Kukk jääb võlgu

Ilmar Vene

Kriton, me võlgneme Asklepiosele kuke – need on viimased sõnad, mida Platon laseb tuhmuva teadvusega Sokratesel öelda. Tähendust ei täpsustata; ju siis autor eeldas, et kõik on niigi arusaadav. Praeguse lugeja eest on hoolitsenud filoloogid: antakse teada, et ütlust tuleks võtta sügava religioossuse väljendusena. Ja tõepoolest, inimest, kes isegi mürgikarikat tühjendama asudes tunneb huvi, kas sellest ikka tohib jumalaile ohverdada, pidi samasugune tundmisviis iseloomustama ka enne ja pärast mürgi joomist. Sokrates tundis, kui meeldivalt ta ravikunsti jumala kaasaaitamisel maisusest eemaldub ja seepärast meenus talle isegi viimasel viivul, et jumalik heategu väärib tänuohvrit.

Teistmoodi on neid sõnu mõistnud Aleksei Lossev. Platoni staažikaim uurija (ainult Hans-Georg Gadamer võiks konkurendina kõne alla tulla) oli seisukohal, et alles viimasel viivul hakkas Sokrates end tundma tõeliselt tervenenuna ja see tunne olevat päädinud sooviga tuua jumalale tänuohver. Nietzsche, suur eraldiseisja, hälbib levinumaist tõlgendusist ka kõnealusel juhul: tema nimelt on seda ütlust võtnud kättemaksuna. Jah, kogu protsessi vältel olevat Sokrates säilitanud jumaliku lähenematuse, kuid enne lõppu miski temas kihvatas ja seepärast tulevat seda mürgist ütlemist võtta kättemaksuna. Kellele? Ilmselt kõigile ja kõigele, inimlikule pärisosale üldse. Nietzsche kõrvus oli viimastel sõnadel irooniline kõla.
Pole välistatud, et iseäralikku tõlgendust välja pakkudes esineb Nietzsche ehtsa õhtumaalasena: Sokrates tehakse kättemaksjaks, kuna neimaja oli tõlgendaja silmis alistujast ülem. Igatahes kallutab niimoodi arvama Nietzsche vahekord kristlusega. Mis hakkas ristiusus kõige rohkem vastu? Alistumine loomulikult; Kristus poleks mingil juhul tohtinud ohvritalleks alanduda. Ja tuleb tunnistada, et evangeeliumide vaimu kahestab tõesti vastuolu: ühelt poolt kutsub rõõmusõnum mässule seisuslikkuse vastu, kuid täiust nähakse sellegipoolest tingimatus alistumises.
Mõistagi on vastuolulisus religioossetest tekstidest lahutamatu; olnuks Nietzsche alistumist jälestades järjekindlam, siis ta ju pidanuks õigustama ka allarõhutud inimeste mässumeelsust. Aga just siin ilmneb tema vastandumiseni küündiv erinevus „sotsiaal-eetilistest mõtlejatest”. Nietzsche jälestas kristlust just selle pärast, mis marksismi klassikute meelest näis ainsana tunnustust väärivat: demokraatliku tendentsi pärast. Marxi meelest olid kõik inimesed ühtmoodi jumalikud, kuid jumalikkuse määravat kujundajat nägi mõtleja ühiskonnas: rõhutute võitlus rõhujate vastu oli juba ette ära pühitsetud. Nietzsche, religioossemat laadi uuendaja, suhtus idealistlikumalt: temale ilmus täiuslikuna ühiskond, kus kõik liikmed, olles endale kuuluva koha ära tundnud, oma seisundiga ühtaegu lepivad.
Ori, kes oma seisundit ülistab, on lurjus, arvas Lenin. Nietzsche seevastu kaldus arvama: ori, olles ära tundnud, et talle osaks saanud inimsusest piisab ainult orjamiseks, saab isandaga võrdväärseks. Selle iseäraliku seisukoha koondtähiseks kujuneb Rangordnung (=tähendusastmik) ja see märgib olukorda, mispuhul kõik ühiskonna liikmed, adudes oma tegelikku tähendust, on sellega ühtaegu rahul. Vastupanu on alistumisest ülem, kuid õiguse vastupanule annab alles üleolek teistest. Kristus, määratu üleoleku kehastaja, oleks pidanud vastu hakkama; ori seevastu, kes oma seisundit väärib, tõendab vastuhakuga isandale ainult oma väiklast kadedust. Sellest Nietzsche üldhinnang: kõigi inimeste olemuslikku võrdväärsust jutlustav kristlus on plebeide religioon.
Pärast nii suurejoonelist üldistamist jääb vaid vaadata, mille poolest erineb sotsiaal-eetilist laadi mõtlemine religioossest idealismist. Pole kahtlust, et religioon (vähemasti käib see nn kõrgreligioonide kohta) taotleb esmajoones inimloomuse ülendamist, jumalikkusele lähendamist. Mida taotles kristlus judaismi uuendamist üritades? Rõõmusõnum seisneb suuresti keelitamises, et nähtavate ja madalate väärtuste asemele peavad tulema nähtamatud ja kõrgemad. Ühtaegu kuulutatakse evangeeliumides sõda seisuslikkusele; saame teada, et heale järjele jõudnud variserid pole inimestena põhjakihtide esindajaist paremad, vaid hoopis halvemad.
Mispärast oli ebaloomulik olukord üldse ilmunud? Sellepärast, et me suudame hinnata ainult nähtavaid väärtusi. Võib-olla inimene, kes läheb oma tuppa palvetama ja tõmbab ukse enda järel kinni, on teistest tõepoolest parem, kuid me ei saa eales teada, mida ta teeb eraldatuses tegelikult, sellal kui teeristil palvetaja vagadust peab tunnistama igaüks. Siin ilmneb peapõhjus, miks uuendajate katsed inimloomust ülendada jäävad igavesti sõnaliseks: reformijad ülistavad kõigi põrmlaste võrdsust, kuid „eneseteostus” saab alati seisnema võrdsusest väljumises, teistest paremaks saamises. Iga edasijõudnu eelisseisund võrsutab ootuspäraselt kadedust; seda suudavad edasijõudnud tõrjuda hõlpsamini, kui neid seob omavaheline liit. Jõukaid on palju vähem kui vaeseid, kuid selle eest evib igaüks nendest tavalisest suuremat kaalu: sedavõrd, et nad liitunuina suudavad kontrolli all hoida hulki, kelle liikmeskond on neist paljukordselt arvukam.
Nii ilmub seisuslikkus. Evangeeliumides püütakse seda tõrjuda, kuid juba rõõmusõnumi esimesed tõlgendajad tuvastavad, et seisuslikkus avaldub kõigest väliselt ning on sellisena teisejärguline pisiasi. Peab ju tõeline kristlane püüdlema nähtamatute väärtuste poole ja säärase sihi poole püüdlemist ei saa ükski üürike näivus kinni panna. Esimene kõigi väärtuste ümberhindamine, täpsemalt väärtusastmiku pööramine pahupidi, saab teoks valgustusajastul. See oli aeg, mil ühiskonna intensiivset mitmekesistumist täiendas nähtamatute väärtuste taandumine. Neis tingimusis pöörab Rousseau üldkujutluse pahupidi: isandad, senine tipp, kuulutatakse halbuse koondkehastajaiks ja tihedalt nende kannul tulevad toapoisid; Rousseau mõtleb loogiliselt. Maarahvas, kelle esindajail pole inimeste staatust kunagi olnud, ilmub suure valgustaja esituses ülimana; on ju tsivilisatsioon seda kihti kõige vähem rikkunud. Kahe äärmuse vahele määratakse ülejäänud mitmekesisus: kaupmehed, käsitöölised, teenistujad, ametnikud, vaimulikud jne. Neid hindab Rousseau seda kõrgemalt, mida kaugemale nad jäävad kõige kõrgemast kihist.
Sotsiaaldemokraatia teoreetikud, nagu teada, rikastasid suurvalgustaja hindamisviisi olulise täpsustuse võrra: maarahvas, piiratud silmaringiga ja oma maalapis kinni, ei sobinud inimkonna lunastajaks, maistest sõltuvustest vabam proletariaat kõlbas selleks paremini. Vastukaaluks ennistas Nietzsche varasema väärtustamisviisi: isandad tõendasid oma tingimatut esimust juba sellega, et nad olid jõudnud isandate seisusse. Nietzschel jaotuvad lihtsurelikud kaheselt: ühed on sündinud käsutama, teised kuuletuma. Võime veenduda, et plebeilikkust jälestav Nietzsche on aktsepteerinud plebeiliku kujutluse aristokraatiast; mida muud arvata, kui oskuses lasta end teenindada nähakse kõige tähtsamat? Siin ilmub varakristlus kaheldamatult aristokraatsemana: non ministrari, sed ministrare (mitte ennast ümmardada lasta, vaid teisi teenida). Isanda esmane tunnus seisneb selles, et ta teenindab end ise. Elab keegi lakeidest ümbritsetuna, s.t nendest sõltuvana, siis see tähendab, et ta ise on samasugune lakei.
Küsimus seisuslikkusest pole lahendatav. Kõige veenvamalt näitlikustasid seda põhjakorealased, kes olid kogunenud pealinna suurväljakule, et pühitseda päikselise juhiga seostuvat tähtpäeva. Taevast paistis teinegi päike, tehes seda nõnda palavalt, et paljud osalised olid pidanud tarvilikuks kaitsta oma nina kleebistega. Reportaaži edastaja selgitas: nad ei taha, et päevitus teeb nad sarnaseks maaelanikega, kes põldudel alailma töötades ei saa oma ninade heledusest hoolida.
Niisiis pole seisuslikkus kadunud isegi mitte riigis, kus võrdsuse ideaali teostamisest jääb puudu kõige vähem. Jumalad ei taha, et me oma pärisosast lahti saaksime; kukk, mille Kriton pidi Asklepiosele urjama, jääb võlgu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming