Digitaalne kultuuripärand ehk Laseme Pääsukese puurist välja

Vahur Puik

Kes ei teaks Johannes Pääsukest, eesti filmipioneeri ja meisterlikku foto­graafi: filmidest tema poliitsatiirilist „Karujahti”, fotojäädvustustest küllap üle võlli kiikuvaid Muhu jõmpsikaid või Tarvastu poissi puujalgrattaga. Kogu Pääsukese fotoloomingut on vähem kui 2000 ülesvõtet, millest suurem osa on hoiul Eesti Rahva Muuseumis, ning see on tervenisti digiteeritud. Aga kui paljusid tema meisterlikest päevapiltidest me veel (hästi) tunneme? Peagi ajalooks saava koalitsiooni valitsusliidu programmis on kirjas eesmärk „seome olemasolevad infosüsteemid Euroopa digitaalraamatukoguga Europeana, et meie väärtuslik kultuuripärand oleks kättesaadav kõikidele eurooplastele”. Otsime Europeanast Pääsukest, meie tähtautorit, kes noore mehena õnnetult hukkus ning kelle loomingu varalised õigused on seetõttu ammu vabad. Leiame ainult umbes 30 Pääsukese tehtud pildiga postkaarti (seejuures mitte ERMi, vaid rahvusraamatukogu kogust). Järelikult ei ole see seatud eesmärk täidetud. Olgu, Europeanas ei ole, aga mullu jõustunud uue muuseumiseaduse järgi peavad riigimuuseumid kasutama muuseumide infosüsteemi ehk MuISi kõigi muuseumidesse võetud museaalide kohta käivate andmete talletamiseks ja museaalidega tehtavate toimingute üle arvepidamiseks, aga ka muuseumisse „hoiule võetud asja avalikkusele tasuta tutvustamiseks”. MuISist Pääsukese pilte mingil kujul tõesti leiab.

Loodav uus koalitsioon on kinnitanud, et kultuuri vallas lähtuvad nad veebruaris riigikogus kinnitatud „Kultuuripoliitika põhialustest aastani 2020”. Tolle järgi toetab riik muuseumivarade „avalikku kasutusse toomist, muuhulgas läbi kaasaegsete e-lahenduste ja kogude digiteerimise”. Sama ajaperspektiiviga teine visioonidokument „Infoühiskonna arengukava 2020” näeb ette, et „Eesti kultuuripärand on tarbimiseks kogu maailmas vabalt kättesaadav ja aktiivselt leviv, sealhulgas taaskasutuses”. Toredad ja õiged plaanid, kahtlemata, aga kui hakkasin aasta algul Eesti Rahva Muuseumi ajaveebi tellitud loo* tarvis neid visioone ja meie digitaalse kultuuripärandi tegelikku olukorda põhjalikult kõrvutama, paljastusid meie kultuuripärandi digiteerimise ja kättesaadavaks tegemise korralduses teravad vastuolud ja kaalukad puudused, mis töötavad eeltoodud eesmärkide saavutamisele lausa vastu. Kordan juba tehtud tähelepanekuid ja toon välja teisigi, mis ERMi blogi kirjatükkidesse ei jõudnud.

Kelle oma on (digitaalne) kultuuripärand
Üks üllatavamaid avastusi, mis ilmneb meie kultuuripärandikorralduse tähelepanelikumal vaatlusel, on see, kui puudulikult on käsitletud autoriõigusega seotud küsimused. Kui pärandit puudutavates Euroopa tasandi dokumentides, analüüsides ja juhistes on väga selgelt eristatud kaitstud autoriõigustega ning vabade (varaliste) autoriõigustega ehk avalikku omandisse kuuluvad (mitmes ametlikus eestinduses pruugitakse ka mõistet „üldkasutatavad”) teosed, rääkimata omaette keeruka rühma moodustavatest orbteostest, siis meie valdkonna dokumentides sellist jaotust ei leia. Ometi oleks selline vahetegemine väga rakendusliku tähtsusega, pidades silmas ka neid eespool tsiteeritud pärandi kättesaadavaks tegemise eesmärke, sest avalikus omandis ainesega saab palju vabamalt ümber käia – seda materjali pole põhimõtteliselt võimalik kuritarvitada sel moel, et keegi jääks õigustatult oodatud tulust ilma. Seejuures ei saa loomulikult unustada Euroopa autoriõiguse traditsioonist tulenevaid autori isiklikke õigusi, millest keskne on autorsuse võõrandamatus ning sellest johtuv kohustus autorile viidata. Seda ehmatavam on, et MuISis iga museaali juurde genereeritud viites, mida peaks kasutama nt museaali digikujutise reprodutseerimisel, puudub osutus autorile. Tähtis näib olevat üksnes see, millise muuseumi kogusse mingi teos kuulub. Praeguse digipärandi majandamise praktika juures see kahtlemata ongi väga tähtis info, sest muuseumid müüvad museaalide kõrgema kvaliteediga kujutisi ehk nn trükifaile. Sellele libedale teele on muuseumid kehutanud ministeeriumi kasvav surve omatulu teenida.
Omatulu protsent eelarvest on meil saanud muuseumide tegutsemisedukuse vaata et peamiseks mõõdupuuks ja kujutiste müügis nähakse potentsiaali, milleks meie pildikesksel ajastul annab alust ka muuseumide fotokogude suur kasutatavus (statistika järgi on just fotokogud muuseumide enim konsulteerivad kogud).
Digitaalse pärandi (kujutiste) kättesaadavus on MuISis aga lahendatud demagoogiliselt, sest justkui piiranguteta vabaks kasutamiseks ette nähtud museaalide digikujutised on tegelikult pisikesed pildid, mis sisaldavad üksnes murdosa nt Pääsukese klaasnegatiividel tegelikult talletunud visuaalsest infost. Seesama kehtib aga ka eseme­museaalide pildistuste puhul, mille eesmärk on dokumenteerida ehk ese fotograafiliselt reprodutseerida ning millele ei saa tekkida mingeid omaette autoriõigusi nii originaalse loomingulise panuse puudumise kui ka selle tõttu, et pildistatakse muuseumi põhiülesannete ja muuseumitöötaja töökohustuste täitmise käigus. Ometi ei saa kudumishuviline lugeda museaalse käpiku MuISis vabaks kasutamiseks mõeldud kujutiselt lõngasilmi, vaid peab eraldi kvaliteetsema trükifaili tellima või ise muuseumisse kohale minema. Kuigi eurodokumentides on rõhutatud, et digiteeritud kultuurimaterjal peab olema maksimaalselt taaskasutatav ning juurdepääs tagatud „võimalikult kvaliteetses vormingus”, on Eestis olukord, kus vabalt kättesaadavaid ja justkui taaskasutuseks mõeldud kujutisi ei saa tegelikult kasutada ei ärilistel ega ka puhtalt informatiivsetel eesmärkidel (detaile lihtsalt ei näe). Küllap on see võimalik „tänu” sellele, et meil puuduvad kokkulepitud kvaliteedinäitajad ja digiteerimisstandardid, millele peaks vastama museaali digitaalne esitus (tagatiskoopia). Reguleeritud on üksnes MuISi pandav kujutis, kus kujutise suurust (õigemini siis väiksust) on mõjutanud lisaks sellele, et tegelikult on eesmärk mitte võimaldada, vaid hoopiski piirata taaskasutusvõimalusi, ka infosüsteemi suutmatus toime tulla suuremate failide ja sellest tuleneva andmemahuga. Omamoodi kõnekas kujutiste reguleerimatuse näide on ERMi otsus paari aasta eest teostatud suuremahulise klaasnegatiivide digiteerimisprojekti käigus digiteeritud fotonegatiivide kujutised lisada MuISi negatiivkujutistena. Aimatavasti on sellise valiku taga idee teatud originaalitruudusest, kuigi fotonegatiiv ei ole kunagi olnud lõpp-produkt ega sellisena vaatamiseks mõeldud, ning funktsionaalselt ehk pildi tarbimise seisukohast on negatiivkujutise visuaalne teave raskesti vaadeldav. Pääsukese piltidest on negatiivi kõrval enamasti olemas ka positiivkujutis, aga nt Ambla fotograafi Jakob Bockmanni kollektsioonist, kuhu kuulub üle 9000 peamiselt ateljeeportree ja grupipildi klaasnegatiivi, on MuISis väljas ainult negatiivkujutised, mille pealt ei tunneks lapselaps isegi oma vanaema ära …
Omaette teema on aga ikkagi kultuuriministeeriumi hallatavate muuseumide tasuliste teenuste määruses nimetatud trükifailide müük, täpsemalt selle õiguslikud ning moraalsed alused. On oluline mainida, et erinevalt raamatukogudest, mille laenutuste statistika põhjal tasustab autorihüvitusfond teoste autoreid, muuseumid autoriõigustega justkui ei tegele. Nii nagu ei leia meie kultuuripärandi üldistes käsitlustes selget eristust varaliste õiguste kehtivuse põhjal, pole see, kas mingi teos on avalikus omandis või veel kaitstud õigustega, ka MuISis välja toodud, vaid selle kindlakstegemise kohustus jääb materjali kasutajale. Nii et kui muuseum müüb neid trükifaile, siis seda tulu teenibki ta üksnes endale (riigile). Seejuures trükifail on praegu määratletav vaid MuISi digikujutise kvantitatiivselt piiritletud faili kaudu (mitte kujutise kvaliteedi või infohulga järgi) ehk igasugune MuISi vabaks kasutuseks mõeldud kujutisest parem (suurem) kujutis ongi „trükifail”. Seejuures, kuni möödunud aasta seadusemuudatuseni oli müügiartikliks enamasti kasutusõigus, milleks vabade autoriõigustega teoste puhul ei tohiks olla mingit õiguslikku alust (kas ministeerium oleks valmis need tasud tagasi maksma, kui sellise nõude pretsedent tekiks?). Möödunud aastast müüakse aga lihtsalt faile kui digitaalseid artefakte, mingit litsentsimist ei toimu. Jah, mullu ka mäluasutustele laienenud avaliku sektori teabe direktiiv sellist tulu iseenesest lubab, kui küsitav tasu on kulupõhine (koos mõistliku investeeringutasuga). Meie enda muuseumiseadus on (ilmselt eksituse korras) olnud isegi rangem ja lubab ainult kulupõhist rehnutti. Kas keegi on näinud mõnda? Euroopa komisjoni tellitud ja kolme aasta eest valminud tarkade komitee aruandes kultuuripärandi digiteerimise kohta arvatakse, et avalikus omandis materjalile juurdepääsu eest tasu küsimine ei ole konkurentsivõimeline ega jätkusuutlik mudel. Hea valitsemise tava esimene printsiip on „keskendumine organisatsiooni eesmärgile ning kodanikele ja teenusekasutajatele mõeldud tulemustele”. Kas saab olla kahtlust, mis on mäluasutuste eesmärkidest eespool – kas vahendada, koguda, säilitada, harida ja näidata või tulu teenida?
Kuigi president hurjutas oma aastapäevakõnes lapsikut põhjendust „aga teised teevad ka”, siis tean, et ühe suure Eesti muuseumi juhatuse koosolekul, kus nii koguhoidja, peavarahoidja kui ka raamatupidaja panid ette, et vabade õigustega museaalide suured kujutised võiks vabalt kättesaadavaks teha, sest nende piltide trükifailide „ametlike tellimuste” menetlemine on ainuüksi töötajate aega silmas pidades ressursikulukam kui saadav tulu (rääkimata selle saadava tulu küsitavast alusest), jäi ikkagi peale haldusjuhi sõna, et tuleb raha küsida, sest teised muuseumid küsivad ka.

Milline on digipärandi taristu ja taustsüsteem
Ideoloogiliste küsimuste juurest aga konkreetsemale, infotehnoloogilise taristu tasandile liikudes võime ju mõelda, mis oleks, kui ERMis inimesed järsku arvaksid, et tõepoolest, aitab jamast, paneme MuISi Pääsukese piltide suured failid, nii et igaüks, kes tahab, võib sukelduda ja surfata tema lummavate piltide visuaalses rikkuses. Muuseumil on ju kuskil nende suuremate failidega failikaust, milles failinimed ilmselt vastavad ka kultuuriministeeriumi failinimejuhendile (ehk et faili nimes sisaldub ka museaali kogunumber). Võiks lihtsalt kätte võtta ja senised nirud failid portsukaupa asendada. „Klientide esimene sõnastamata ootus on maksimaalne automatiseeritus” väidab jaanuaris avaldatud avalikule sektorile kasutajasõbralike e-teenuste disainimise käsiraamatu tööversioon. See väide peaks samavõrra kehtima ka muuseumide infosüsteemi igapäevaste kasutajate ehk muuseumitöötajate puhul, kes lisaks erinevad professionaalsete kasutajatena „masskasutajast eelkõige keskkonnas kasutatavate andmemahtude poolest, mis sunnib neid optimeerima töövoogusid” ning seetõttu vajavad nad „tehnilisemate ning rohkemate võimalustega kasutajaliideseid”. Paraku MuISis selliseid elementaarsena tunduvaid töövoogu lihtsustavaid võimalusi ei ole. Suuremahuline kujutiste ja andmete laadimine tuleb ametlikult tellida infosüsteemi arendavalt firmalt ja selle eest ühiku alusel maksta. MuISi arenduse lugu on „legendaarne” ja MuISiga iga päev töötavad inimesed ilmselt muigavad sarkastiliselt, kui loevad sellest väljatöötamisel käsiraamatust, et „suurem osa kasutajatest eelistab lahendusi, mille kasutamine annab lisaks funktsionaalsusele ka positiivse emotsiooni”, sest MuISi puhul neil ju mingit valikut ei ole. Võrdluse ja mõtteainet leiab, kui kõrvutada MuISi arendust eesti suuremates raamatukogudes kasutusel e-kataloogiga ESTER. Viimase puhul on küll tegemist omandusliku tarkvaraplatvormiga, aga selle arenduse ja muudatuste juurutamise koordineerimiseks on raamatukogurahval eraldi konsortsium, millega kaasneb ka suurem omanikutunne kasutatava rakenduse suhtes ning protsessi konsensuslikum juhtimine. Ega ministeerium MuISigi üksi ja iseoma tarkusest tee. Eks koguta sellegi tarvis ettepanekuid muuseumidelt, aga iseloomult on ikkagi tegemist selgelt ülalt alla juhitava mudeliga, kus uuenduste teostumise tsükkel on pigem aastase sammuga ehk väga kaugel agiilsusest.
Arengufond räägib nutika spetsialiseerumise analüüsis IKT horisontaalsest sektoriteülesest ja -vahelisest rakendamisest kui ühest olulisest arenguperspektiivist. Vaatame IKTd esmalt sektoriti, võttes aluseks väga lihtsa näidiku: kui suured on mingi sektori (ja riigi puhul vaatame peamiselt ministeeriumide haldusala) IKTga tegelevad allüksused või institutsioonid. Haridus- ja teadusministeeriumil näiteks on e-teenuste osakond kuue töökohaga, lisaks on valdkonnas omaette hariduse infotehnoloogia sihtasutus. Mäluasutustest samuti selle ministeeriumi alla kuuluval rahvusarhiivil on digitaalarhiivi struktuuriüksus paarikümne töötajaga. Põllumajandusministeeriumil jällegi on oma infotehnoloogia osakond tosina inimesega, aga nende haldusalas on ka PRIA, kus infotehnoloogia ja registritega seotud töökohti on neljakümne kanti. Keskkonnaministeeriumil on möödunud aastast oma ministeeriumi haldusala infotehnoloogiakeskus, aga ka nt maa-amet. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis on infoühiskonna teenuste arendamise osakond, rääkimata nende haldusalas tegutsevast Riigi Infosüsteemi Ametist, justiitsministeeriumil jällegi registrite ja infosüsteemide keskus. Sotsiaal-, välis-, sise-, rahandus- ja kaitseministeeriumist ei hakka siinkohal rääkimagi. Keegi ei kujuta ette, et neis valdkonnis võiks hakkama saada infotehnoloogiata. Nagu rõhutas president vabariigi aastapäevakõnes, peavad tulevikus kõigi erialade inimesed ühtlasi olema ka infotehnoloogia spetsialistid. See on meie järgmine kirjaoskus. Iga valdkonna infotehnoloogiline komponent vajab aga strateegilist juhtimist. Kultuuriministeeriumi infotehnoloogia büroos on kaks töökohta, neist üks – juhataja – just vahetus. See on kõik. Ka kõige suurematel muuseumidel on maksimaalselt üks-kaks IT-töötajat palgal.
Nii ei üllatagi väga, et ministeerium on näiteks tellinud ka mitmest infosüsteemist materjali kokku koguva agregaatorportaali e-kultuur.ee, kus muu hulgas peaksid sisalduma ka kõik MuISi avalikud andmed (tõsi, asünkroonselt ehk nädalase viibega) ning mille otsing on tegelikult paindlikum ja kiirem kui MuISi oma, aga kus mullu tehti üksnes 22 000 päringut MuISi kolme miljoni külastuse (neist väidetavalt pooled muuseumitöötajate tehtud) ja 80 miljoni päringu vastu. Nii nagu puuduvad digiteerimise standardid, pole kuulda olnud ka infoühiskonna arengukavas sihiks seatud digiteeritud kultuuripärandi aktiivse leviku mõõdikutest. Facebooki API ütleb meile kiretult, et isegi praegu olemas olevat MuISist Facebooki jagamise võimalust on kasutatud üldse kokku 39 korda. Seejuures ei saa öelda, et muuseumikogude ajaloolised fotod Facebookis ei leviks, väga hästi levivad, ainult et enamasti ilma osutuseta allikale, mistõttu ei jõua tihti väga sisukad ja uut teavet või täpsustusi sisaldavad kommentaarid, mida neile piltidele lisavad ajaloofanaatikud-asjatundjad, piltide juurde tagasi nende ametlikke kirjeid täiendama. Oleks ilmselt ausam, kui tunnistaksime, et näiteks MuISi arendust tegelikult suunav peamine eesmärk on (olnud) luua tsentraalne infosüsteem muuseumivarade riiklikuks haldamiseks, ja loobuksime illusioonist, et teeme selle käigus justkui iseenesest ka laiadele massidele muuseumivara parimal võimalikul moel kättesaadavaks. See teine eesmärk nõuab teistsugust lähenemist, teisi alaeesmärke ja mõõdupuid.
Hollandi Rijksmuseum lähtus oma mullu kasutusele võetud veebirakenduse Rijksstudio arendamisel nii nüüdisaegsest tehnoloogiast (nt puuteekraanid) kui ka kasutajate harjumustest ja trendidest. Nad on määratlenud uue kasutajatüübi, nn kultuurinäksija, kes armastab vaadata pilte, seepärast lähtub nende valitud lähenemine selgelt kujutistest, tekstilised kirjed on peidetud, need tuleb eraldi avada. Loomulikult on kujutised suured, neid võib salvestada ja töödelda, uut remiksloomingut edasi jagada. Aga pange kõrvuti Google’i või Flickri pildiotsingu ja MuISi või ka rahvusraamatukogu jätkuvalt arendamisel, aga juba kasutuses uue digiarhiivikeskkonna Digar otsingutulemuste lehekülg – kui otsime pilte, siis miks tõstavad mäluasutused ikkagi esile tekstilised kirjeldused, kuvavad sinna vahele suurel määral tühja lehekülge ning eelvaatekujutised on väiksed ja ilmselgelt kolmanda­järgulised?
Juba käivad ettevalmistused vabariigi sajandaks aastapäevaks, alanud on Euroopa Liidu uus eelarveperiood. Möödunud sügisel kutsuti kultuuriministeeriumi juurde uues koosseisus uuesti kokku vahepeal laiali vajunud digitaalse kultuuripärandi nõukogu, kes tahab majandusministeeriumile peagi esitada uue digipärandi tegevuskava, millele loodetakse saada ka rahaline kate, mis (proportsioonide huvides esitan ligikaudsed arvud) jääb ilmselt viie ja kümne miljoni euro vahele. Näiteks e-õppevahendite arendamiseks antakse uuel rahastusperioodil hinnanguliselt nelikümmend miljonit. Üks lähte-eeldus on, et meie riigi väiksuse tõttu on ka meie kollektsioonid tegelikult suhteliselt väikesed (kas või nt vanade Euroopa riikide aastatuhandete jooksul kuhjunud kultuurivarade kõrval), ning sestap fantaseeritakse aeg-ajalt isegi kogu meie kultuuripärandi lausalisest digiteerimisest EV 100ks.
Uue digitaalse kultuuripärandi tegevuskava koostamiseks on lisaks moodustamisel eri pärandi liikide kaupa (audiovisuaalse, kunsti-, eseme-, foto-, dokumendi- ja trükisepärandi) teemakomisjonid ja mind on ilmselt ERMi blogis lokulöömise peale kutsutud fotopärandi komisjoni. Samas on juba lähteülesandesse sisse kirjutatud vastuolu. Laadipõhine lähenemine on põhjendatud, ja nagu öeldud, puuduvate standardite tõttu ka tõesti hädavajalik digiteerimise ja digiainese kättesaadavaks tegemise ahela ühes otsas, arvestades, et digiteerimine on väga tehniline ala ja ainese liigiti väga erinev. Kättesaadavaks tegemise seisukohast, mis peaks olema koostatava tegevuskava põhifookus, et mõjuda apetiitselt ka haridussektorile (-ministeeriumile), pole see aga kuigi relevantne. Digiteeritud dokumenti, fotot, eseme kujutist või filmilõiku ei ole põhjust eraldi käsitleda või esitleda, pigem vastupidi, just liigiüleselt võime luua uusi seoseid ja neist tulenevat teavet. Kättesaadavuse ja taaskasutuse vallas tekivad erisused pigem sihtgrupiti ja rakendusiti.

Taaskasutus kui uue ressursi loomine
Digiteeritud ja eriti avalikus omandis kultuuripärandi taaskasutuse võimalused on kahtlemata laiemad kui üksnes trükifailide müük raamatute illustreerimiseks või retrohõngulistesse sisekujundustesse. Kui trükifailide müüki võiks ehk võrrelda Eesti metsa kui toormaterjali ekspordiga, siis nagu metsa ja puidu põhjal saab arendada nii mööblitööstust kui ka hoopiski loodusfoto- või seiklusmatkaturismi, saab ka  pärandit kasutada hariduses ja turismis, uute loominguliste teoste (nt animatsioonide) allikmaterjalina. Juba viidatud aruandes väljendatakse küll mõnevõrra umbmääraselt, aga siiski kindla veendumusega, et digiteeritud pärandi veebipõhiselt kättesaadavaks tegemisest sündiv kasu „ei seisne mitte ainult kultuurisisu kättesaadavuses, vaid ka majanduslikus kasus, kuigi seda ei saa täpselt mõõta ega prognoosida”. Veelgi enam, vaba juurdepääs ning sobivad tehnilised lahendused pakuvad kõigile võimalusi osaleda digiteeritud pärandi rikastamisel uue teabe, isiklike lugude ja mälestustega, mistõttu omakorda leitakse materjalid kergemini üles ja kasvab nende tuntus ja ringlus. Nagu kirjutab Pille Runnel hiljuti ilmunud raamatus „Osalus muuseumides”, „võiks selliste tegevuste planeerimisel lähtuda põhimõttest, et ootused ei ole suunatud täiusliku ja veatu tulemuse saavutamisele, vaid progressiivsele edenemisele ning inimeste pärandi ja avaliku mäluga mõtestatud suhtlemise soodustamisele”. Hajatööd ja rahvahanget (ingl k crowdsourcing) käsitlev bestseller „Wikinomics” peab küpsete organisatsioonide tunnuseks oskust asuda oma jõududega lisaväärtuse loomise asemel väärtuse loomist hoopis koordineerima. Samamoodi on mäluasutustel tarvis lahti lasta kramplikust eksperdihoiakust ja loobuda taotlusest, et nende andmekogu kirjeldused peaksid olema veatud ja ammendavad juba enne, kui materjalid veebis kättesaadavaks tehakse.
Pealegi ei pea digipärandi levitamisel piirduma üksnes ametlike kanalitega, vaid eriti avalikus omandis kultuurivara sobib imehästi Wikimedia Commonsi repositooriumisse, kust see võiks leida tee nt Wikipedia artiklite illustreerimiseks. Yahoo Flickris on eraldi alajaotus Flickr Commons, mis on mõeldud vabade õigustega visuaalse pärandi levitamiseks samas ökosüsteemis, kus tavakasutajad suhtlevad oma ja teiste piltidega. Google on juba teinud kõigile soovijatele, sh ennekõike pärandikogudega asutustele taotlusepõhiselt kättesaadavaks oma visuaalse materjali esitamiseks mõeldud platvormi Open Gallery, mis on ka nende kuulsa Google Art Projecti põhjaks. Võimalusi on.
Laseme Pääsukese ometi puurist välja.

* Artiklis viidatud postitused Eesti Rahva Muuseumi ajaveebis: Jälle Pääsukesest. Ehk vanadest fotodest Muisis ja mujal. 1. osa http://blog.erm.ee/?p=4148, Jälle Pääsukesest. Ehk vanadest fotodest Muisis ja mujal. 2. osa http://blog.erm.ee/?p=4279.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht