegi kui teadusartikkel tagasi võetakse, võivad selle järeldused olla juba jõudnud teadusteadmisesse. Kui ei ole võimalik usaldada esitatud andmeid või nende esitajat, siis löövad kõikuma teaduse alustalad. Samuti kannatavad ka otsustajad, kellel võib tekkida kahtlusi neile esitatud andmete usaldatavuse osas strateegiliste või muude otsuste alusena. Seetõttu peaksid teadlased, ülikoolid ja ühiskond tervikuna hoolima teaduseetikast ning tegema omalt poolt kõik selle kindlustamiseks.

Kas saaksite tuua näiteid tõsistest teaduspettustest?
Ma tean, et teaduses on kõige tõsisemad pettuseliigid need, mis kahjustavad avaldatud teadusteadmist. Nõustun, et see on väga oluline aspekt, ent pean kõige negatiivsemaks teaduspettuse tagajärgi tavainimestele. Selle kohta on palju näiteid. Puudutan praegu vaid neid, mis on kõige eredamalt mällu sööbinud.
Üks näide kliiniliste katsetulemuste võltsimise hukatuslikust mõjust. 1998. aastal avaldas Andrew Wakeman laialdast tähelepanu pälvinud artikli, mille järelduseks oli, et MMR vaktsiin on seotud laste autismi kujunemisega. Wakemani asjaomased väited kummutati hiljem täielikult. Osutus, et Wakeman oli moonutanud autismi diagnoosimise ajaraame, tekitades nii mulje põhjuse ja tagajärje seosest oma uuringusubjektide osas – olgugi et tegelikult niisugust seost ei olnud –, ning oli oma uurimuse avaldanud kokku vaid 12 lapse andmete põhjal. Enne aga, kui tema võltsing paljastati, jõudis see vallandada ülemaailmse paanika lapsevanemate hulgas, kellest paljud keeldusid oma lapsi vaktsineerimast. Ilma vaktsiinita suurenes iseäranis USAs aga läkaköha, leetrite ja meningiidi juhtude arv märkimisväärselt ning palju lapsi suri nendesse välditavatesse haigustesse.
Inimelu rikkuva valetamise juhtumid ei piirdu üksnes meditsiiniga. USAs korraldatud projekti „Süütud” (The Innocence Project) uuring tõi päevavalgele palju teadlaste, teiste ekspertide ja süüdistajate kohtus esitatud valesid, mille põhjal paljudes osariikides oli inimesi alusetult süüdi mõistetud ja ka hukatud. Kurikuulus näide on siin Lääne-Virginia osariigi kohtuekspertiisilabori endine direktor Fred Zain, kes esines kohtus süüdistuse tunnistajana kümnetes Lääne-Virginias ja Texases arutatud kohtuasjades. DNA ning muu ekspertiisimaterjali kordusuuring projekti „Süütud” raames näitas, et paljudel juhtudel oli Zain tulemused välja mõelnud, tunnistajapingis nende kohta valetanud ning oma ekspertiisiaktidest teadlikult tõendeid välja jätnud. Tema tegevuse tagajärjel sattusid vanglasse paljud süütud inimesed.

Kas meil on ettekujutust sellest, kui sageli esineb teaduses valetamist?
Ei, meil ei ole mingeid kindlaid andmeid teadusvale esinemise sageduse kohta. On küll avaldatud huvitavaid rahvusvahelisi uurimusi, mis viitavad sellele, et rikkumised on sagedasemad, kui võiks arvata. Näiteks 2009. aastal Daniele Fanelli süstemaatiline analüüs üle maailma teostatud küsitluste tulemustest viitab sellele, et tõsiseid teaduslike uuringute korraldamispõhimõtete rikkumisi võib esineda umbes 2% teadlaste töös ning vähem tõsiseid rikkumisi ehk nn küsitava väärtusega uurimispraktikat võib ühel või teisel teadlaskarjääri etapil leida peaaegu 34% teadlaste töös. Kliiniliste ravimikatsetuste puhul võivad need arvud olla veelgi suuremad.

Kuidas saame teadusvalede arvu vähendada või neid tõkestada?
Kuna teaduseetika põhimõtete rikkumised on seotud teadlaste tegevusega ning samuti printsiipidega, millest lähtudes teadlased oma elu kujundavad, tuleb meil, kui soovime piirata või tõkestada teaduses valetamist, leida võimalusi teadlaste probleemse käitumise, tegevuse ja juhtprintsiipide korrigeerimiseks. Hea teadustava raamistiku ning aset leidnud rikkumiste menetlemiskorra koostamine on muidugi väga oluline. Siiski on veel olulisem teadlastele teaduseetika põhimõtete ning nende tähtsuse selgitamine. Sellega ei ole kunagi liiga vara alustada. Olen vestelnud põhikooli õpetajatega, kes puutuvad kokku 10–12aastaste õpilaste loomevarguse juhtumitega, mille puhul oma uurimistöö pähe esitatakse internetist leitud materjali.

Eesti on väike riik, väike on ka meie teadlaskond. On selge, et me ei saa endale lubada keerulist süsteemi ausa teaduse kindlustamiseks.  Missugust nõu annaksite Eesti teadlaskonna sidusrühmadele teaduseetika põhimõtete rakendamiseks?
Ka Iirimaa on väike riik, mille puhul pole samuti mõtet luua keerulist süsteemi. Selle asemel oleme püüdnud kõik meie ülikoolid ja teadusasutused nõusse saada põhimõtetega, millele rajaneb kuritarvituste tõkestamise ning vastavate juhtumite – kui need aset leiavad – põhjalik uurimine. Oleme asetanud rõhu inimeste harimisele ja meie põhimõtete propageerimisele, olgugi et oleme soovitanud ülikoolidel kehtestada selge menetlusliku regulatsiooni rikkumisjuhtumite uurimiseks ja süüdlaste karistamiseks. Kõik rahastamisasutused on samuti liitunud vastava raamistikuga ja me nõuame kõigilt, kes meilt raha saavad, hea teadustava järgimise kohustuse võtmist. Vara on rääkida meie töö silmanähtavast mõjust, aga oleme juba saanud palju meeldivat tagasisidet teadlastelt, kes arvavad, et me ei tekita liigset bürokraatiat. Loomulikult tuleb meil teha veel tööd oma koolitusmoodulitega ning koolitada koolitajaid, aga see on vaid aja küsimus.

Tõlkinud Meelis Leesik, Keelion Translations

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming