Kõrgem muusika- ja majanduskool

Tristan Priimägi

„Loomemajandusest” on saanud majanduskeskse kultuuripoliitika lemmiksõna. Arusaam sellest, millega on tegemist, erineb inimesiti kardinaalselt ning kohati on tunne, et isegi ametnikel on selle defineerimise või millegi alla paigutamisega raskusi. Optimistid näevad loomemajanduses moodsat viisi, kuidas kultuur ühiskonnale rohkem kasu võiks tuua, skeptikud loomingulise sisendi tasalülitamist. Mõne meelest on see sõna üleüldse oksüümoron. Kui Vikipeediat uskuda, siis „loome­majandus on majanduses valdkond, mis põhineb individuaalsel ja kollektiivsel loovusel, oskustel ja andel ning mis on võimeline looma heaolu ja töökohti läbi intellektuaalse omandi loomise ja kasutamise”. Mõneti sama sile definitsioon kui kogu see „kultuuri jätkusuutlikkuse tagamise” retoorika, millest konkreetset mõtet on raske leida.

Tallinn Music Week (TMW) ehk Tallinna muusikanädal on end avalikkuse silmis kehtestanud ühe Eesti juhtiva loomemajandust elavdava sündmusena, millel on muusika vallas kõva sõna kaasa rääkida. Tegemist on eesti muusikaseltskonda teravalt polariseeriva ettevõtmisega, omamoodi majandusdarvinistliku eksperimendiga, kus bändid ja kontserdikorraldajad peavad end tõestama „läbilöögivõimelisena”. Neid, kes showcase-festivalile selja on keeranud, loeme selles kontekstis allaandjateks. Nad ei saanud hakkama. Nad ei suutnud turustada. Nad jäid jalgu. Teiselt poolt tundub, et enamik Eesti rahvusvahelisi edulugusid on teoks saanud ilma liigse välise administreerimiseta ja bändi enda pingutuste tulemusena: Metsatöll, Talbot, Maria Minerva, Mord Fustang on vaid esimesed näited, mis pähe tulevad. TMW on mäng reeglite järgi, mis kõigile ei sobi. Kui palju aga peaks popmuusikas üldse reegleid järgima ja mil määral neid eirama?
Loomemajanduse ülesandeks on tõestada, et muudest majandusharudest tuttavaid tootmismudeleid on võimalik rakendada ka kultuurivaldkondade management’is. Tuleb leida kuluefektiivne tootmisprotsess, õige sihtgrupp ja valida targalt turundusstrateegia. Tundub, et mõnele kultuurivaldkonnale saab selle kohaldada väga lihtsalt. Selles Sirbi numbris arutab seltskond filmiprodutsente loomemajanduse küsimusi seoses filmi ja veidi ka teatriga. Mõlema puhul on kokkupuutepunktid selged ja seos nii tootmise kui majandusega samuti. Kuhu aga langeb siinkohal muusika? Tundub, et vähemalt kerget muusikat ehk igasugust poppi ja rokki on kahe eelnimetatuga raske võrrelda ja ka sedasama majandusmudelit talle keerulisem rakendada. Kui filmitegemine on kulukas ettevõtmine, mida n-ö rohujuure­tasandil ongi keeruline ette võtta, ning ka Balti filmi- ja meediakoolis kaetakse kooliaja „ebatulusad” eksperimendid õppemaksust, siis muusika sünnib koledalt ja ilmavalgust kartes garaažides ja keldrites. Muusika sünni aluseks on kaos, anarhia ja ebaortodokssed ideed. See on loominguline ürgkarje, millel puudub täpne struktuur.
Kui bändidelt hiljem küsitakse, et miks nad oma varasel (ja tihti äärmiselt olulisel) kujunemisperioodil seda või teist teisiti ei teinud, on vastuseks peaaegu alati see, et lihtsalt ei mõeldud. Kes ikka teismeeas iga oma sammu analüüsib? Lihtsalt teeme. Küsimus loomemajanduse ja muusika laulatamise puhul on see, mil määral suudab see vaba ja kaootiline loovus säärase mudeldamise tagajärjel ellu jääda. Väga piltlikult öeldes sünnib hea muusika väljaspool kooli ja kõike seda, mida see esindab: norm, konventsioon, rutiin, loogika, kord. School’s Out, nagu ütles Alice Cooper.
Loomemajanduse viljelejate arvates aga peaks kõik algama kooliharidusest. Noortele muusikutele tehakse selgeks, et läbilöömiseks tuleb oma bändi juhtida nagu väikefirmat ja vajalike oskuste omandamisega erialasel koolitusel võib igast bändimehest hea tahtmise juures saada edukas ärijuht. Natuke hirmutav perspektiiv.
Teatud organiseeritust on bändi asjaajamises mingist hetkest loomulikult tarvis, mingit visiooni. Aga see visioon peaks olema oma. Bändi muusika, graafika ja retoorika on ideaalis uudne ja lööv tervik. Kui aga liialt rääkida neile noortele „oma kuulaja” ehk õige sihtgrupi leidmisest, siis hakkavad nad harjutama täpselt seda, millest nad võib-olla oma muusikaga kaugeneda on püüdnud: diplomaatiat ja püüdu meeldida. Oluliseks saab sobitumine, mitte erinemine.
Osalemine TMW-l ja lootus jääda silma kellelegi olulisele on tervitatav ka siis, kui seda tuleb teha tasuta. Tahan siiski bändidele südamele panna, et säilitage oma autonoomne õigus esitada valesid ja ebamugavaid küsimusi. See on ju lõppude lõpuks teie bänd ja hindeid teie muusikale ei panda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming