Noore doktori märkmed

Ott Karulin

Kuigi Isamaa ja Res Publica Liidu on Reformierakond nüüdseks opositsiooni pagendanud, on neist ilmselt üsna pikkadeks aastateks maha jäänud nn tasuta kõrghariduse reform. Iseenesest üllas idee, aga inimesena, kes on saanud tasuta kõrghariduse, pean nentima, et reformitud reeglite järgi mul see praegu ei õnnestuks.

Lõpetasin keskkooli 1998. aastal, seega olen üks neist õnnelikest, kes said teha nii keskkooli lõpetavad riigi- kui ka ülikooli sisseastumiseksamid. Tuletagem meelde, et riigieksameid katsetati esimest korda aasta varem ning ülikoolid loobusid seejärel samm-sammult eraldi sisseastumiseksamitest, minnes 2004. aastal üle lävendipõhisele vastuvõtule. Nüüd on sisseastumiseksamid ringiga tagasi, samuti maksimaalselt vastuvõetavate tudengite arv. Läbisin selle – oma esimese – kõrgharidusreformi edukalt ning alustasin 1998. aasta sügisel õpinguid Tartu ülikoolis eesti kirjanduse ja rahvaluule erialal.
Bakalaureusekraadi sain kätte 2005. aastal ehk mul kulus nelja-aastase programmi läbimiseks ettenähtust peaaegu kaks korda rohkem aega. Igaveseks üliõpilaseks ma end siiski pidada ei saa, sest alustasin juba esimesel kursusel ka töötamist: esialgu kelnerina nagu paljud teisedki ning pärast muudegi ametite proovimist sain lõpuks kolmandal kursusel erialasele tööle – Tallinnas. Loengutele enam eriti ei jõudnud, kuid ülikoolist välja ka ei kukkunud, kuna kasutasin ära kõik õppeaja pikendamise võimalused: akadeemiline puhkus omal soovil, akadeemiline puhkus tervislikel põhjustel (töölkäimist see muidugi ei takistanud), lisa-aasta.
Ei julge väita, et läksin tööle vaid majanduslikel põhjustel. Vanemad veidi ikka toetasid, kuigi sageli saabus nende toetus pakina, kus sees hoidised kodukeldrist. Ilmselt oleksin siiski kvalifitseerunud vajaduspõhisele õppetoetusele, kui selline asi pakkumisel olnuks. Paar semestrit sain ka stipendiumi hea õppeedukuse eest (kas võis olla 70 krooni kuus?), aga neid jagus vaid ühele-kahele kursusel ja mõnikord ikka juhtus, et keskmine hinne oli alla 5,0. Äraelamiseks tulnuks ka vajaduspõhisele õppetoetusele vaatamata ikkagi tööle minna.
Tagantjärele võin kinnitada, et erialal töötamine juba ülikooli ajal oli ainuõige samm: kuna praktikatunde on humanitaarõppes ülivähe, andis see kogemus mulle teiste lõpetajate ees konkurentsieelise tööturul. Ja see on meie parempoolsele valitsusele ometigi mokka mööda.
Minu näitel on kinnitust leidnud seegi, et praktilisele tööle minek ei välista sugugi akadeemilist karjääri. 2006. aastal astusin doktoriõppesse. Tegelikult olnuks loogiline saada enne teadusmagistriks, aga vahepeal oli jõudnud kätte järgmise, minule juba teise kõrgharidusreformi aeg – üleminek kolmeaastasele bakalaureuseõppele, mille tulemusena võrdsustati minu nelja-aastase bakalaureuseõppe kraad uue süsteemi magistrikraadiga (õppejõuna pean nentima, et see võrdsustamine teeb tugevalt liiga just minusugustele). Seega sain valida: kas astuda võimetele paremini vastavasse tasulisse magistrantuuri (õppimine samal tasemel on teisel korral tasuline) või võtta vastu reformi pakutud võimalus kohe doktorantuuri astuda ja loota, et igakuine riigistipendium kompenseerib mu ebapiisavast akadeemilisest ettevalmistusest tuleneva stressi.
Nagu öeldud, valisin teise variandi – loogiline ju! Lõpetasin nelja-aastase doktoriõppe eelmisel aastal ehk mul kulus programmi läbimiseks ettenähtust peaaegu kaks korda rohkem aega. Tööl käisin loomulikult edasi. Jällegi mitte vaid seetõttu, et eluasemelaenu stipendiumist ei maksa, vaid soovist erialast tööd teha. Taas kasutasin ära kõik õppeaja pikendamise võimalused: akadeemiline puhkus omal soovil, akadeemiline puhkus tervislikel põhjustel (töölkäimist see muidugi ei takistanud), lisa-aasta.
Nüüd on doktorikraad käes. Külalislektorina on mul kursusi kolmes ülikoolis, aga akadeemilist ametikohta pole. Kas tahaksingi? Töötasus kaotaksin märkimisväärselt, kuigi palga sees oleks ka aeg akadeemiliste artiklite kirjutamiseks. Ikka nende, millel reiting 1.1 ja mida minu erialal ühtegi eestikeelsesse väljaandesse kirjutades CVsse ei saa. Nendeta pole ma aga meie teaduspoliitika kohaselt miski teadlane. Nii kirjutangi Sirpi artikleid reitinguga 6.6 –madalamalt hinnatakse vaid „muud loomet”.
Olen ma pettur ja riigi raha raiskaja? Tasuta kõrghariduse saamiseks olen etendanud korduvalt oma perearstile ülekoormusest tingitud stressi, mille vastu aitab ainult akadeemiline puhkus, kuid mis pole töölkäimist mitte kuidagi seganud. Olen kaubelnud lugematute õppejõududega võimaluste üle, kuidas saada mõni ainekursus tehtud loengutel ja seminarides osalemata (ja kauplen nüüd samamoodi oma tudengitega). Olen doktorikraadist hoolimata loobunud akadeemilisest karjäärist.
Praegu kehtiva tasuta kõrghariduse põhimõtete järgi ei õnnestuks mul kuidagi samamoodi toimides tasuta haritud saada, samuti on justkui lennanud tuulde riigi investeering minu doktoriõppesse, sest väljaspool akadeemilist maailma sellest mingit kasu pole. Otse vastupidi: kuuldavasti soovitavad nii mõnedki karjäärinõustajad erasektorisse kandideerides oma doktorikraadi pigem maha vaikida, et tööandjaid mitte hirmutada. Mis siis ikka – palun vabandust!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming