Kust tulevad tähendused?

Kadri Tüür, Timo Maran

Intervjuu biosemiootik Wendy Wheeleriga Palun rääkige, kuidas te jõudsite biosemiootikani. Teie esmaseks akadeemiliseks taustaks on humanitaarteadused, inglise kirjandus. Kuidas te leidsite biosemiootika ja kuidas olete seda oma teadushuvidest lähtuvalt „kodustanud”?Wendy Wheeler: Mu teekond on olnud nii teaduslik kui ka isiklik, tegelikult ei usu, et neid kahte annaks lahutada. Teaduslikust küljest olin väga pühendunud keskkonnateemadele ja eriti küsimusele, kuidas saab „väline” „sisemiseks”. Kui mõjutatud me oleme looduslikest ja sotsiaalsetest keskkondadest? Ma sain aru, et seletus „ainult geenid pluss juhuslikud mutatsioonid ja looduslik valik keskkonna valikusurvena” lihtsalt ei ole piisav. See ei kirjeldanud ligilähedaseltki inimese elu. Kuid ka inimesed on loomad, me oleme küll hämmastavad ja keerulised, aga siiski mitte evolutsiooniline erand.

Mu esimene raamat puudutab komplekssete süsteemide teooriat. Mulle sai selgeks, et geneetiline reduktsionism nii-lihtsalt-on-vaimus on liiga primitiivne. Samuti tahtsin ma, nagu paljud teisedki, teada, miks me loome kunstiteoseid, miks me püüame alati kõike lugudena esitada, miks keel ja inimmõte tunduvad maagilised ja miks lood, pildid ja muusika meid niivõrd paeluvad. Mulle tundub, et see on tagasipeegelduv tsükkel: „välisest” ja „sisemisest” kellegi teise „väliseks” ja „sisemiseks”. Mis on sellise kujutelmade vahetamise mõte ja mis on selle mõju?
Mu enda lugu on selline, et üks mu lastest suri tõsise vaimuhaiguse tagajärjel. Ma tahtsin põhjustest aru saada. Kas see oli „väline” või „sisemine”, või mõlema segu. Siis korraldas üks kolleeg seminari milleski, mida nimetatakse biosemiootikaks. Mu peas käis väike plahvatus. Kui kuulsin Jesper Hoffmeyerit, Kalevi Kulli, Søren Brierit ja Frederik Stjernfelti biosemiootikast kõnelemas, oli mulle selge, et see võib pakkuda võimaluse vastata neile pealtnäha üksteisest sõltumatutele küsimustele. See oli mu akadeemilise karjääri üks põnevamaid ja virgutavamaid hetki.
Mulle meeldib mõte, et biosemiootika võib olla metsik teadusolend, keda on vaja humanitaarteaduste jaoks „kodustada”. On tõsi, et biosemiootika kultuuri ja esteetikat puudutav külg on palju vähem arenenud kui bioloogiat puudutav külg. Mul läks kümme aastat, enne kui hakkasin aru saama, kuidas seda kultuurinähtuste kirjeldamisel tulemuslikult rakendada. Kaks tähelepanekut on olnud eriti väärtuslikud. Esiteks see, et paljud luuletajad ja kunstnikud on väljendanud arusaama, et keeltel, mida nad kasutavad, nende semiootilisel materjalil on ajalugu, mis neis endis edasi elab, mis on mingil kujul sügavalt kehaline. Coleridge, Wordsworth (mõlemad mõjutatud saksa romantilistest filosoofidest), D. H. Lawrence, T. S. Eliot ja Seamus Heaney – nad kõik väljendavad seda tunnet, kehastunud ligipääsu minevikule, mis ühtaegu elab nii nende sees kui neist kaugemal, ja mida nad suudavad oma sõnades ja kujundites maagilisel moel esile kutsuda. See elav ajalugu ongi nende loovuse sõnulseletamatuks lähtekohaks.
Teine valgustav tähelepanek leidis aset, kui valmistasin ette loengut Roman Jakobsonist, metafoorist ja metonüümiast. Tegin illustratsiooni ja taipasin äkki, et mu metonüümia ja metafoori visuaalne kirjeldus nägi välja nagu mitmerakulise organismi kasv lihtsast algusest keerukaks eluvormiks. Sain aru, et tähenduste kasvamine luuletuses või romaanis sarnaneb orgaanilise elu kasvamisega. Mustrid korduvad looduses ja kultuuris. Ja antud juhul on nendeks mustriteks tähendused.

Üheks Tartus toimuva konverentsi märksõnaks on interdistsiplinaar­sus. Tundub, et oma katsetes arendada ökokriitikat, ökosemiootikat ja teisi sünteesivaid käsitlusi, põrkame tihti vastu erialade piire või tunneme ohtu kaotada oma distsiplinaarne identiteet. Tahaks küsida: kui palju interdistsiplinaarsust me vajame või talume?
Interdistsiplinaarsel teadustööl on kindlasti oma hind. See on keeruline, eriti reaal- ja humanitaarteaduste ühendamisel. Reaalteadlased juhinduvad täpsusest ja paljud neist suhtuvad, ma usun küll, kahtlustavalt keele viljakasse kõikelubavusse. Teisest küljest armastavad humanitaarteadlased keeles peituvaid võimalusi ja kipuvad teatavale ebamäärasusele ruumi jätma just loova mitmetähenduslikkuse huvides. Mõned humanitaarteaduste olulisemad arusaamad tähenduse tekke kohta tulenevad sellest, et me võtame metafoore väga tõsiselt. Ka narratiivid on oma olemuselt rekursiivsed süsteemid, kus kõige elavamad kujundid kasvavad välja teatud metafooride ja metonüümiate põimingutest.
Interdistsiplinaarne töö on nagu võõrkeele õppimine. Täiskasvanuna ei õnnestu teist keelt täiel määral omandada, puudu jääb taustateadmistest ja valdkonnas kasvanu väljendusosavusest. Interdistsiplinaarsetes pürgimustes on vaja kannatlikkust, vastutulelikkust ja tahet jagada. Ma ei arva, et interdistsiplinaarsuse mõjul oleks võimalik kaotada oma distsiplinaarset identiteeti, samuti nagu me ei kaota oma kultuurilist päritolu, identiteeti ja keelt seetõttu, et viibime välismaal. Hoopis meie vaim ja arusaamad avarduvad, nagu ka võime näha olulist sarnasust ja erinevusi, mis on aluseks tõelisele loovusele.

Viimastel aastatel on ökokriitikas välja pakutud palju uusi vaatenurki, näiteks materiaalne ökokriitika või prantsuse konstruktivismi uus esiletõus. Mis võiksid selles kontekstis olla biosemiootika kui veel ühe uudse lähenemisviisi tugevus ja eelised?
Loetlen: rõhutamine, et kõik elusorganismid osalevad aktiivselt tähendustest koosnevas erakordses maailmas – see võiks olla ökokriitikutele iseäranis huvitav –, samuti samavõrra erakordne asjaolu, et märkidest küllastunud maailma tõlgendamiseks peavad märgid olema avatud tähendusega, s.t tõlgendatavad rohkem kui üht moodi. Teisisõnu, märgid ja tähendused kasvavad – sellel põhineb ka evolutsioon, mille sisuks on loovus ja teadmiste kasv. Teine oluline järeldus siit on, et elusolendite jaoks ei ole ettemääratust, vaid ainult varasemate elu ja teadmise vormide seatud piirangud. Biosemiootika ei paku meile pelgalt uut teooriat, vaid uut arusaama protsessuaalsusest. Loodus ja kultuur kujunevad vastastikuste suhete tantsus. Suhted vajavad materiaalseid kandjaid, kuid nad ise on mittemateriaalsed. Suhet kui sellist ei saa pihku võtta ega üle mõõta. Biosemiootika pakub meile tööriistu, mis aitavad ökokriitilisi probleeme suure selgusega läbi mõelda.
Teil ilmus 2006. aastal raamat „Terviklik olend: komplekssus, biosemiootika ja kultuurievolutsioon”, millest on saanud üks olulisemaid allikaid biosemiootika ja ökokriitika ühendusalal. Mis teemal tuleb teie uus raamat?
Selle tööpealkiri on „Leek ja vari: biosemiootilisi mõtisklusi loodusest ja kultuurist”. Raamatu keskmes on kolm suurt küsimust, mille üle olen mõtisklenud ja millele püüan humanitaaria vaatenurgast vastuseid leida. Esimene puudutab seda, kuidas lääne teadus on võtnud oma praeguse kuju ja jõudnud nende probleemideni, millega ta praegu tegeleb. See on põhimõtteliselt teadusajaloo ja -sotsioloogia küsimus. Lahenduse juurde juhatab meid XIII sajandi nominalism, mis viis protestantliku reformatsioonini, mis omakorda sillutas teed tänapäevasele teadusmõttele. Ajaloos kasutatud formaalse põhjuslikkuse argument selgitab minu meelest paljuski seda, mida Raymond Williams nimetab tundestruktuurideks (structures of feeling), mis iseloomustavad eri epohhe, antud juhul tänapäevast teaduslikku maailmavaadet.
Teine küsimus on lääne arusaam vaimust (mind), mis on kirjeldamatult piiratud. Vaim ei ole seesama asi, mis aju ja see ei ole ainult „kolba sees”. Arvan, et väga selgelt on vaim meeleliste tajude ja maailma ühenduses sündiv nähtus, peaaegu kindlasti ei nõua selle olemasolu enesest teadlik olekut.
Kolmas küsimus, millest ma tahtsin aru saada, puudutab seda, kuidas võiks humanitaarteadustele, iseäranis kunsti- ja kirjandusteadusele, läheneda biosemiootilisest vaatenurgast. See ajendaski mind esmalt mõtlema biosemiootikast ja vaimust, kuid arusaadavalt tuleb vaimust ja loovusest rääkides arvesse võtta ka neid konkreetseid tundestruktuure, mis juhivad lääne teadust ja sellest lähtuvat maailmavaadet.
Arvan, et olen viimaks leidnud sobiva biosemiootikast ja kirjandusest – või ka kunstist laiemalt – kõnelemise viisi. Loodan, nagu selliste asjade puhul ikka, et inimesed on mõnest minu väljendatud ideest niivõrd lummatud – lehvitan siinkohal Max Weberile –, et viitsivad selle üles noppida ja edasi mängida.

Prof Wendy Wheeleri plenaarettekande salvestis, mis avas Jakob von Uexkülli loengute sarja, on vaadatav internetis aadressil www.uttv.ee. Tulemuste saamiseks tehtud teadustööd on rahastatud Norra finantsmehhanismiga 2009–2014 vastavalt projektilepingule nr EMP151.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming