Väikesed tüütud teod ja sipelgad

Mirjam Parve

Ma ei ole kindel, et maailma on võimalik päästa või kuigivõrdki parandada. Vahel saab päästa ühe inimese elu. Ja vahel saab teha ühe inimese elu paremaks. Võib-olla on ideaalne maailmakorraldus või vähemalt ideaalne ühiskonnakorraldus võimalik. Näiteks Huxley „Saare”1 ideaal on päris veenev (ehkki selle teose tuntum, düstoopiline paarik on kardetavasti veenvam veel). See õnnelik ühiskond on tekkinud tänu teatud juhuste soodsale kokkulangemisele ja selle tulevik romaani lõpus on veelgi ebakindlam ja hapram kui tekkimishetk, aga see on tekkinud ja toiminud (selles fiktsionaalses maailmas). Võib-olla oleks Eesti, väike ja paindlik, nagu ikka rõhutatakse, hea ideaalühiskonna katsepolügoon. Võib-olla keegi oskab selle välja mõelda ja rajada. Ühiskonnakordade rajamist juhuste soodsale kokkulangemisele oleme juba harjutada saanud küll.


Gustav Kalm toob välja oma (ja minu) põlvkonna painava olukorra: on näha, et maailmas on asjad valesti, aga võidelda „õiglasema maailmakorra” eest justkui ei saa või ei viitsi või ei oska. Ühelt poolt tundub mõte hakata vastu „üleilmsele majanduspoliitilisele struktuurile” üle jõu käiv. Teiselt poolt „on iha mõelda ringi senine elukorraldus kanaliseeritud ähmasesse hipsterlusse”, seesama kahtlane struktuur pakub salakavalalt „kapitalistlikke indulgentse”, pettekujutlust, nagu teeksime maailma paremaks, kuigi tegelikult lükkame üksnes vanale süsteemile hoogu juurde. Antikapitalistlik elustiil on saanud tarbimiskultuuri osaks ja lääne abiprogrammid üritavad saamatult kinni lappida ebavõrdsust, mis lääne heaolu üleval hoiab. Ja see, kes päriselt üritab maailma parandada, „on tõenäoliselt marginaalne ohmu”. Radikaalselt teise korra nõudmine „pole lahe”.

Kalm paistab nägevat viga osaliselt selles, et süsteemivastased pole leidnud piisavalt lahedat retoorikat. Ebaapetiitsesse vormi rüütatud kriitiline mõte ei konkureeri kuidagi „kultuurilise kapitalismi vingete vidinatega”. Samuti ei paku see vastukaaluks kuigi põhjapanevaid lahendusi, „põnevaid ideid senikuulmatust uuest ühiskonnakorraldusest”. 1968. aasta Pariisis võimatut nõudnud meeleavaldajad olid „lahedad”; tänapäeva meeleavaldused koosnevad halast ja süüdistustest. „Unistused on asendunud igava vingumisega.”

Doris Lessingi „Kuldses märkmeraamatus”2 teatab üks tegelane, et „kui ta oleks politseiülem, kes üritab kusagil kommuniste välja juurida, esitaks ta ühe küsimuse: kas te läheksite arengumaale ning juhataksite seal viiekümne kohaga külahaiglat? Kõik punased vastaksid: ei, sest mis mõte on parandada viiekümne inimese tervist, kui ühiskonna põhi-struktuur jääb muutmata.” Usun, et see iseloomustab laiemalt üht mõtteviisi, mis ei pea tingimata olema kommunistlik – öelgem üldisemalt: revolutsionääri mõtteviisi, selline, mis tahab „põnevaid ideid senikuulmatust uuest ühiskonnakorraldusest”.

Teistsuguse „vastuhaku” mudeli võiks laenata Michel de Certeau’lt.3 Kui Foucault näitab, kuivõrd sügavale on võim ühiskonnaelu igasse aspekti imbunud (et ta õieti need aspektid koguni konstitueerib) ja kui peened ja tihedad on võimu võrgusilmad, siis de Certeau näeb võimalust võrgust läbi pugeda. Kehtiva korra ülalt alla jagamisele ja valitsemisele saab vastu hakata mitte ainult revolutsioonilippu heisates, vaid ka märkamatult oma asja ajades, tähtsusetu sipelgana oma ebaolulisi ja seega suhteliselt kontrollimata radu sibades. Just see on võimaldanud allasurutud kultuuridel edasi kesta.

Aga meie Eestis ei ole ju allasurutud? Meil on siin ju oma riik ja oma võim? Teoreetiliselt küll. Praktikas paistab aga üha rohkem, et see „oma” on paljude meelest võõrandunud – sellest on saanud miski võõras ja repressiivne, kurt ja kättesaamatu. Rääkimata sellest, kus meie „oma” paikneb rahvusvahelises kontekstis. Hiiglaste mängu ei maksa sipelgal oma nina toppida. Mõte nende mängureeglite reformimisest/revolutsioneerimisest tundub juba puhta utoopiline. Suurem osa inimestest ei tunne, et maailmaparandamine sellises mastaabis oleks nende võimuses. Isegi Andrei Hvostov (Eesti Ekspress 27. III 2014) loodab resigneerunult, et jääb veel lootus, et „jumal ongi eestlane” ja „võtab kaitseda”, sest tundub, et millestki vähemast kui deus ex machina ei piisa.

Tegelikult paistab isegi, et võitluse lootusetus algab juba loodusseaduste tasandilt. „Praegu käibiv universumi mudel on entroopia, mis igapäevakeelde tõlgituna tähendab: asjad kipuvad persse minema,” seletab Julian Barnes lugejale lahkelt termodünaamikat4. Entroopia ei lakka hetkekski lagundamast hooneid, taristuid, asju ja inimesi. Kui sellele väga palju mõelda, on ausalt öeldes natuke raske lahe olla. Entroopia kasvab; ka inimkond kasvab ja ressursid on piiratud. See piiratus on praegu selgemalt ja pitsitavamalt esil kui 1968. aastal ja seega on raske manada häälde siirust, et hüüda „Olge realistlikud, nõudke võimatut!” Hüüda võiks pigem: „Olge realistlikud, lõpetage see võimatus, üle oma (meie kõigi) võimete elamine”, aga, eks ta ole, see pole sugugi lahe.

Niisiis, kui maailmakorra mäng käib kõrgelt üle pea, on veel üks viis maailma parandada, sipelga viis võtta parandamiseks ette ühekorraga üks sipelgamõõdus asi, millest jõud üle käib, ja lisada see hunnikusse, millest võiks kasvada parem maailm. Sipelgaid (et inimsugu ka neid vaesekesi vastu nende tahtmist mõistujuttudesse tarimast ei väsi!) on palju ja sipelgapesa kerkib neist kõigist suuremaks, eks. Kuigi ka seda lõhub entroopia. Entroopia on hullem vastane kui Voldemort või seitsme peaga lohe, temast ei saagi lõplikult võitu. Võitlus entroopiaga tähendab pealegi harva „lahedat” silmapaistvat, kangelaslikku ja otsustavat mõõgavibutust, enamasti pigem väikseid märkamatuid tegusid, tihti lõpmatus korduses. Maailma remontimine ei erine ka eriti maja remontimisest – mõlemad juhul on lõputu hulk tüütuid väikesi pisiasju ja isegi kui ühest otsast valmis saad, on kogu kupatus teisest otsast juba lagunema hakanud.

Muidugi ei pruugi kõik need pisiasjad tüütud olla, paljud pakuvad ka rahuldust. Inglise keeles on kinnistunud mõiste random acts of kindness ehk juhuslikud heateod, mille taga seisev idee – teha (näiteks iga päev) mõnele suvalisele inimesele midagi head midagi vastu tahtmata ja sellest ka ise hea enesetunne saada – võib läbi kibestunumate prillide paista küll lapsik-naiivselt armas, aga ka ärritavalt lühinägelik ja mõttetu. Mitte ainult sub specie aeternitatis, vaid ka päris maises perspektiivis pole üksik juhuslik heategu (pealegi ei ole alati kindel, kas headel kavatsustel on ka head tagajärjed) ju midagi enamat kui tilk meres. Järele mõeldes pole isegi järjepidev süstemaatiline heategevus maailma suurte koleduste ja entroopia lakkamatu pealetungi ees midagi palju enamat. Sellest seisukohast on ka arengumaa viiekümne kohaga külahaigla tilk vett kerisele ja „ühiskonna põhistruktuur jääb muutmata”, tõepoolest.

Teo suurus sõltub aga perspektiivi valikust ja kui inimesed, kes hiiglaste mängu mastaabis jõuetust tunnevad, lülituvad kohasemale mõõtmele, võivad nad heita kerisele ka kapatäie, mis sealt nii kiiresti ära ei aura. Et lapsed seni tühja kõhuga kasvama ei peaks, kuni kusagil mõeldakse välja ühiskonnakorraldust, kus nälga ega vaesust pole, rajasid head inimesed toidupankade süsteemi.5 Olen ise Eesti Toidupanga vabatahtlikuna nii jagamispunktis töötanud kui toidukogumispäevadel poekülastajatele flaiereid pihku pistnud. Iga kord on poes keegi, kes pahandab, et Toidupank „koorib” tavalisi kodanikke, kes niigi vaevalt ots otsaga kokku tulevad, ja soovitab ikka sealt va „riigikoorijate kogust” raha nõutada. Aga veel rohkem leidub neid, kes mõistavad, et seni, kuni süsteemi veskid aeglaselt ja majesteetlikult pöörduvad ja üleüldist korraldust paremaks ja õiglasemaks jahvatavad, võib mõne lapse elus mööduda üks näljane päev teise järel.

Võib-olla mõtleb keegi välja ka maailmakorra, kus ükski laps ega ema ei saa haiget ega satu tänavale, aga kuni see maailmakord veel tegelikkuseks saanud pole, teevad turvakodude ja lastekodude kasvatajad ajuti peaaegu üleinimlikke võimeid nõudvat tööd (sealjuures üpris alainimliku palga eest) ja parandavad iga väikest maailma nii palju, kui saavad. Neilegi on abiks vabatahtlikud, mõned neist väga pühendunud, enamik samuti Gustav Kalmu ja minu põlvkonnakaaslased. Veel on mu sõpradel-kaasvabatahtlikel näiteks MTÜ, mille praegune projekt on koguda pidulikke riideid neile koolilõpetajatele, kelle (pere või lastekodu) majanduslik olukord lõpukleiti või -ülikonda osta ei luba.6

Küllap on ka juhuslike heategude filosoofial maailmaparanduslik potentsiaal täiesti olemas – kui seda ühte juhuslikku tegu ei võeta indulgentsina, mis vabastab järgmiseks ajaühikuks vastutusest (sest headuskvoot on juba täidetud), vaid üleskutsena hoida silmad ja kõrvad alati ja igal pool lahti võimalusele kasulik olla, aidata, rõõmu teha. Ja kui sellisest mõtteviisist saaks alternatiiv kapitalistliku elukorraldusega määratud ihadele, olekski äkki maailmaparandamine „lahedam”? Ja kas maailm paraneks? Kas maailma parandamiseks piisaks sellest, et jõudumööda tasapisi ühe väikese maailma haaval „muuta ihasid”, nihutada diskursuse fookust võimult ja saamiselt teise inimese (mitte raha, eks ole) teenimisele?

Lessingi „Kuldse märkmeraamatu“ lõpus räägitakse veel kord kahest mõtteviisist: „„Ei, minust pühakut ei saa, minust saab kiviveeretaja.”

„Mis see on?”

„On üks suur must mägi. See on inimlik rumalus. Mõned inimesed veeretavad kivi mäest üles. Kui nad on selle mõnekümne sentimeetri võrra ülespoole saanud, tuleb sõda või vale revolutsioon ja kivi veereb alla – mitte päris alla, see jääb alati natuke kõrgemale kui alguses. Inimesed toetavad õla jälle vastu kivi ja hakkavad uuesti veeretama. Samal ajal seisavad mäetipus mõned suurmehed. Mõnikord vaatavad nad alla, noogutavad ja ütlevad: „Tubli, kiviveeretajad teevad endiselt oma tööd. Meie aga mõtiskleme vahepeal kosmose olemuse üle või sellest, milline on elu siis, kui maailm on täis inimesi, kes ei vihka, ei karda ja ei mõrva.””

1 Aldous Huxley, Island. Granada, 1979.

2 Doris Lessing, Kuldne märkmeraamat. Tlk Krista Kaer. Varrak, 2000.

3 Michel de Certeau, Igapäevased praktikad. 1, Tegemiskunstid. Tlk Mirjam Lepikult. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005.

4 Julian Barnes, Maailma ajalugu 10½ peatükis.
Tlk Tõnis Leemets. Hotger, 2003.

5 Wikipedia andmetel rajas maailma esimese toidupanga 1967. aastal USAs. (http://en.wikipedia.org/wiki/Food_bank) John van Hengel. Eesti toidupanga rajas Swedbanki ja Eesti-Hollandi Heategevusfondi abil 2010. aastal Pieter Boerefijn (www.toidupank.ee).

6 MTÜ Kilpkonn, https://www.facebook.com/pages/MT%C3%9C-Kilpkonn/678384832227331?id=678384832227331&sk=info. Riideid kogutakse 30. aprillini.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming