Vastukaja: vaba ligipääs ei ole probleem!

Jüri Allik

Marek Tamm: „Ma ei toeta siiski täielikku üleminekut vaba ligipääsuga teaduskirjastamise süsteemile, sest siis on oht, et kaob ära vajalik kvaliteedisõel, millist rolli ajakirjad ja teaduskirjastused siiski endiselt täidavad, ja sisuliselt ummistub veeb kõiksugu teadustekstidest, mille seas oluliste ja uuenduslike ülesleidmine võib osutuda võimatuks ülesandeks” (Sirp 21. III). Ma olen kolleeg Marek Tamme sümpaatsete arvamustega enamasti nõus, kuid kahjuks ei sõltu üleminek vaba ligipääsuga teaduskirjastamisele sellest, kas me seda toetame või mitte. 2013. aastal ilmus maailmas üle kahe ja poole miljoni uue teadusliku publikatsiooni ja mõne hinnangu järgi olid juba pooled neist vabalt ligipääsetavad. Seega 1665. aastal tekkinud suletud teadusajakirjanduse süsteem, kus ilmumiskulud katab lugeja (enamikul juhtudest raamatukogu), on kokku varisemas, andes teed avatud süsteemile, kus teadusliku artikli või raamatu avaldamiskulud katab autor.

Minu meelest on see üks suuremaid eksiarvamusi, et suletud teaduskirjastamissüsteem täitis kunagi või täidab praegu kvaliteedisõela ülesandeid. Seda on raske uskuda, kui vaadata ainuüksi suurte teaduskirjastuste kasumimarginaale, mis jäävad 40–50% vahele. Teaduskirjastamise kui tööstusharu käive on ligikaudu 10 miljardit USA dollarit aastas, millest veidi vähem kui pool läheb omanikele väljamakstud kasumiks. Näiteks maailma üks suuremaid kirjastusi Elsevier sai 2011. aastal umbes kahemiljardilise käibe juures kasumit 74000000 USA dollarit*. Neid kasumimarginaale vaadates ei teki küll tunnet, et kirjastajad oleksid huvitatud kvaliteedisõela parandamisest või kannaksid kahju vaba ligipääsuga ajakirjade tekkest.

On kindlaid märke selle kohta, et eelretsenseerimise süsteem, mida kõik akadeemilised inimesed vihkavad, ei suuda tegelikult täita kvaliteedisõela funktsiooni. Enamik uurimusi näitab, et kui teadusliku töö käsikiri satub kahe või enama arvu sõltumatu retsensendi kätte, siis nende hinnangute kokkulangevus on murettekitavalt väike, erinedes väga vähe arvamuste juhuslikust kokkulangevusest. Iga tippteadlane võib rääkida mõne loo sellest, kuidas tema kõige väljapaistvam töö arvustajate negatiivsete hinnangute põhjal mitmest ajakirjast tagasi lükati. Lõpuks kõige olulisem: kvaliteedisõel ei suuda avastada töid, mida ei hakata kunagi viitama ja tõenäoliselt lugema. Maailmas ilmub väga palju teadusajakirju, milles pooli või rohkem ilmunud töid mitte kunagi ei viidata, kaasa arvatud autorite eneste poolt.

Laekunud käsikirjade tagasilükkamise protsent, mis paremates ajakirjades ulatub 80–90 protsendini, ei ole määratud käsikirjade kvaliteedi poolt. Paljud tagasilükatud käsikirjad jõuavad peaaegu muutumatul kujul trükki mõnes ajakirjas, kuhu nad järgmisena olid saadetud. Tagasilükkamise põhjuseks on ajakirja maht, mille suuruse määravad omanikud lähtuvalt eeldatavast kasumimarginaalist.

Pole mingit kahtlust, et vaba ligipääsuga teaduskirjastamise süsteem on mingil määral alandanud kvaliteedi künnist. Näiteks ainuüksi vaba ligipääsu lipulaev PLoS One (Public Library of Science) avaldas 2013. aastal 31 498 artiklit, kasseerides autoritelt iga artikli avaldamiskulude katteks 1350 USA dollarit. Teise vaba ligipääsu suurkirjastaja BMC (BioMed Central) paketti kuuluvad ajakirjad avaldasid eelmisel aastal üle 11 000 vaba ligipääsuga artikli. Pole vist liigne mainida, et kõik BMC ajakirjad ostis ära Springer, kes ühena esimestest taipas, et süsteem, kus autor maksab kinni oma avaldamiskulud, on sama tulus, kui „lugeja maksab kulud” süsteem.

Eesti humanitaarid ja sotsiaalteadlased pole kahjuks enda jaoks avastanud võimalusi, mida pakub vaba ligipääsuga teaduskirjastamine. Näiteks üks suuremaid teaduskirjastusi Sage hakkas välja andma vaba juurdepääsuga ajakirja Sage Open, kus ühe artikli avaldamistasu on vaid 99 USA dollarit (http://www.sagepub.com/journals/Journal202037). Mis kõige olulisem, ajakiri ei esita mingeid piiranguid mahule ega teema olulisusele. Igal juhul on see ratsionaalse otsustamise koht, kas rahvusvaheline nähtavus ja levik kaaluvad üles uhkuse avaldada mõnes kohalikus ajakirjas, millel on vaid kümmekond andunud lugejat.

Kas täiesti vaba ligipääsuga kirjastamine põhjustab ummistuse, mille seas oluliste ja uuenduslike tööde ülesleidmine osutub võimatuks ülesandeks? Kuna vaba ligipääsuga ajakiri saab olla vaid elektrooniline, siis koos sellega kaob ära nii ajakirja üksiknumbri mõiste kui ka avaldamise viivis. Niipea kui artikkel on avaldamiseks vastu võetud ja vormistatud, ilmub see võrgus nähtavale. Kui suletud kirjastamise kvaliteedisõel toimib enne töö avaldamist, siis vaba ligipääsu puhul töötab kvaliteedisõel pärast töö avaldamist. Enamik vaba ligipääsuga ajakirju lubab reaalajas näha, mitu korda igat artiklit on vaadatud, mitu korda alla laaditud ja millistes teistes töödes on sellele viidatud. See ongi iga artikli olulisuse ja uuenduslikkuse parim mõõdupuu. See, et unustuse hõlma mattub senisest palju suurem hulk töid, ei ole ilmselt väga suur kaotus.

Edward O. Wilson on öelnud tabavalt, et Marxil oli kokkuvõttes õigus: sotsialism töötab. Ainus viga oli selles, et sipelgate asemel valis ta vale liigi – inimese. Kapitalismi ja ebainimliku ekspluateerimise kirjeldused vastavad tänapäeval tegelikkusele vaid kahes valdkonnas. Esiteks alaealiste orjatöö kohviistandustes ja teadlaste töö suletud ligipääsuga teaduskirjastamises. Teaduskirjastuste hiigelkasum, mis küünib vähemalt nelja miljardi USA dollarini aastas, on saadud üsna armutu ekspluateerimise tulemusel. Maailmas on ligikaudu 20 000 teadusajakirja, mis enam-vähem selle mõõdu välja annavad. Nende ajakirjade toimetajad ja miljonid vabatahtlikud retsensendid täidavad kvaliteedisõela ülesandeid oma vabast ajast, saamata selle eest mitte mingit tasu. Kui võtta taustaks kirjastuste hiigelkasumid, siis on tegemist tüüpilise orjatööga. Kõige masendavam on see, et kvaliteedisõela osa täidavad toimetamine ja eelretsenseerimine väga kehvasti. Oluline ja uuenduslik teadus võidaks palju, kui uurijad ei kulutaks miljoneid tunde teiste tööde tsenseerimisele ja väljapraakimisele, vaid looksid selle asemel ise midagi uut ja huvitavat. Ajalooline kogemus ütleb, et varsti on oodata uut revolutsiooni, mis selle viimase orjatöö lõpuks kaotab.

* Van Noorden, Richard. (2013). The true cost of science publishing. Nature, 495(7442), 426–429.

Avaõiguslike vahenditega tehtud uurimistöö peaks olema vabalt kasutada

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=21295

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht