Ljudmila Ulitskaja: „1970. aastate õhkkond on Venemaal tagasi. Sosistame jälle köögis”

Katerina Peško, Glavkom

Nimekas vene kirjanik Ljudmila Ulitskaja on üks neist, kelle Vladimir Putin võiks julgelt arvata „natsionaalreeturite” hulka. Erinevalt enamikust venemaalastest ja vene haritlaskonna esindajatest ei ole ta toetanud Kremli agressiooni Ukrainas. Krimmi annekteerimise taustal olevat ideoloogiat on ta aga võrrelnud fašismiga. Vastuseks skandaalsele kirjale Putini Krimmi-poliitika toetuseks, millele on alla kirjutanud sajad Venemaa kultuuritegelased, astus Ulitskaja koos tuntud vene muusikute Andrei Makarevitši, Juri Ševtšuki, Boriss Grebenštšikovi ja veel mitmete Venemaal tuntud inimestega välja teise riigi territooriumile tungimise, Ukrainaga peetava sõja ning kogu ülejäänud maailmaga vaenutsemise vastu.Kinnitades, et kahe kunagise sõbraliku rahva vahelist probleemi on võimalik lahendada dialoogiga, sõitis Ljudmila Ulitskaja Kiievisse osalema kongressil „Ukraina–Venemaa dialoog”, mille olid korraldanud kaks tuntud poliitvangi Juri Lutsenko ja Mihhail Hodorkovski.

Sellest, kuidas toimib Venemaa propaganda, köögijuttude väärtusest, paljude venemaalaste unistusest pöörduda tagasi Nõukogud Liitu ning Putinist, kes näeb endas suurt valitsejat, rääkis Ulitskaja intervjuus Ukraina informatsiooniagentuurile Glavkom.

„Kuidas ka niisugune olukord Ukrainas on tekitatud – kas kunstlikult või loomulikul teel –, on see ikkagi raskesti mõistetav. Tõenäoliselt ainult kahe rahva vastastikuse kontakti, dialoogi kaudu on võimalik üritada välja selgitada, kes midagi väärt on, mis üldse toimub ja millega saame teineteisele kasulikud olla,” avaldas Ljudmila Ulitskaja jutuajamise algul oma arvamust.

Kuidas aga venemaalased tervikuna on valmis „olema kasulikud” ukrainlastele? Me ju näeme, et Venemaa rahva toetus Vladimir Putini aktsioonidele ületab juba igasuguse piiri – rohkem kui 80 protsenti. Jääb mulje, et vennasrahvad ei ole enam päris vennalikud.
Ljudmila Ulitskaja: Ukraina toetajad on tõepoolest ikkagi vähemuses. Me ei saa vastutada nende 82 protsendi venemaalaste eest, kes meie praeguse riigi poliitikat toetavad. Oleme teatud mõttes siiski teisitimõtlejad. Meid on selgelt liiga vähe, et riigi poliitikat mõjutada.
Ent toetus Ukrainale on olemas. See ei ole niivõrd ulatuslik, nagu me tahaksime, kuid kahtlemata on see olemas. Vähemalt neil inimestel, kellega mina suhtlen, on Ukraina vastu kõige paremad tunded.

Enamik venemaalasi usub ju tõepoolest, et praegu on vaja mitte lahendada oma riigi majandus- või sotsiaalprobleeme, vaid „päästa” Ukrainat. Mispärast? Kust tuleb selline pöörane „altruism”?
Me juba oleme niisugused loomad. Kuna peale selle oleme ka mõistuslikud olendid, siis on meie käsutuses mehhanisme, mis ületavad kõiki neid, mis on loomadel.
See, mis meist loomadest kahetsusväärselt eristab, on asjaolu, et loomadel ei ole relvi. Neil on küüned ja hambad. Kui küüned ja hambad murduvad, siis loom hukkub. Inimese käsutuses aga on relvad, mis ületavad suuresti tema mis tahes võimalusi. Praegu on arutu inimkonna käes täiesti hullumeelne relvastus.

Kuidas teie arvates on igapäeva tasemel võimalik mõjutada nende venemaalaste arvamust, kes nii pühalt usuvad Venemaa propagandat ning selliseid meediategelasi nagu Dmitri Kisseljov?
Venemaal on olukord üpris terav. See veelahe kulgeb mitte ainult valitsusametnike, arstide ja õpetajate vahelt. See veelahe kulgeb ka perekondades, sõprade hulgas. Meile on jõudnud tagasi 1970. aastate Moskva köökide õhkkond, sest ühtäkki on poliitika hakanud kõiki eluliselt puudutama. Minu arvates on see just see etapp, mille peame läbima, et paraneda haigusest, mida me kõik põeme.
Meil ei olnud 60. ja 70. aastatel mingeid väljundeid. Peale samizdat’i ei olnud meil mitte midagi. Sõprade ja kolleegide vaheline isiklik jutuajamine etendas erakordselt suurt osa meie elus, hariduses ja kogu maailmatunnetuses. Nähtavasti on see ajajärk uuesti alanud. Me arutleme jälle köögis. Osaliselt seepärast, et meie väljundid ahenevad, kuid teatud mõttes sõltub see ka meist endist.
Ma arvan humanitaarala inimesena, et see kõik tuleb läbi arutada, määratleda teatud mõisted uuesti. Me elame maailmas, kus valitseb arusaamade kriis. Orwell kujutas seda olukorda suurepäraselt. Tõeministeerium, rahuministeerium, armastuseministeerium … Kõik need metafoorid on saanud nüüd tegelikkuseks. Et selle kõige kallal töötada, tuleb sellest kõigest ka aru saada. On vaja intellektuaalide, professionaalide, filosoofide, sotsioloogide ning omalt poolt ka loomeinimeste tööd. Miski on mäda „Taani riigis”, see on täiesti selge.

Kas peale köögijuttude on vaja (võimalik) veel midagi ära teha?
Hakakem pihta kas või dialoogist. Meie kahe rahva dialoogist. Seda etappi ei tohi vahele jätta. Kultuuriruum on olemas ning see on märksa tähtsam kui poliitiline. Meid päästavad just kultuurisidemed, mitte aga poliitikud, keda me eriti just ei usalda, keda me eriti ei austa ja kelle asemel loodame näha uusi nägusid –
nii Venemaal kui ka Ukrainas.

Paljud Venemaa kultuuri- ja kunstitegelased toetasid teatavasti oma avalikus kirjas Venemaa Föderatsiooni presidendi seisukohta Ukraina suhtes. Siiski on kõlanud ka teine arvamus. Vladimir Putin on juba süüdistanud mitmeid nimekaid venemaalasi selles, et nad on asunud tema sõjas ukrainameelsele seisukohale, nimetades neid natsionaalreeturiteks. Kas teil ei teki seoses Ukraina toetamisega kodumaal probleeme?
Mina tunnen end täiesti loomulikult. Ent pigem seepärast, et kahjuks ei ole mul oma küllaltki pika elu jooksul olnud ühtki minutit, mil oleksin olnud võimuga solidaarne. Minu nõusolematus on pigem kvantitatiivne kui kvalitatiivne.

Mida arvatakse teie ringkondades: kas Putin ikkagi hakkab Donbassi ära võtma? Või siis sõdib natuke ja jätab järele?
Ei paista sedamoodi, et ta järele jätab. Ma ei tea, kuidas olukord edasi areneb, kuid on niisugune tunne, et Vladimir Putin tahaks väga valitseda suurt tükki kogu maailmast.

Kas siis paar Ukraina oblastit lisaks Krimmile tema soovi rahuldavad?
Teate, meil Venemaal on praegu väga tugevad impeeriumlikud tendentsid, on igatsus Nõukogude Liidu järele. See on kurb tõsiasi, kuid ikkagi fakt. Üpris suur hulk inimesi igatseb praegu taga nõukogude võimu, Nõukogude impeeriumi.
Nii väga ei tahaks nõukogude võimu aegadesse tagasi pöörduda, kuid selle järele lõhnab väga tugevasti.

Ka tondijutud Stepan Banderast, millega hirmutavad praegu Venemaa kodanikke nii president kui ka meedia, toimivad just selles suunas.
Ma ei ole kunagi elus kuulnud temast midagi head. Me oleme aga harjunud ametlikku Venemaad mitte usaldama. Seepärast jälgime erinevaid infoallikaid.
Sõda Ukraina ja Venemaa vahel ei ole ainult võimalik. Ma arvan, et see juba käib. Sõjas on lihtsalt erinevaid faase ja erinevaid rakursse. See, mis toimub Ukrainas praegu, ongi juba vaikne sõda. On vaja kõiki jõupingutusi, et seda peatada.
Saage aru, meile ei meeldi kaugeltki kõik, mis teil siin toimub. Meie valitsusel aga on enamiku venemaalaste toetus. Meist oleneb siin väga vähe. Ajaloolised asjaolud on sellised, et meie, inimesed, kes me protestime selle sõja vastu, oleme Venemaal vähemuses. Olukord tervikuna on aga praegu keeruline nii Ukrainas kui ka Venemaal. Natsionalismihaigus haarab mitte ainult Venemaad, vaid ka Ukrainat ja paljusid teisi maid. Ainult kaine mõistus ja kõige teadlikumate inimeste jõupingutused võivad siin midagi muuta. Me tahaksime väga, et olukord ukrainlaste ja venemaalaste vahel liiguks uuesti normaalsete inimsuhete suunas. Seepärast et Ukraina ja Venemaa suhete rikkumine on vastuvõtmatu, piinav ja traumeeriv.

Tõlkinud Mait Eelrand

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming