Võnked

Suure Paugu esimestest võbinatest saati on universum tiksunud määratlematu eesmärgi poole. Sel nädalal peaministriks saanud Taavi Rõivas väitis oma kõnes riigikogu ees, et suurte narratiivide aeg on möödas. Gustav Kalm tõdeb Sirbis, et teda on mõnda aega painanud tema põlvkonna ja tema enda „passiivsus ning võimetus võidelda õiglasema maailmakorralduse eest,” pakkudes selle loiduse ja mõttemaailma suletuse võimalikuks seletuseks, et „kapitalism aitab meil elada illusioonis, et maailm muutub paremaks, ilma et tegelikult midagi muutuks.” Astronoom Kalju Eerme tuletab aga kliimamuutuste taustal meelde: „Inimestele meeldib sirgjoonelisus. Kui mingi suuruse muutumine aja jooksul moodustab lookleva kõvera, siis kiputakse sellest sirget joont läbi joonistama ning joone kallet muutumise trendiks lugema.” Ta nendib, et „keerukates isereguleerivates süsteemides peab sirgjooneline muutumine harva paika”.
Nii on ka ühiskond pidevas võnkumises, kuid sageli on muutused perioodilised ning „suure narratiivi” otsimine võibki osutuda vaid katseks kõverast sirge joon läbi joonistada. Pole siiski põhjust neid püüdlusi laita, sest ühiskonna ja kultuuri võngete mõtestamine aitab olnut kaitsta ning ka inimkonda tulevikuks ette valmistada. Oodaku meid siis tulevikus juhita autod, mis Marten Kaevatsi sõnul „on tulemas nutika liikluskorraldusega tänavatele ja teedele mõnel maal juba lähiaastail“, või päikeseenergial põhinevad heliliikurid, millega sõidavad Emmi Itäranta romaanis „Vesi mäletab” sõjavägi ja jõukamad inimesed. Ehk peaks juba praegu, mil hakatakse muutma muinsuskaitseseadust, mis kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsleri Tarvi Sitsi sõnul „kannab 1990ndate alguse mõtteviisi”, mõtlema sellelegi võimalusele, et juba mõne kümnendi pärast pole suur osa kaitsmist vajavatest muinsustest hooned.
Nuputades, kuidas säilitada aina enam digiteeruvas maailmas toimuvate võnkumiste tulemusel sündivaid kultuurinähtusi järeltulevatele põlvedele, tasub meeles pidada, et igal ühiskonnamuutusel on tegelikult oma kuju. Nagu viitab ka Saale Kareda oma essees nüüdismuusika kohast ja tähendusest Eesti ühiskonnas: „Võngete ja helide vormikujundav mõju jõudis uusaja inimese teadvusse Goethe kaasaegse, loodusteadlase Ernst Chladni avastuste kaudu, kui poogna abil vibreerima pandud peene liivaga kaetud klaasplaatidel tekkisid korrapärased geomeetrilised mustrid ja struktuurid.”

alt

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming