Urve Tiidus: „Kriisid on elu pärisosa.”

Ott Karulin

Reformierakonna peamine eesmärk Urve Tiiduse määramisel kultuuriministriks oli taastada valdkonnas kodurahu. See saavutati sisuliselt Tiiduse nime väljakäimisega.Ott Karulin: Milline on teie ambitsioon kultuuriministrina?Urve Tiidus: Minu enda ambitsioon ... Ministri roll on siiski määratletud väga selgete riigi ja valdkonna töökohustustega ning see on esmane. Minu ambitsioon on aidata igati kaasa, et kõik need head mõtted ja kavad, mis on ühiskonnas kokku lepitud, saaksid ellu viidud, et eelarveläbirääkimised läheksid valdkonnale kasulikult. Võib-olla isiklikumas plaanis on see, et ma olen inimesena tõepoolest pigem sildade ehitaja ja suhtleja ning, nagu te isegi ütlesite, rahu taastaja. Kultuur ei ole kindlasti selline valdkond, kus erimeelsusi tekiks vähem kui mujal valdkondades ehk ambitsioonid ja huvide põrkumised on siin samasugused. Kõige selle juures tagada, et kõik hea, mis välja mõeldakse, saaks ellu viidud, ongi minu ambitsioon.Karulin: See oli nüüd selline klassikaline poliitiku vastus ...Tiidus: Eks ta nii on jah ...Karulin: Rein Lang ei peljanud omaenda seisukohti kuidagi väljendada ja võib-olla pidas mõnikord neid ehk olulisemakski tavadest ja isegi partei eesmärkidest, nii et teie lähenemine mõjub täpselt vastupidisena.Tiidus: Ma ei tea, kas ta just nii väga vastupidine on, aga kui ma nüüd tõesti mõtlen veidi sügavamalt selle üle, siis on kindlasti minu prioriteediks lapsed ja noored. Et see, mis siin Eestis kultuuris luuakse, ei jääks lõppenud protsessiks, vaid et meie kasvav põlvkond õpiks kultuurist osa saama, et perekonnad mõistaksid, kui tähtis on viia lapsi teatrisse, kontserdile, suunata nad spordi juurde, mis on ka kultuurivaldkonna osa. Hoolitseda selle eest, et laste vaba aja sisustamise juurde kuuluksid ka kaunid kunstid. Laste ja noorte teema edendamine on kindlasti üks minu enda ambitsioone. Võib-olla sellepärast läks ka suhteliselt kergemini see, et sporditreenerite, kes treenivad lapsi ja noori, sotsiaalsete garantiide tagamine leidis nii hea lahenduse praegu valitsuses ja tuleva aasta eelarves. Kindlasti seisan ma ka edaspidi selle eest, et juurdepääsuvõimalus muuseumidesse, kontsertidele püsiks ning lastel ja noortel oleks siin eelis. Peaasi on, et meie mäluasutused või teatrid ei unustaks oma programme koostades lapsi ja noori. See on tohutult oluline ja ei saa toimuda kuidagi survestamisel kas kooli või ka ministeeriumi poolt, vaid peab sündima perede, koolide ja kultuuriasutuste koostöös.

Karulin: Laste ja noorte temaatika on siiski suures osas kas haridus- ja teadusministeeriumi …
Tiidus: Ei, ei ole.
Karulin: … või kohalike omavalitsuste haldusalas.
Tiidus: Absoluutselt mitte! Muidugi, kui seinu vahele teha, siis tõesti: lapsed käivad lasteaias ja koolis ning koolieelne aeg on justkui kohaliku omavalitsuse teema. Jumalast õige, ning sealt edasi
I klass on haridus- ja teadusministeeriumi teema. Täiesti õige: üldharidus on meil põhiseaduse kohaselt hariduse kohustuslik osa ja niikui polekski teiste mure. Siiski me teame, et üldhariduskoolides on palju aineid, kus lapsed ei pea ju pelgalt istuma koolis, õppima õpikust oma ained ära, tegema kontrolltöid ja vastama tublisti headele hinnetele, tegema eksameid. Õpetaja roll isiksusena on kogu koolikeskkonna kujundamine ja ta peab võtma endale ka rolli, et ta viib lapsed maakonnamuuseumisse, et ta leiab sealt mõne huvitava teema, mispuhul lapsed sinna viia. Ta ütleb lapsele seal, et kuule, ütle täna õhtul oma emale või isale, et teatris on selline vahva etendus, et ärge unustage sinna piletit osta, kui teil vähegi võimalust on, kui laps ei taha näiteks klassiga koos minna – seda tehakse ka väga palju.
Karulin: Minu väide tuleb senisest praktikast, kus ministeeriumidevaheline ja eriti ministeeriumide ja kohalike omavalitsuste koostöö pole just väga sujuv ja ulatuslik olnud. Kui hästi tunnete te meie uut haridus- ja teadusministrit Jevgeni Ossinovskit?
Tiidus: Ma tean teda riigikogust: ta on väga tark poiss, hea koolitusega, õppinud Suurbritannias. Räägib perfektselt inglise keelt … Ta on uue põlvkonna esindaja, kel on hea hariduse pagas ja selged arusaamad, mida on võimalik teha. Öeldakse ju, et haridus on konservatiivne valdkond ja ega seal väga kardinaalseid muutusi ette võtta saa, aga mina usun, et Jevgeni Ossinovski saab seal vahvasti hakkama.
Karulin: Tuleme nüüd korraks teie ambitsioonide juurde tagasi …
Tiidus: Ärme nimeta neid ambitsioonideks.
Karulin: See on ju positiivne mõiste?
Tiidus: Jah, sõnana küll, aga ambitsioon on siiski subjektiivne: näiteks kõrgushüppaja ütleb, et ta hüppab 2.50, või saja meetri jooksja tahab alla 9 sekundi joosta, aga ministeeriumis tuleb ikkagi leida harmoonia oma mõtete ja üldisema poliitika teostamise vahel.
Karulin: See on ju päris hirmus olukord, kui oma ambitsioone peab pidevalt alla suruma, sest need ju motiveerivad kõige rohkem.
Tiidus: Ma saan aru, et te provotseerite, aga ma pole elus pidanud oma tahtmist alla suruma, küll aga mõistan ma seda, et inimene ei saa päris alati läbi seina minna, et oma eesmärke teostada, selleks olen ma juba liiga kaua siin ilmas elanud.
Karulin: Te kandideerite ka Euroopa parlamenti. On see toetuskandideerimine?
Tiidus: Jah. Ma olen ükskord enne ka kandideerinud, sest iga selline kandideerimine või konkureerimine on õppetund elus. See teeb mingid asjad selgeks, kohtumistel inimestega saad värsket tagasisidet selle kohta, mida nad ootavad või tegelikult arvavad. Nii et ma, jah, toetan meeskonda.
Karulin: Ma saan aru, et te ei plaani Euroopasse minna, kui peaksite valituks osutuma?
Tiidus: No kui mingi ime juhtub, et ma häälte järgi olen pingereas esimesel kohal, küllap ma siis mõtlen sügavalt järele, aga see otsustamise koht pole praegu veel käes.
Karulin: Ehk siis pigem olete valmis selleks, et te ei osutu  valituks?
Tiidus: Ma olen ikka realist, sõbrad. Nagu öeldakse: igast sillast minnakse üle siis, kui see ette tuleb. Niisugust aega ministritöö kõrval, kus ma rabelen mööda maakondi ja kohtumisi valijatega, tegelikult ei ole.
Karulin: Kui jätta kõrvale kaks aastat, mil kultuuriminister oli Raivo Palmaru, on Reformierakond juhtinud kultuurivaldkonda 1999. aastast. Ennustatakse, et pärast järgmisi riigikogu valimisi tuleb poliitikas pööre vasakule, mille omamoodi sissejuhatuseks on ka praegune Reformierakonna koalitsioon sotsiaaldemokraatidega. See tähendab, et paratamatult läheb ümberhindamisele ka senine kultuuripoliitika ning prioriteedid muutuvad …
Tiidus: Näiteks?
Karulin: Näiteks võiks väita, et parempoolne kultuuripoliitika on paradoks, sest eeldab kultuuri toimimist turumajandusreeglite järgi, mis aga vähemalt Eesti kultuuri piiratud mahu juures on võimatu.
Tiidus: Parempoolne kultuuripoliitika on paradoks … Kui ta oleks nii väga võimatu, siis poleks ju Reformierakond saanud nii pikalt kultuurivaldkonda juhtida. Küllap oleks toimunud ka muutusi, mis andnuks tunnistust, et parem­liberaalne arusaam kultuurimehhanismide toimimisest ei ole see kõige parem.
Karulin: Need muutused ongi ju toimunud, kui vaatame, kuidas loomemajandusest on saanud kultuuripoliitika keskne mõiste.
Tiidus: Loomemajanduse mõiste kerkis päevakorda juba 1990. aastate alguses, meile on ta jah ametlikku retoorikasse jõudnud 20aastase viivitusega, kuigi reaalses elus on ammu toiminud ehk on loovalt tehtud teoseid ja tooteid ja neid ka edukalt müüdud.
Karulin: Eelkõige räägime siiski vaatenurga nihkest ehk kui siiani defineeriti kultuuri pigem iseväärtuslikuna, nähtusena, mis ainuüksi oma olemasoluga oma vajalikkuse tõestab, siis loomemajanduses defineeritakse kultuur majandusloogika abil. Nii „Kultuuripoliitika põhialuste” kui Euroopa Liidu uue eelarveperioodi struktuurivahendite määruse ettevalmistamisel on suurimaks probleemiks olnud, kuidas kanda majandusloogika üle kultuuri toimimise konteksti.
Tiidus: Sellele ei vaidle ma üldse vastu. Majandusloogika tähendab minule seda, et ei saa turgu, või ütleme inimesi, üle ujutada millegagi, mis neid absoluutselt ei huvita ja mida nad tegelikult ei vaja. Majandusloogika seisneb selles, et peab loova ande, mis meeskonnas või individuaalses autoris ehk loomemajanduse subjektis on, mingile inimgrupile – meestele, naistele, noortele, pensionäridele – vajalikuks tegema: et see teeks nende päeva paremaks, nende elu kuidagi sisukamaks, annaks neile selle ahaa-efekti, et ohoo! saab ka nii teha mingit asja, ei peagi elu nii igav olema. Teiseks on tehnoloogia areng andnud inimestele kätte väga palju tehnilisi võimalusi loomemajanduses osaleda. Ma ei tea, kas te mäletate seda aega, mil fotoaparaat oli haruldus? See võeti vaid pidupäevadel välja.
Karulin: Seda ma silmas peangi, et kui majandusloogika järgi pakkuda inimestele vaid seda, mida nad tahavad …
Tiidus: Ei, see peab sobituma … Ei pea pakkuma täpselt seda, mida inimesed tahavad – see oleks juba ülim konjunktuursus, kui joosta kõigi soovide järele. Ei, loomemajanduse roll on tõsta inimesi kõrgemale sellest kõigest …
Karulin: Siit on ikkagi väga väike samm mahuliste mõõdupuudeni ehk kultuuri tulemuslikkuse hindamiseni vaid selle põhjal, kui palju on meil teatri- või muuseumikülastusi või laenutusi raamatukogudest. Jah, need arvud näitavad, mida tahetakse. Aga kust tuleb siit välja see, mida me peame kultuuris tegema, et põhiseaduse preambul saaks täidetud?
Tiidus: See on väga keeruline küsimus … Et põhiseaduslik kohustus saaks täidetud … Vaadake, keegi ei hüppa üle oma varju. Loominguline alge on ju olemas igas inimeses, igas rahvas ning kultuuri ja hariduse roll, terve ühiskonna roll tegelikult, on see anne või talent avastada ja ta välja arendada nii-öelda maksimaalsete võimeteni. Muidugi tingimusel, et see inimene ise tahab seda teha – tal võivad ju olla ka hoopis teised huvid. Andel on see komme, või talendil, et ta päris iseenda jaoks ju ei toimi, eks? See on ju igav, kui oled andekas laulja, kuid laulad üksinda. Andega käib koos vajadus seda teistega jagada mingil hetkel. Kultuuri mõte ongi ühiskonnas see, et ei koonerdata selle parema osa publiku ette toomisel, vaid luuakse võimalused, et anded ja talendid saaksid õitseda. Kõlab nagu naljakalt, ma ei tea, kas suudan seda teile selgitada …
Karulin: Aga kas sellel andel peab alati olema arvuline tõestus?
Tiidus: Nonii, mina kirjutan luulet sahtlisse … Mida ma tegelikult ei tee, aga tean väga paljusid inimesi, kes seda teevad. Väga vahvad inimesed, tegutsevad teistel aladel, aga neis kuskil pulbitseb luule, mis tahab välja saada. Me võiksime ju seda rahastada, et nad saaksid oma luuletused kokku koguda ja üllitada raamatu „Minu luuletused”. Oletame, et on kümme sõpra, kes seda loeb, on õnnelikud, kui saavad kingituseks selle raamatu. Aga kui riik seda rahastab, see saab mingi projektipõhise rahastuse näiteks, siis me eeldame, et huvi selle teose vastu on siiski natukene suurem kui üks või kümme lugejat. Aga kas peab olema? See on lõputu küsimus, mina sellele küll vastata ei oska.
Karulin: Ometi peate te pidevalt rahastamisotsuseid tegema …
Tiidus: Rahastamisotsuseid teevad targad komisjonid ja sihtkapitalide nõukogud. Ma olen alati imestanud, kuidas on üldse võimalik teha otsuseid sellises valdkonnas, nagu on näiteks muusikalooming, kus isegi tellitakse teoseid ette. See on üks väga keeruline kunst. Muidugi on eelduseks, et toetatakse ennast tõestanud heliloojaid, ja loomulikult antakse võimalus noortele algajatele, aga, jah, kuhu sa tõmbad selle piiri, et kas näiteks luuleraamatu puhul on 300 lugejat piisav või peaks olema tuhat … On üks ütlus, tsiteerin nüüd mälu järgi: kui täht süttib, siis järelikult on seda kellelegi tarvis. Kindlasti poleks mõistlik öelda, et kui ühele lavastusele jagub vaatajaid kaheks etenduseks, siis järelikult polnud see hea teater. Nagu ei saa ka öelda, et kui mingit lavastust mängitakse 400 korda, siis on see superhea.
Karulin: Ma loen teie jutust välja, et te usute kindlalt, et kultuurivaldkond peaks end suures osas ise reguleerima.
Tiidus: Mõnes mõttes küll. Kindlasti pole kultuurivaldkonnas mõistlik, et on üks tark figuur, kelle puhul arvatakse, et ta teab täpselt, kuidas asjad toimuma peaksid. Kuigi hiljuti tuli ühel kohtumisel jutuks, et kultuuriinimesed ikka tahavad ka, et neid hoitakse kõvasti ohjes, aga mina selline inimene ei ole.
Karulin: Seega teie pigem usaldate oma komisjone?
Tiidus: Ikka usaldan jah.
Karulin: Olete te mõne komisjoni otsust muutnud? Enamik ministeeriumis koos käivatest komisjonidest saab teha vaid ettepanekuid ministrile, kellel on lõplik otsustusõigus.
Tiidus: Praegu veel ei ole.
Karulin: Olukordi, kus komisjonide ettepanekud ei kattu päriselt näiteks parteiprogrammi või eelarveliste võimalustega, tuleb siiski paratamatult ette. Mis oleks teie puhul see sisemine põhjendus, miks muuta otsuseid, mille on teinud komisjonid, kuhu kuuluvad oma valdkonda hästi tundvad eksperdid, keda te enda sõnul usaldate?
Tiidus: Muidugi on kultuurivaldkonna rahastamises väga tihe konkurents, mis pidevalt kasvab, ning mingil hetkel võib tekkida küsimus, kas need tingimused, mille alusel toetusi jaotatakse, on ikka head ja vastavad muutunud oludele. Eks me oleme neid programmide tingimusi muutnud ka, et kõik oleks arusaadav, kas või äraütlemised.
Karulin: Te tundute südames toetavat ennast ise reguleerivat kultuurivaldkonda, mille loomulikuks väljundiks poliitikas peaks olema liikumine niinimetatud käepikenduse poliitika poole ehk praegu ministeeriumi käes programmiraha antakse pigem käsutada mõnele kompetentsikeskusele, kes siis vastutab ka selle eest, et vahendid valdkonna vajadusi arvestades jaotatud saaksid. Plaanite te sellesuunalisi muudatusi?
Tiidus: MISA on selline ja muidugi ka kultuurkapital, mille puhul ka uus koalitsioon on kinnitanud, et selle põhimõtteid mitte mingil juhul ei muudeta. Aga et tekitada outsource’imise olukord, kus leitakse justkui sõltumatu institutsioon, kelle otsuseid ei mõjuta ametnikud … Ma ütlen ausalt, et ma pole nii süvitsi selle teema peale mõelnud. Tegelikult on ju asja sisu selles, et need komisjonid koosnevad inimestest, kellel on olemas vajalik kompetents, ja nende puhul vähemalt eeldatakse, et nad on sõltumatud, et neil puuduvad oma eelistused. Iseasi, kuidas see kultuurivaldkonnas toimib …
Eesti on ju nii väike, et absoluutselt sõltumatut ülikompetentset komisjoni kokku saada … See on fakiir, kes sellega hakkama saab.
Karulin: Siit me jõuamegi partner­organisatsioonideni, kelle kaasamist on tähtsaks peetud ka „Kultuuripoliitika põhialustes”. Kui kultuurkapitali sihtkapitalide koosseis muutub regulaarselt iga kahe aasta järel, siis ministeeriumi programmide komisjonides selget roteerumiskorda pole ning muutused nende koosseisus on harvemad. See tuleneb sellest, et institutsioonid, kelle esindajad kuuluvad mõnda komisjoni, on üsna kindlaks kujunenud ega arvesta ehk muutusi kultuuri esindusorganisatsioonide osas, kus pika traditsiooniga loomeliitude kõrvale on tekkinud valdkondlikud arenduskeskused. Julgen ka ennustada, et lähiaastail tõstatub üsna teravalt küsimus, milliseid funktsioone täidavad loomeliidud ja arenduskeskused. Seda enam, et järgmise eelarveperioodi struktuurivahenditest on loomemajanduse arendamiseks senisest enam vahendeid planeeritud ning loomeliidud, kes seni on lasknud just arenduskeskustel ELi ressursse kasutada, on kuuldavasti nüüd oma esialgset passiivsust kahetsemas. Ilmselt tuleb just teil lõpuks otsustada, millistel institutsioonidel on piisavalt sümboolset kapitali, et pretendeerida valdkonna esindus- ning ministeeriumi partnerorganisatsiooniks.
Tiidus: See, et te prognoosite suuremat konkurentsi Euroopa Liidu rahadele, on muidugi õige. Eriti, kui räägitakse, et see on viimane ELi rahastamisperiood, mida see tõenäoliselt siiski ei ole, ka mitte loomevaldkonnas. Küsimus on selles, kas meie SKT kasvab üle 75% ELi keskmisest, aga isegi kui kasvab, siis rahastab Euroopa Liit ka pärast 2020. aastat valitud valdkondi ja ma arvan, et loomemajandus on üks neist. Arvan, et pole olemas sellist üksust, kelle käes on sajaprotsendiline tõemonopol, ei arenduskeskuste ega ka loomeliitude käes. Iga ühiskond võidab, kui koostöö on hea ja kokku saavad erinevad ideed kas siis konfliktis või harmoonias. Ma ei muretse selle pärast, kui need natukene võistlevad omavahel, pigem on oluline, et see võistlus toodaks paremat tulemust.
Karulin: Rein Lang nimetas loomeliite ametiühinguteks, mis iseenesest ei ole negatiivne hinnang, aga nagu näitab ka see, et ma intervjueerin siin Langi asemel teid, on loomeliitudel üsna suur võim. Kas te kardate neid?
Tiidus: Mina? Ma ei ole elus kedagi kartnud. Võib-olla ainult lapsepõlves kartsin metsa minna, sest räägiti, et ilves hüppab puu otsast alla – ja seda ma pelgasin. Ausalt öeldes on minu väljavahetamine küll kõige tagumine asi selles kontekstis. Ma olen väga paljude loomeliitude esindajatega kohtunud, seal on loovad inimesed koos – mis põhjust peaks mul olema neid karta. Ma eeldan ikkagi head koostööd. Mina tulen avatuna siia koostööd tegema ja eeldan, et see on mõlemapoolne, aga ma tajun ka seda, et on soov suuremaks rahastuseks: räägitakse kirjaniku palgast ja parematest rahalistest tingimustest, aga see on eraldi teema ja selgub aja jooksul töö käigus. Loomeliidud on ju mittetulundusühingud, mis tähendab seda, et inimesed tulevad vabatahtlikult kokku, kehtestavad endale reeglid, põhimõtted, mille järgi nad tegutsevad, seavad eesmärgid, mida nad tahavad saavutada. Ühiskonnas me vaatame neid ikkagi kui üht kodanike ühendust, kes võivad olla riigile partnerid, arvamuse avaldajad. Nad võivad olla ka vastaspooleks, aga kindlasti ei ole mina see, kes positsioneerib end teisele poole barjääri.
Karulin: Millal hakatakse eraldama loomeliitudele tegevustoetust otse riigieelarvest, et nad ei peaks enam kultuurkapitalist osa kaupa küsima?
Tiidus: Selle aasta jooksul kindlasti mitte.
Karulin: Tuleme lõpetuseks tagasi „Kultuuripoliitika põhialuste” juurde. Vastavalt riigikogu otsusele peab kultuuriminister kord aastas dokumendi eesmärkide saavutamise kohta parlamendi ees aru andma. Kuna põhialused võeti vastu alles selle aasta alguses, peate esimest korda riigikogu ette minema järgmisel kevadel, aga et kogu kultuurivaldkonnale on oluline, et teil parlamendi ees hästi läheks, teeme ühe läbimängu, kus ma esitan valiku küsimusi põhialustes lubatu kohta. Kas riigiarhitekti ametikoht tuleb?
Tiidus: Koalitsioonileping näeb ette kompetentsikeskuse loomist, mis ei välista riigiarhitekti. On ta siis kompetentsikeskuse juht või tippkonsultant, pole veel selge.
Karulin: Kas „Etendusasutuste seadus” läheb muutmisele või kuulutatakse üldse kehtetuks, nagu soovis Rein Lang?
Tiidus: Vähemalt selle aasta jooksul me sellega ei tegele. Plaanis on sund­eksemplaride seadus ja järgmise aasta alguseks peab olema valmis eelnõu rahvaraamatukogude seaduse kohta.
Karulin: Eesmärk on tõlkida kõik olulisemad eesti ilukirjanduslikud tekstid inglise keelde. Mis vahendite eest ja mis ajaks?
Tiidus: Kultuurkapitalis on suur tõlkeprogramm, kasutusel on ka loomemajandustoetused ning eesmärgina peaks Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks olema tõlgitud sada eesti ilukirjanduse tippteost. Peaaegu pool on juba ka tõlgitud.
Karulin: Kas riigi toetusel sündinud looming peaks olema vabalt kättesaadav?
Tiidus: Autoriõiguste teema on teravalt päevakorral paljudes valdkondades, eriti seoses digiteerimisega. Mina hindan seda põhimõtet, et autori looming on siiski püha. Aga kui vabalt see kättesaadav peab olema … Oleks ju kahju, kui me ei suudaks häid teoseid inimestele kättesaadavaks teha. Tuleb leida kuldne kesktee …
Karulin: Kompensatsioonimehhanism?
Tiidus: Jah. Küsimus on, kui suur see on ja kuivõrd see respekteerib autorite õigusi … Must-valge lahendus siin puudub, aga teema on tõsiselt üleval ka Euroopa Liidus, nii et sellega tuleb tegeleda, ka seadusandlikus mõttes.
Karulin: Kas Tallinna kesklinnas peab tegutsema venekeelne teater?
Tiidus: Just käisin seal vaatamas „Bernanda Alba maja” … Ma arvan, et tal siiski on koht meie kultuuriruumis. Eesti riik on ju oma kultuuripoliitikas tunnustanud vähemusrahvuste õigusi ja võimalusi oma kultuurist osa saada ja kui leidub inimesi, kes tahavad Vene teatrit vedada, siis see kindlasti rikastab meie kultuuriruumi.
Karulin: Eesti Vabariigi juubeliks tehakse kuus-seitse uut filmi, mille tarbeks on leitud ka lisaraha. Kui need filmid tõestavad, et Eestis jagub publikut märksa suuremale hulgale filmidele, kas siis on lootust, et tellimus filmide arvu osas saabki edaspidi suurem olema?
Tiidus: See on väga õigesti püstitatud küsimus, sest tõesti: kui Eesti publik armastab eesti filmikunsti, siis ei tohiks muidugi koonerdada. See on ka vastus teie küsimusele, et mis rolli mängib see, palju mõnda raamatut loetakse või filmi vaadatakse.
Karulin: Mida me õppisime Sirbi skandaalist?
Tiidus: Ma kordan iseennast, aga mulle väga meeldib üks hiina hieroglüüf, mis tähistab kriisi. See koosneb kahest osast: üks on kriis või siis see keeruline, raske olukord ja teine on lootus paremale tulevikule. Kriisid on elu pärisosa. Me keegi ei talu neid, need on õudselt ebamugavad, teevad inimestele palju haiget ja muret ning annavad muidugi meediale palju tööd, aga iseenesest mingil hetkel peab kriisid läbi käima, et asjad paraneksid.
Karulin: Mida Sirbi kriis parandas?
Tiidus: Teie tulite peatoimetajaks. Toimus nii-öelda suur meediakampaania ja kõik said äkki aru, et on olemas selline ajaleht nagu Sirp. Nii et küüniliselt võttes võib öelda, et see oli suurelt läbimängitud reklaamikampaania, kuigi ma päris nii ei arva.
Karulin: Minu arvates on küsimus pigem selles, kui palju teil Reformierakonnas varumängijate pingil tegijaid on, et saaks iga suure reklaamikampaania järel ühe ministri välja vahetada.
Tiidus: Jajah, ärge norige. Lihtsalt: kriisid pole meeldivad, aga mingitel hetkedel lahendavad mingid olukorrad ära.
Karulin: Kas Rein Lang ületas oma volitusi?
Tiidus: Oh ei, sõbrad, mina ei hakka siin küll kellegi tegevust analüüsima. Ehk kunagi hiljem.
Karulin: Jätan lubaduse meelde.

Urve Tiidus
Lõpetas 1977. aastal Tartu ülikooli inglise filoloogina.
1977–1991 ja 1995–1999 Eesti Televisioon, režissööri assistent, keelesaadete autor, toimetaja
1991–1994 vabakutseline, lastega kodus, töö perefirmas
1999–2001 Kuressaare linnavalitsus, hariduse- ja kultuuriosakonna juhataja
2001–2005 AS Kanal 2, toimetaja, uudiste saatejuht
2005–2011 Kuressaare linnavalitsus, linnapea
2011–2013 riigikogu liige
detsember 2013– … Eesti Vabariigi kultuuriminister
1998. aastal astus Eesti Reformierakonda.
Kuressaare linnavolikogu (1999, 2005, 2009) ning XII riigikogu liige.
Lionsi klubi Kuressaare Piret liige.

Urve Tiidus:
„Kriisid on elu pärisosa.”
OTT KARULIN
Reformierakonna peamine eesmärk Urve Tiiduse määramisel kultuuriministriks oli taastada valdkonnas kodurahu. See saavutati sisuliselt Tiiduse nime väljakäimisega.
Ott Karulin: Milline on teie ambitsioon kultuuriministrina?
Urve Tiidus: Minu enda ambitsioon … Ministri roll on siiski määratletud väga selgete riigi ja valdkonna töökohustustega ning see on esmane. Minu ambitsioon on aidata igati kaasa, et kõik need head mõtted ja kavad, mis on ühiskonnas kokku lepitud, saaksid ellu viidud, et eelarveläbirääkimised läheksid valdkonnale kasulikult. Võib-olla isiklikumas plaanis on see, et ma olen inimesena tõepoolest pigem sildade ehitaja ja suhtleja ning, nagu te isegi ütlesite, rahu taastaja. Kultuur ei ole kindlasti selline valdkond, kus erimeelsusi tekiks vähem kui mujal valdkondades ehk ambitsioonid ja huvide põrkumised on siin samasugused. Kõige selle juures tagada, et kõik hea, mis välja mõeldakse, saaks ellu viidud, ongi minu ambitsioon.
Karulin: See oli nüüd selline klassikaline poliitiku vastus …
Tiidus: Eks ta nii on jah …
Karulin: Rein Lang ei peljanud omaenda seisukohti kuidagi väljendada ja võib-olla pidas mõnikord neid ehk olulisemakski tavadest ja isegi partei eesmärkidest, nii et teie lähenemine mõjub täpselt vastupidisena.
Tiidus: Ma ei tea, kas ta just nii väga vastupidine on, aga kui ma nüüd tõesti mõtlen veidi sügavamalt selle üle, siis on kindlasti minu prioriteediks lapsed ja noored. Et see, mis siin Eestis kultuuris luuakse, ei jääks lõppenud protsessiks, vaid et meie kasvav põlvkond õpiks kultuurist osa saama, et perekonnad mõistaksid, kui tähtis on viia lapsi teatrisse, kontserdile, suunata nad spordi juurde, mis on ka kultuurivaldkonna osa. Hoolitseda selle eest, et laste vaba aja sisustamise juurde kuuluksid ka kaunid kunstid. Laste ja noorte teema edendamine on kindlasti üks minu enda ambitsioone. Võib-olla sellepärast läks ka suhteliselt kergemini see, et sporditreenerite, kes treenivad lapsi ja noori, sotsiaalsete garantiide tagamine leidis nii hea lahenduse praegu valitsuses ja tuleva aasta eelarves. Kindlasti seisan ma ka edaspidi selle eest, et juurdepääsuvõimalus muuseumidesse, kontsertidele püsiks ning lastel ja noortel oleks siin eelis. Peaasi on, et meie mäluasutused või teatrid ei unustaks oma programme koostades lapsi ja noori. See on tohutult oluline ja ei saa toimuda kuidagi survestamisel kas kooli või ka ministeeriumi poolt, vaid peab sündima perede, koolide ja kultuuriasutuste koostöös.
Karulin: Laste ja noorte temaatika on siiski suures osas kas haridus- ja teadusministeeriumi …
Tiidus: Ei, ei ole.
Karulin: … või kohalike omavalitsuste haldusalas.
Tiidus: Absoluutselt mitte! Muidugi, kui seinu vahele teha, siis tõesti: lapsed käivad lasteaias ja koolis ning koolieelne aeg on justkui kohaliku omavalitsuse teema. Jumalast õige, ning sealt edasi
I klass on haridus- ja teadusministeeriumi teema. Täiesti õige: üldharidus on meil põhiseaduse kohaselt hariduse kohustuslik osa ja niikui polekski teiste mure. Siiski me teame, et üldhariduskoolides on palju aineid, kus lapsed ei pea ju pelgalt istuma koolis, õppima õpikust oma ained ära, tegema kontrolltöid ja vastama tublisti headele hinnetele, tegema eksameid. Õpetaja roll isiksusena on kogu koolikeskkonna kujundamine ja ta peab võtma endale ka rolli, et ta viib lapsed maakonnamuuseumisse, et ta leiab sealt mõne huvitava teema, mispuhul lapsed sinna viia. Ta ütleb lapsele seal, et kuule, ütle täna õhtul oma emale või isale, et teatris on selline vahva etendus, et ärge unustage sinna piletit osta, kui teil vähegi võimalust on, kui laps ei taha näiteks klassiga koos minna – seda tehakse ka väga palju.
Karulin: Minu väide tuleb senisest praktikast, kus ministeeriumidevaheline ja eriti ministeeriumide ja kohalike omavalitsuste koostöö pole just väga sujuv ja ulatuslik olnud. Kui hästi tunnete te meie uut haridus- ja teadusministrit Jevgeni Ossinovskit?
Tiidus: Ma tean teda riigikogust: ta on väga tark poiss, hea koolitusega, õppinud Suurbritannias. Räägib perfektselt inglise keelt … Ta on uue põlvkonna esindaja, kel on hea hariduse pagas ja selged arusaamad, mida on võimalik teha. Öeldakse ju, et haridus on konservatiivne valdkond ja ega seal väga kardinaalseid muutusi ette võtta saa, aga mina usun, et Jevgeni Ossinovski saab seal vahvasti hakkama.
Karulin: Tuleme nüüd korraks teie ambitsioonide juurde tagasi …
Tiidus: Ärme nimeta neid ambitsioonideks.
Karulin: See on ju positiivne mõiste?
Tiidus: Jah, sõnana küll, aga ambitsioon on siiski subjektiivne: näiteks kõrgushüppaja ütleb, et ta hüppab 2.50, või saja meetri jooksja tahab alla 9 sekundi joosta, aga ministeeriumis tuleb ikkagi leida harmoonia oma mõtete ja üldisema poliitika teostamise vahel.
Karulin: See on ju päris hirmus olukord, kui oma ambitsioone peab pidevalt alla suruma, sest need ju motiveerivad kõige rohkem.
Tiidus: Ma saan aru, et te provotseerite, aga ma pole elus pidanud oma tahtmist alla suruma, küll aga mõistan ma seda, et inimene ei saa päris alati läbi seina minna, et oma eesmärke teostada, selleks olen ma juba liiga kaua siin ilmas elanud.
Karulin: Te kandideerite ka Euroopa parlamenti. On see toetuskandideerimine?
Tiidus: Jah. Ma olen ükskord enne ka kandideerinud, sest iga selline kandideerimine või konkureerimine on õppetund elus. See teeb mingid asjad selgeks, kohtumistel inimestega saad värsket tagasisidet selle kohta, mida nad ootavad või tegelikult arvavad. Nii et ma, jah, toetan meeskonda.
Karulin: Ma saan aru, et te ei plaani Euroopasse minna, kui peaksite valituks osutuma?
Tiidus: No kui mingi ime juhtub, et ma häälte järgi olen pingereas esimesel kohal, küllap ma siis mõtlen sügavalt järele, aga see otsustamise koht pole praegu veel käes.
Karulin: Ehk siis pigem olete valmis selleks, et te ei osutu  valituks?
Tiidus: Ma olen ikka realist, sõbrad. Nagu öeldakse: igast sillast minnakse üle siis, kui see ette tuleb. Niisugust aega ministritöö kõrval, kus ma rabelen mööda maakondi ja kohtumisi valijatega, tegelikult ei ole.
Karulin: Kui jätta kõrvale kaks aastat, mil kultuuriminister oli Raivo Palmaru, on Reformierakond juhtinud kultuurivaldkonda 1999. aastast. Ennustatakse, et pärast järgmisi riigikogu valimisi tuleb poliitikas pööre vasakule, mille omamoodi sissejuhatuseks on ka praegune Reformierakonna koalitsioon sotsiaaldemokraatidega. See tähendab, et paratamatult läheb ümberhindamisele ka senine kultuuripoliitika ning prioriteedid muutuvad …
Tiidus: Näiteks?
Karulin: Näiteks võiks väita, et parempoolne kultuuripoliitika on paradoks, sest eeldab kultuuri toimimist turumajandusreeglite järgi, mis aga vähemalt Eesti kultuuri piiratud mahu juures on võimatu.
Tiidus: Parempoolne kultuuripoliitika on paradoks … Kui ta oleks nii väga võimatu, siis poleks ju Reformierakond saanud nii pikalt kultuurivaldkonda juhtida. Küllap oleks toimunud ka muutusi, mis andnuks tunnistust, et parem­liberaalne arusaam kultuurimehhanismide toimimisest ei ole see kõige parem.
Karulin: Need muutused ongi ju toimunud, kui vaatame, kuidas loomemajandusest on saanud kultuuripoliitika keskne mõiste.
Tiidus: Loomemajanduse mõiste kerkis päevakorda juba 1990. aastate alguses, meile on ta jah ametlikku retoorikasse jõudnud 20aastase viivitusega, kuigi reaalses elus on ammu toiminud ehk on loovalt tehtud teoseid ja tooteid ja neid ka edukalt müüdud.
Karulin: Eelkõige räägime siiski vaatenurga nihkest ehk kui siiani defineeriti kultuuri pigem iseväärtuslikuna, nähtusena, mis ainuüksi oma olemasoluga oma vajalikkuse tõestab, siis loomemajanduses defineeritakse kultuur majandusloogika abil. Nii „Kultuuripoliitika põhialuste” kui Euroopa Liidu uue eelarveperioodi struktuurivahendite määruse ettevalmistamisel on suurimaks probleemiks olnud, kuidas kanda majandusloogika üle kultuuri toimimise konteksti.
Tiidus: Sellele ei vaidle ma üldse vastu. Majandusloogika tähendab minule seda, et ei saa turgu, või ütleme inimesi, üle ujutada millegagi, mis neid absoluutselt ei huvita ja mida nad tegelikult ei vaja. Majandusloogika seisneb selles, et peab loova ande, mis meeskonnas või individuaalses autoris ehk loomemajanduse subjektis on, mingile inimgrupile – meestele, naistele, noortele, pensionäridele – vajalikuks tegema: et see teeks nende päeva paremaks, nende elu kuidagi sisukamaks, annaks neile selle ahaa-efekti, et ohoo! saab ka nii teha mingit asja, ei peagi elu nii igav olema. Teiseks on tehnoloogia areng andnud inimestele kätte väga palju tehnilisi võimalusi loomemajanduses osaleda. Ma ei tea, kas te mäletate seda aega, mil fotoaparaat oli haruldus? See võeti vaid pidupäevadel välja.
Karulin: Seda ma silmas peangi, et kui majandusloogika järgi pakkuda inimestele vaid seda, mida nad tahavad …
Tiidus: Ei, see peab sobituma … Ei pea pakkuma täpselt seda, mida inimesed tahavad – see oleks juba ülim konjunktuursus, kui joosta kõigi soovide järele. Ei, loomemajanduse roll on tõsta inimesi kõrgemale sellest kõigest …
Karulin: Siit on ikkagi väga väike samm mahuliste mõõdupuudeni ehk kultuuri tulemuslikkuse hindamiseni vaid selle põhjal, kui palju on meil teatri- või muuseumikülastusi või laenutusi raamatukogudest. Jah, need arvud näitavad, mida tahetakse. Aga kust tuleb siit välja see, mida me peame kultuuris tegema, et põhiseaduse preambul saaks täidetud?
Tiidus: See on väga keeruline küsimus … Et põhiseaduslik kohustus saaks täidetud … Vaadake, keegi ei hüppa üle oma varju. Loominguline alge on ju olemas igas inimeses, igas rahvas ning kultuuri ja hariduse roll, terve ühiskonna roll tegelikult, on see anne või talent avastada ja ta välja arendada nii-öelda maksimaalsete võimeteni. Muidugi tingimusel, et see inimene ise tahab seda teha – tal võivad ju olla ka hoopis teised huvid. Andel on see komme, või talendil, et ta päris iseenda jaoks ju ei toimi, eks? See on ju igav, kui oled andekas laulja, kuid laulad üksinda. Andega käib koos vajadus seda teistega jagada mingil hetkel. Kultuuri mõte ongi ühiskonnas see, et ei koonerdata selle parema osa publiku ette toomisel, vaid luuakse võimalused, et anded ja talendid saaksid õitseda. Kõlab nagu naljakalt, ma ei tea, kas suudan seda teile selgitada …
Karulin: Aga kas sellel andel peab alati olema arvuline tõestus?
Tiidus: Nonii, mina kirjutan luulet sahtlisse … Mida ma tegelikult ei tee, aga tean väga paljusid inimesi, kes seda teevad. Väga vahvad inimesed, tegutsevad teistel aladel, aga neis kuskil pulbitseb luule, mis tahab välja saada. Me võiksime ju seda rahastada, et nad saaksid oma luuletused kokku koguda ja üllitada raamatu „Minu luuletused”. Oletame, et on kümme sõpra, kes seda loeb, on õnnelikud, kui saavad kingituseks selle raamatu. Aga kui riik seda rahastab, see saab mingi projektipõhise rahastuse näiteks, siis me eeldame, et huvi selle teose vastu on siiski natukene suurem kui üks või kümme lugejat. Aga kas peab olema? See on lõputu küsimus, mina sellele küll vastata ei oska.
Karulin: Ometi peate te pidevalt rahastamisotsuseid tegema …
Tiidus: Rahastamisotsuseid teevad targad komisjonid ja sihtkapitalide nõukogud. Ma olen alati imestanud, kuidas on üldse võimalik teha otsuseid sellises valdkonnas, nagu on näiteks muusikalooming, kus isegi tellitakse teoseid ette. See on üks väga keeruline kunst. Muidugi on eelduseks, et toetatakse ennast tõestanud heliloojaid, ja loomulikult antakse võimalus noortele algajatele, aga, jah, kuhu sa tõmbad selle piiri, et kas näiteks luuleraamatu puhul on 300 lugejat piisav või peaks olema tuhat … On üks ütlus, tsiteerin nüüd mälu järgi: kui täht süttib, siis järelikult on seda kellelegi tarvis. Kindlasti poleks mõistlik öelda, et kui ühele lavastusele jagub vaatajaid kaheks etenduseks, siis järelikult polnud see hea teater. Nagu ei saa ka öelda, et kui mingit lavastust mängitakse 400 korda, siis on see superhea.
Karulin: Ma loen teie jutust välja, et te usute kindlalt, et kultuurivaldkond peaks end suures osas ise reguleerima.
Tiidus: Mõnes mõttes küll. Kindlasti pole kultuurivaldkonnas mõistlik, et on üks tark figuur, kelle puhul arvatakse, et ta teab täpselt, kuidas asjad toimuma peaksid. Kuigi hiljuti tuli ühel kohtumisel jutuks, et kultuuriinimesed ikka tahavad ka, et neid hoitakse kõvasti ohjes, aga mina selline inimene ei ole.
Karulin: Seega teie pigem usaldate oma komisjone?
Tiidus: Ikka usaldan jah.
Karulin: Olete te mõne komisjoni otsust muutnud? Enamik ministeeriumis koos käivatest komisjonidest saab teha vaid ettepanekuid ministrile, kellel on lõplik otsustusõigus.
Tiidus: Praegu veel ei ole.
Karulin: Olukordi, kus komisjonide ettepanekud ei kattu päriselt näiteks parteiprogrammi või eelarveliste võimalustega, tuleb siiski paratamatult ette. Mis oleks teie puhul see sisemine põhjendus, miks muuta otsuseid, mille on teinud komisjonid, kuhu kuuluvad oma valdkonda hästi tundvad eksperdid, keda te enda sõnul usaldate?
Tiidus: Muidugi on kultuurivaldkonna rahastamises väga tihe konkurents, mis pidevalt kasvab, ning mingil hetkel võib tekkida küsimus, kas need tingimused, mille alusel toetusi jaotatakse, on ikka head ja vastavad muutunud oludele. Eks me oleme neid programmide tingimusi muutnud ka, et kõik oleks arusaadav, kas või äraütlemised.
Karulin: Te tundute südames toetavat ennast ise reguleerivat kultuurivaldkonda, mille loomulikuks väljundiks poliitikas peaks olema liikumine niinimetatud käepikenduse poliitika poole ehk praegu ministeeriumi käes programmiraha antakse pigem käsutada mõnele kompetentsikeskusele, kes siis vastutab ka selle eest, et vahendid valdkonna vajadusi arvestades jaotatud saaksid. Plaanite te sellesuunalisi muudatusi?
Tiidus: MISA on selline ja muidugi ka kultuurkapital, mille puhul ka uus koalitsioon on kinnitanud, et selle põhimõtteid mitte mingil juhul ei muudeta. Aga et tekitada outsource’imise olukord, kus leitakse justkui sõltumatu institutsioon, kelle otsuseid ei mõjuta ametnikud … Ma ütlen ausalt, et ma pole nii süvitsi selle teema peale mõelnud. Tegelikult on ju asja sisu selles, et need komisjonid koosnevad inimestest, kellel on olemas vajalik kompetents, ja nende puhul vähemalt eeldatakse, et nad on sõltumatud, et neil puuduvad oma eelistused. Iseasi, kuidas see kultuurivaldkonnas toimib …
Eesti on ju nii väike, et absoluutselt sõltumatut ülikompetentset komisjoni kokku saada … See on fakiir, kes sellega hakkama saab.
Karulin: Siit me jõuamegi partner­organisatsioonideni, kelle kaasamist on tähtsaks peetud ka „Kultuuripoliitika põhialustes”. Kui kultuurkapitali sihtkapitalide koosseis muutub regulaarselt iga kahe aasta järel, siis ministeeriumi programmide komisjonides selget roteerumiskorda pole ning muutused nende koosseisus on harvemad. See tuleneb sellest, et institutsioonid, kelle esindajad kuuluvad mõnda komisjoni, on üsna kindlaks kujunenud ega arvesta ehk muutusi kultuuri esindusorganisatsioonide osas, kus pika traditsiooniga loomeliitude kõrvale on tekkinud valdkondlikud arenduskeskused. Julgen ka ennustada, et lähiaastail tõstatub üsna teravalt küsimus, milliseid funktsioone täidavad loomeliidud ja arenduskeskused. Seda enam, et järgmise eelarveperioodi struktuurivahenditest on loomemajanduse arendamiseks senisest enam vahendeid planeeritud ning loomeliidud, kes seni on lasknud just arenduskeskustel ELi ressursse kasutada, on kuuldavasti nüüd oma esialgset passiivsust kahetsemas. Ilmselt tuleb just teil lõpuks otsustada, millistel institutsioonidel on piisavalt sümboolset kapitali, et pretendeerida valdkonna esindus- ning ministeeriumi partnerorganisatsiooniks.
Tiidus: See, et te prognoosite suuremat konkurentsi Euroopa Liidu rahadele, on muidugi õige. Eriti, kui räägitakse, et see on viimane ELi rahastamisperiood, mida see tõenäoliselt siiski ei ole, ka mitte loomevaldkonnas. Küsimus on selles, kas meie SKT kasvab üle 75% ELi keskmisest, aga isegi kui kasvab, siis rahastab Euroopa Liit ka pärast 2020. aastat valitud valdkondi ja ma arvan, et loomemajandus on üks neist. Arvan, et pole olemas sellist üksust, kelle käes on sajaprotsendiline tõemonopol, ei arenduskeskuste ega ka loomeliitude käes. Iga ühiskond võidab, kui koostöö on hea ja kokku saavad erinevad ideed kas siis konfliktis või harmoonias. Ma ei muretse selle pärast, kui need natukene võistlevad omavahel, pigem on oluline, et see võistlus toodaks paremat tulemust.
Karulin: Rein Lang nimetas loomeliite ametiühinguteks, mis iseenesest ei ole negatiivne hinnang, aga nagu näitab ka see, et ma intervjueerin siin Langi asemel teid, on loomeliitudel üsna suur võim. Kas te kardate neid?
Tiidus: Mina? Ma ei ole elus kedagi kartnud. Võib-olla ainult lapsepõlves kartsin metsa minna, sest räägiti, et ilves hüppab puu otsast alla – ja seda ma pelgasin. Ausalt öeldes on minu väljavahetamine küll kõige tagumine asi selles kontekstis. Ma olen väga paljude loomeliitude esindajatega kohtunud, seal on loovad inimesed koos – mis põhjust peaks mul olema neid karta. Ma eeldan ikkagi head koostööd. Mina tulen avatuna siia koostööd tegema ja eeldan, et see on mõlemapoolne, aga ma tajun ka seda, et on soov suuremaks rahastuseks: räägitakse kirjaniku palgast ja parematest rahalistest tingimustest, aga see on eraldi teema ja selgub aja jooksul töö käigus. Loomeliidud on ju mittetulundusühingud, mis tähendab seda, et inimesed tulevad vabatahtlikult kokku, kehtestavad endale reeglid, põhimõtted, mille järgi nad tegutsevad, seavad eesmärgid, mida nad tahavad saavutada. Ühiskonnas me vaatame neid ikkagi kui üht kodanike ühendust, kes võivad olla riigile partnerid, arvamuse avaldajad. Nad võivad olla ka vastaspooleks, aga kindlasti ei ole mina see, kes positsioneerib end teisele poole barjääri.
Karulin: Millal hakatakse eraldama loomeliitudele tegevustoetust otse riigieelarvest, et nad ei peaks enam kultuurkapitalist osa kaupa küsima?
Tiidus: Selle aasta jooksul kindlasti mitte.
Karulin: Tuleme lõpetuseks tagasi „Kultuuripoliitika põhialuste” juurde. Vastavalt riigikogu otsusele peab kultuuriminister kord aastas dokumendi eesmärkide saavutamise kohta parlamendi ees aru andma. Kuna põhialused võeti vastu alles selle aasta alguses, peate esimest korda riigikogu ette minema järgmisel kevadel, aga et kogu kultuurivaldkonnale on oluline, et teil parlamendi ees hästi läheks, teeme ühe läbimängu, kus ma esitan valiku küsimusi põhialustes lubatu kohta. Kas riigiarhitekti ametikoht tuleb?
Tiidus: Koalitsioonileping näeb ette kompetentsikeskuse loomist, mis ei välista riigiarhitekti. On ta siis kompetentsikeskuse juht või tippkonsultant, pole veel selge.
Karulin: Kas „Etendusasutuste seadus” läheb muutmisele või kuulutatakse üldse kehtetuks, nagu soovis Rein Lang?
Tiidus: Vähemalt selle aasta jooksul me sellega ei tegele. Plaanis on sund­eksemplaride seadus ja järgmise aasta alguseks peab olema valmis eelnõu rahvaraamatukogude seaduse kohta.
Karulin: Eesmärk on tõlkida kõik olulisemad eesti ilukirjanduslikud tekstid inglise keelde. Mis vahendite eest ja mis ajaks?
Tiidus: Kultuurkapitalis on suur tõlkeprogramm, kasutusel on ka loomemajandustoetused ning eesmärgina peaks Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks olema tõlgitud sada eesti ilukirjanduse tippteost. Peaaegu pool on juba ka tõlgitud.
Karulin: Kas riigi toetusel sündinud looming peaks olema vabalt kättesaadav?
Tiidus: Autoriõiguste teema on teravalt päevakorral paljudes valdkondades, eriti seoses digiteerimisega. Mina hindan seda põhimõtet, et autori looming on siiski püha. Aga kui vabalt see kättesaadav peab olema … Oleks ju kahju, kui me ei suudaks häid teoseid inimestele kättesaadavaks teha. Tuleb leida kuldne kesktee …
Karulin: Kompensatsioonimehhanism?
Tiidus: Jah. Küsimus on, kui suur see on ja kuivõrd see respekteerib autorite õigusi … Must-valge lahendus siin puudub, aga teema on tõsiselt üleval ka Euroopa Liidus, nii et sellega tuleb tegeleda, ka seadusandlikus mõttes.
Karulin: Kas Tallinna kesklinnas peab tegutsema venekeelne teater?
Tiidus: Just käisin seal vaatamas „Bernanda Alba maja” … Ma arvan, et tal siiski on koht meie kultuuriruumis. Eesti riik on ju oma kultuuripoliitikas tunnustanud vähemusrahvuste õigusi ja võimalusi oma kultuurist osa saada ja kui leidub inimesi, kes tahavad Vene teatrit vedada, siis see kindlasti rikastab meie kultuuriruumi.
Karulin: Eesti Vabariigi juubeliks tehakse kuus-seitse uut filmi, mille tarbeks on leitud ka lisaraha. Kui need filmid tõestavad, et Eestis jagub publikut märksa suuremale hulgale filmidele, kas siis on lootust, et tellimus filmide arvu osas saabki edaspidi suurem olema?
Tiidus: See on väga õigesti püstitatud küsimus, sest tõesti: kui Eesti publik armastab eesti filmikunsti, siis ei tohiks muidugi koonerdada. See on ka vastus teie küsimusele, et mis rolli mängib see, palju mõnda raamatut loetakse või filmi vaadatakse.
Karulin: Mida me õppisime Sirbi skandaalist?
Tiidus: Ma kordan iseennast, aga mulle väga meeldib üks hiina hieroglüüf, mis tähistab kriisi. See koosneb kahest osast: üks on kriis või siis see keeruline, raske olukord ja teine on lootus paremale tulevikule. Kriisid on elu pärisosa. Me keegi ei talu neid, need on õudselt ebamugavad, teevad inimestele palju haiget ja muret ning annavad muidugi meediale palju tööd, aga iseenesest mingil hetkel peab kriisid läbi käima, et asjad paraneksid.
Karulin: Mida Sirbi kriis parandas?
Tiidus: Teie tulite peatoimetajaks. Toimus nii-öelda suur meediakampaania ja kõik said äkki aru, et on olemas selline ajaleht nagu Sirp. Nii et küüniliselt võttes võib öelda, et see oli suurelt läbimängitud reklaamikampaania, kuigi ma päris nii ei arva.
Karulin: Minu arvates on küsimus pigem selles, kui palju teil Reformierakonnas varumängijate pingil tegijaid on, et saaks iga suure reklaamikampaania järel ühe ministri välja vahetada.
Tiidus: Jajah, ärge norige. Lihtsalt: kriisid pole meeldivad, aga mingitel hetkedel lahendavad mingid olukorrad ära.
Karulin: Kas Rein Lang ületas oma volitusi?
Tiidus: Oh ei, sõbrad, mina ei hakka siin küll kellegi tegevust analüüsima. Ehk kunagi hiljem.
Karulin: Jätan lubaduse meelde.

Urve Tiidus
 Lõpetas 1977. aastal Tartu ülikooli inglise filoloogina.
 1977–1991 ja 1995–1999 Eesti Televisioon, režissööri assistent, keelesaadete autor, toimetaja
 1991–1994 vabakutseline, lastega kodus, töö perefirmas
 1999–2001 Kuressaare linnavalitsus, hariduse- ja kultuuriosakonna juhataja
 2001–2005 AS Kanal 2, toimetaja, uudiste saatejuht
 2005–2011 Kuressaare linnavalitsus, linnapea
 2011–2013 riigikogu liige
detsember 2013– … Eesti Vabariigi kultuuriminister
 1998. aastal astus Eesti Reformierakonda.
 Kuressaare linnavolikogu (1999, 2005, 2009) ning XII riigikogu liige.
 Lionsi klubi Kuressaare Piret liige.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming