Märkmeid Rein Raua õpiku juurde

Aare Pilv

Raua lähenemine paigutub üldisemasse sotsiaalse konstruktivismi voolusängi, oluline mõjutaja on Bourdieu oma sümboolse kapitali käsitusega Rein Raud, Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriatesse. Toimetanud Siiri Soidro. Küljendanud Sirje Ratso. TLÜ Kirjastus, 2013. 456 lk. Rein Raua kõrgkooliõpik „Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriatesse” on tõesti see, millena teda tagakaanel reklaamitakse: esimene eesti algupärane ülevaade kulturoloogia suundadest, põhiprobleemidest ja uurimisvõtetest. Nagu Raud ise ka sissejuhatuses osutab, kuulub raamat mõttelisse komplekti Epp Annuse koostatud „XX sajandi mõttevooludega” ning Marek Tamme kokku pandud „Humanitaarteaduste metodoloogiaga”. Esimene on süvenenum ja rohkem filosoofia ja „teooria” keskne, teine kaardistab ennekõike tänapäeva aktuaalseid humanitaardistsipliinide-vahelisi probleemsõlmi ja sulandumisi, olles nõnda ehk mõeldud juba Raua raamatu adressaatidega võrreldes „edasijõudnutele”. Kindlasti võib neile lisaks soovitada Janek Kraavi põhjalikku erikäsitlust „Postmodernismi teooria ja postmodernistlik kultuur” (2005).„Mis on kultuur?” pakub muljetavaldavalt laia lehviku kultuuri analüüsiks kasutusel vaatenurki ja on sellisena tõesti ehk kompaktseim eestikeelne raamat, kus üksteise kõrval on ära kirjeldatud viimase sajandi kultuuri olemuse mõtestamiskatsed (koos haaretega varasemasse).

Raamatu kolmest osast mahukaimas tutvustataksegi erinevaid teooriaid, kusjuures need on jaotatud viieks alajaotuseks: esmalt see, mida mina nimetan XX sajandi kultuuriteoreetilise mõtte põhiliini dünaamikaks (kultuurimorfoloogiast strukturalismi kaudu poststrukturalismi ja postmodernsete teooriateni), seejärel tekstikesksed teooriad (hermeneutika, lingvistika ja keelefilosoofiaga seonduv, semiootika, mitmed kirjandusliku või kunstilise teksti teooriad), praktikakesksed teooriad (antropoloogia, usunditeadus, kultuurisotsioloogia, meediauuringud), teemakesksed teooriad (feminism, postkolonialism ja psühhoanalüüs) ning lõpuks olulisemad kultuuriteooria sulandumised teiste teadustega (neuroteadus, psühholoogia, geograafia). Õigupoolest algab see teooriate rongkäik juba raamatu esimeses osas, kui antakse ülevaade tähendusteooriatest, mis on kogu XX sajandi humanitaarteooria aluspõhjaks, ning erinevatest võimuteoreetilistest ja kultuurikriitilistest lähenemistest
(Arendtist Žižekini).

Teooriate valik
Mõistagi võib alati küsitleda valitud teooriate ja autorite valikut, kuid eks see sõltub alati konkreetse valija kalduvustest ja sobivusest tema uurimisvõtetega. Kui ehk norivalt nimetada mõnesid autoreid, kes võinuks pilti täiendada: Jacques Rancière (eriti seetõttu, et tema esteetilise poliitika käsitus täiendaks huvitavalt Raua enda pakkumusvälja toimimise kirjeldust), Michel Certeau’ igapäevapraktika teooria, Niklas Luhmanni süsteemiteooria (on küll pigem sotsioloogia, kuid oma üldistusvõimelt väärinuks ka siin tutvustamist), võib-olla veel mõned politoloogilised filosoofid (Laclau, Agamben), kriitilisest diskursianalüüsist ja Norman Fairclough’st on küll juttu, kuid sotsiolingvistikas, diskursianalüüsis ja lingvistilises antropoloogias on kultuuriteoreetiliselt huviväärseid uurijaid ju veelgi (nt kas või Teun A. van Dijk või Dell Hymes). Ega kõike ju niikuinii ei jõua, olemasolevgi esitab väga põhjaliku spektri – ja kindlasti mõni teine nimetaks teisi nimesid. Muidugi on raamatus ka asju, mis laiendavad tavapärast (vähemalt minu puhul) pilti, nt kas või lk 139 viide Claude Shannoni kommunikatsioonimudelile, mis eelneb kultuuriteoorias laialt tuntud Roman Jakobsoni kommunikatsiooniakti mudelile.
Raua teost raamivad aga üldisemad käsitlused: alguses seletatakse põhjalikumalt kultuuri mõiste erinevaid aspekte ja kultuuri põhilisi toimemehhanisme, lõpuosas aga tehakse metodoloogiline ekskurss sellesse, kuidas kultuuri analüüsida nii tekstuaalse ruumina kui praktikavõrgustikuna. Just need osad sisaldavad Raua enda originaalpanust, tema algupärast kultuuriteooriat ja analüüsivõtete ülevaadet.
Lühidalt kokku võttes on Raua teooria järgmine. Kultuur on „inimese elukeskkonda tähenduslikuks muutvate representatsioonide, tekstide ja praktikate lõdvalt seondatud kogum” (lk 24). Tähendust määratledes eristab Raud keelelised mõisted ja kogemuslikud mõisted, mida kultuuris püütakse pidevalt vastavusse seada (seda tehakse tähendusväidete kaudu). Tähendusväidete vahel käib konkurents: milline tähendusväidete kogum on kõige võimelisem tõstma inimeste maailmapildi kognitiivset adekvaatsust (mida võiks ehk seletada kui maailmapildi sisemist sidusust ning piisavust tegelikkuse tähendustamisel ja selles toimimisel, kusjuures see pole seotud maailmapildi tegeliku tõesuse kriteeriumidega). Selles võistluses mängib oma rolli sümboolne autoriteet, millel on tähendusväiteid selekteeriv roll. See tähenduste loomine, arendamine ja levitamine toimub kahes aspektis: kultuurilised tekstid (Raua järgi igasugune iseseisev ja suhteliselt stabiilses vormis kultuurikeskkonnas ringlev tähenduste kooslus, s.t teksti mõistetakse siin avaralt nagu semiootikas) ning kultuuriline praktika, mis on nende tekstide reeglitepärane tekitamine, tõlgendamine ja levitamine. Raamatu lõpuosas pakutaksegi konkreetsem analüütiline liigendus tekstide ja praktika käsitlemiseks.
Kui nüüd sobitada Raua teooria lähtealused raamatu keskel tutvustatud lähenemisviiside raamidesse, siis näib, et Raua lähenemine paigutub üldisemasse sotsiaalse konstruktivismi voolusängi, oluline mõjutaja on Bourdieu oma sümboolse kapitali käsitusega; tähtis on ka teatav üldine semiootika-substraat, mis paistab teoreetilise mõistestiku liigendamisviisist ning kultuuriprotsesside seletamisel tähendusloome seadmisest baasiks. Raua vaateviisiga näivad hästi ühituvat ka Jeffrey Alexanderi performatiivsuse-käsitus ja Clifford Geertzi sümbolite süsteemi kontseptsioon.
Mulle näib selle teooria alguspool väga seletusvõimeline, eriti meeldivad mulle pakkumusvälja ja kognitiivse adekvaatsuse kontseptsioon. Ütleme siis nii, et need tunduvad tõstvat kultuurianalüüsi enda kognitiivset adekvaatsust. Paindlikkuse annab siin see, et pakkumusväljal konkureerivate pakkumuste puhul on suunavad jõud korraga nii sümboolne autoriteet kui kognitiivse adekvaatsuse nõue (see eristab Rauda Bourdieu’st, nagu ka osutatakse lk 286). Nõnda on selgelt osutatud, et pakkumusväli ei toimi „demokraatlikult”, kuna sümboolsel autoriteedil on määrav roll, seejuures hoiab kognitiivse adekvaatsuse nõue ära selle, et pakkumusvälja saaks kirjeldada „autoritaarselt” sümboolsele autoriteedile alluvana. Põhimõtteliselt võiks ka öelda (kuigi Raud seda ise otsesõnu ei ütle), et pakkumuste enda võistluse kõrval võistlevad omavahel ka sümboolse autoriteedi tegur ja kognitiivse adekvaatsuse kriteerium – ilmselt saaks sedamoodi kirjeldada konservatiivsuse ja innovatsiooni dünaamikat kultuuris. Kultuuri saab niisiis kirjeldada demokraatlikkuse-autoritaarsuse teljelt lahkudes pideva „pehme” võitlusena, pigem teatava võistlusliku mängu analoogia põhjal, hoides niimoodi nähtaval ka kultuuri määratlemisel nii olulise mängulisuse joone.

Tekstid ja praktika
Loomulikult pole kognitiivse adekvaatsuse mõiste päris probleemitu, aga see tuleb kultuurirelativismi enda sisemisest probleemsusest, mis Raua raamatus ilmneb nt lk 68, kui räägitakse sellest, et mõnedes „primitiivse meelelaadiga” kogukondades marginaliseeritakse inimesi  pelgalt puude või välimuse alusel (aga kui see on tolles kogukonnas kognitiivselt adekvaatne, kust võtame õiguse seda primitiivseks nimetada?), või lk 87, kus on juttu sellest, et kultuurirelativistlik loobumine kultuuride võrdlemisest nende „arengutaseme” põhjal peab tegema erandi vägivalla puhul (jällegi see tänapäeva maailma Gordioni sõlm: kas näha kultuurikogukonna-sisest vägivalda selle kogukonna kognitiivse adekvaatsuse seisukohalt või tuleb siiski kinni hoida vanast heast valgustuslikust humanismist). Kuid sellest hoolimata näib see osa teooriast mulle üpris elegantsena.
Natuke konarlikumaks läheb minu „teoreetilise maitse” kohta asi kultuuriliste tekstide ja praktika asjas. Raud on seda jaotust kasutanud ka varasemate kultuuriteooriate jaotamisel (tekstikesksed ja praktikakesksed teooriad) ja mingid küsimused tekkisid juba selle juures. Mulle hakkas tunduma, et tekstikesksete hulgas on teooriasuundi, mille võinuks paigutada ka praktikakesksete hulka (nt osa keelelise pöörde hulka kuuluvat, eriti kõnetegude teooria, mis ju tegeleb keele ja tähendusega kui esmajoones praktika küsimustega), aga ka vastupidi – õigupoolest hakkas siginema küsimus, et sageli on mingil viisil kirjeldatud praktika esitatav lihtsalt teatud liiki tekstidena (millel lihtsalt pole fikseeritud kuju väljaspool inimeste teadvust). Mulle hakkas tunduma, et tegelikult tuleks teksti- ja praktikakesksuse kõrval rääkida veel kolmandast keskmest, mida ma nimetaksin esialgu kas koodi- või struktuurikeskseks (ning 7.–9. peatüki alla koondatud lähenemised saaks nende kolme keskme vahel ära jagada; 10. ja 11. peatükk oma teistsuguse aluspõhjaga jääks ehk samamoodi). Kuid veelgi edasi mõeldes hakkas tunduma, et võib-olla piisaks siiski kahest keskmest, ainult et need oleksid kood ja praktika (ehk siis langue  ja parole).

Konkureeriv pakkumine
Ma annan endale aru, et teen siin konkureeriva pakkumuse ja et see tuleb mu enda pisut erinevast teoreetilisest sättumusest, mis on omajagu mõjutatud wittgensteinlikust tähenduse kui tarvituse ning searle’ilikust kõne kui teo kontseptsioonist (ja mille taustaks on semiootilis-strukturalistlikult kujundatud teoreetiline pilk, mis näeb semioosi, kommunikatsiooni ja teksti mõisteid laias tähenduses – nagu ka Raud). Ja sellelt aluselt vaadates tekitab pidevalt küsimusi teksti ja praktika eristamine, kuna tekst on olemas ju põhiliselt teatava praktikana. Tekib küsimus, et kui kasutada seesugust tekstimõistet, nagu Raud näib kasutavat, siis mis ei ole kultuuritekst.* Tekst on küll „iseseisev ja suhteliselt stabiilne tähenduste kooslus”, kuid ükski tekst pole selgepiiriline, sest toimib ainult kasutamiskontekstis. Leheküljel 46 põhjendatakse küll ära, miks ei saa kultuuriteksti taandada puhtalt tema tõlgendus- ja kogemisjuhtudele, vaid ta peab olema mingis mõttes ka objektiivselt reaalne nähtus. Ometi kahtlused jäävad, tundub, nagu peaks koodi mõiste tõstma palju olulisemale positsioonile. Koodi mõiste seletus ise (lk 389-390) tundub taas paindlik ja elegantne, eriti see, et koodi määratletakse risoomina, mille üksuseks on skeem (miks mitte ka kognitiivlingvistikast pärit sarnane mõiste freim).
Kõige ilmsemalt tuleb see probleem esile, kui lk 401 on juttu luulest kui kultuurilisest praktikast. Kohe tekib küsimus – kas luule pole lihtsalt üks kood tekstide loomiseks ja tõlgendamiseks? Ja siit edasi – kui nii, siis mis ikkagi eristab teksti ja praktikat? Kas pole praktika lihtsalt üks koodi rakendusviis – kuid sel juhul, mis eristab praktikat toimivast kultuuritekstist?
Püüan selgitada oma pilti. Ma ei ütleks, et tekst ja praktika on kultuurinähtuste kaks aspekti (nagu ütleb Raud), vaid et kultuurinähtused on vaadeldavad kui tekstide praktiseerimine mingi koodi alusel. Praktika on selle vaate kohaselt lihtsalt tekstid nende aktuaalses toimimises (sh ka nt ööklubis käimine, mida Raud kasutab mitmes kohas kultuuripraktika näitena, on vaadeldav teatava teksti praktiseerimisena, ainult, et see tekst ongi suuresti fikseerimata kokkulepe selle praktiseerijate vahel). Nagu juba viidatud, peab Raud oluliseks säilitada võimalus rääkida tekstidest kui objektiivselt olemas üksustest praktika kõrval, kuid mu meelest lihtsustaks asja, kui tekstide objektiivselt fikseeritud aspekti vaadelda sellena, mida Raud lk 407-408 vaatleb kultuuripraktika materjali all. Tegelikult näibki see materjali mõiste Raua süsteemis jäävat analüütiliselt mõnevõrra ebaökonoomseks, sest on väga avaralt mõistetud: siia alla on loetud ka nt teatavad turistide seas populaarsed eksootilised vaated. Minu vaatepunktist on see taas lihtsalt üks tekst, mida turistid praktiseerivad, ja konkreetne füüsiline koht, mis seda teksti alal hoiab, on selle teksti praktiseerimiseks vajalik materjal.
Ühesõnaga, minu arusaamise kohaselt pole tekst ja praktika ühe mündi kaks külge, vaid kood, tekst ja praktika on ühe asja abstraktsiooniastmed: praktika on abstraheeritav tekstideks (nagu lavastus etendusteks), tekstid omakorda koodideks, mida nad teostavad. Selle vaate kognitiivne adekvaatsus seisneb selles, et teeb nood erinevad aspektid paindlikumalt seostatavaks, teatavale ühtsele loogikale taandatavaks (nähes tasandite vahel teatavat metonüümset suhet), ja teiseks, vastab paremini arusaamale, et kõige „reaalsem” on siiski vaid praktika tasand – teksti ja praktika aspektid ei asu ses mõttes samal abstraktsioonitasandil.

Praktiline analüüsiõpik
Muidugi ei tähenda see, nagu peaksin Raua vaadet kuidagi valeks, pigem on küsimus milleski, mida ma nimetaksin „mõisteliseks notatsiooniks”, umbes nii nagu ühtsama heliteost on võimalik kirja panna eri moel, rõhutades erinevaid aspekte teose struktuuris ja suunates esituse nüansse.
Muidugi, vastukaaluks tuleb siin arvestada ka sellega, millises kontekstis püüab Raua raamat olla „kognitiivselt adekvaatne”. „Mis on kultuur?” on eelkõige mõeldud tudengitele praktilise analüüsiõpikuna ja ses mõttes võib Raua esitatud liigendus osutuda tõesti tõhusamaks, sest järgib rohkem reaalse analüüsitöö konkreetseid käike ja protseduure. Tegu on Raua enda uurijatöös kasutatava intuitiivse metodoloogia eksplitseerimisega ja sellisena väga teretulnud ettevõtmisega, sest niisuguseid oma meetodite ärakirjeldamisi, mida saaks peaaegu näpuga järge ajades katsetada, pole eesti kultuurianalüütilises kirjavaras ülearu palju.
Probleemid tekivadki sellest, kuivõrd on metodoloogia (praktiline käitumisjuhend) transponeeritav teooriaks (mis on abstraktsem pilt sellest, „kuidas asjaga tegelikult on”) ehk kas küsimus „kuidas kultuuri analüüsida?” vastab ka küsimusele „mis on kultuur?”. Mulle endale näib, et võib-olla väljendaks metodoloogia ühesemalt teoreetilist abstraktsiooni, kui kasutada Roman Jakobsonist lähtunud ja sealt edasi sotsiolingvistikas arendatud kommunikatsiooniaktide mudeleid, mida saab üsna probleemitult üle kanda kultuuri analüüsimisele (nii nagu on strukturalismis lingvistika põhimõtteid üle kantud kogu kultuuri analüüsimisele, ainult et sotsiolingvistilise aluspõhja puhul oleks mudelite rõhk semantiliselt aspektilt nihutatud pragmaatilisele aspektile). See on jällegi „teoreetilise maitse” küsimus. Eestis on mainitud aluspõhjalt (seda küll üsna harva eksplitseerides) lähtunud Tiit Hennoste.
Kui eelnev oli poleemika, siis järgnev on kriitika. Mõned teooriate esituste nüansid vajanuksid ehk täpsustamist. Näiteks võinuks lk 136 mainida, et Bertolt Brechti puhul on eesti pruugis tavaks kasutada pigem võõritusefekti (mitte võõristusefekti) sõna; lk 273 jääb mulje, et epochē ongi põhiliselt teatav usunditeaduslik võte, kuigi Husserlil tähendas ta midagi laiemalt rakendatavat ja mõiste on pärit juba antiikfilosoofiast (ja seal on ta lähemal usunditeaduses kasutatavale tähendusele). Leheküljel 338 jääb pisut hämaraks Lacani „reaalse” määratlus, jääb mulje, et see on midagi kantiaanliku „asja iseendas” sarnast, kuigi kas pole tema iseärasus mitte selles, et ta pole tajutav (nagu Raud ütleb), vaid selles, et hoolimata oma mingis mõttes tajutavusest pole ta tähistatav ega kujutatav; ühesõnaga, ei saa päris selgeks, mis roll on reaalsel ühtses dünaamikas sümboolse ja imaginaarsega. Eksitus on lk 136: Vladimir Proppi uurimistöö ei põhinenud kangelasmuinasjuttudel, vaid imemuinasjuttudel.
Kuid nendest üsna kõrvalistest üksikpunktidest olulisem on see, mis puudutab raamatu praktilist kasutusväärtust tarbetekstina (mida õpik ju eelkõige on), s.t raamatut kui „aparaati” või „otsimootorit”. Sisukorras on küll loetletud alapeatükkide pealkirjad, kuid pole üksikasjalikumat liigendust lehekülgede kaupa. Raamatu lõpus on küll olulisemate mõistete ja isikunimede loetelu, kuid see pole leheküljenumbritega varustatud indeks, mis tähendab, et kui ma tahaks vaadata, mis kontekstis on Raud raamatu jooksul kasutanud oma huvitavaid pakkumuse ja kognitiivse adekvaatsuse mõistet, siis ma ei saa seda teha. Või kui ma sooviksin vaadata, mida see raamat ütleb Wittgensteiniga seoses, siis saan ma sisukorrast teada, et ta asub kuskil 8. peatükis (mis on 61 lehekülge pikk) ning pean selle peatüki õige koha leidmiseks läbi lappama – ja ometi jääb mul teadmata, mis seostes on Wittgensteinist juttu mujal raamatus (et neid kohti on veel, saan ma teada ainult kogu raamatu läbi lugedes).
Veel üks probleem puudutab raamatus mainitud teoseid. Kindlasti oleks õppurile hõlpsam, kui eestikeelsetele pealkirjadele oleks lisatud ka originaalkeeles pealkirjad – huvi korral oleks palju lihtsam seda teost raamatukogu kataloogist või netist otsida. Lisaks olnuks kindlasti abiks, kui eesti keelde tõlgitud teoste juurde oleks kohe teksti sees ka märgitud viide, et see tõlge on olemas. Raamatu lõpus on küll päris pikk eesti keelde tõlgitud kultuuriteoreetilise kirjavara loetelu, kuid nagu Raud isegi möönab, on see lünklik. Paraku on tulemuseks see, et Raua raamatust ei selgu kuskilt, et nt Frazeri „Kuldne oks”, Huizinga „Keskaja sügis”, Le Roy Ladurie’ „Montaillou” või Wittgensteini „Tõsikindlusest” (kõigist teeb Raud raamatus juttu) on ka eesti keeles olemas.

Kehvasti tarvitatav
Ses mõttes on kahju, et sisuliselt nii väärt raamat on akadeemilise tarbetekstina kehvasti tarvitatav; kahjutunne paneb natuke isegi igatsema raamatu kohendatud uustrükki. Muidugi kulunuks ehk ära ka osutused erinevate teooriate kasutamisele Eesti humanitaarteadlaste poolt, seegi annaks raamatule tarbeväärtust juurde, kuigi näib, et nende puudumine on mahu huvides tehtud põhimõtteline otsus. Tõenäoliselt vääriks see omaette raamatut, kui tahta mingitki sisulisemat pilti.
Hoolimata nondest küsitavustest, on Raua „Mis on kultuur?” ometi tähelepanu- ja tänuväärne teos. See toimib suurepärase kultuuriteooria-rägastikus orienteeruda aitava käsiraamatuna, Raua enda originaalpanus intrigeerib samuti mõtlema. Praktilises uurimistöös on tegu kindlasti tõhusa mõtteid korrastava abivahendiga. Ma olen kindel, et hakkan seda eri puhkudel korduvalt oma riiulist välja võtma.

* Natuke samasugune küsimus tekkis kohati ka tähenduse mõiste puhul. Nt lk 400 eristatakse ööklubis käimise praktikas tähenduslikud aspektid nende motivatsioonist lihtsalt lõbusalt aega veeta – mispoolest see viimane pole tähendus?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming