Avaõiguslike vahenditega tehtud uurimistöö peaks olema vabalt kasutada

Valle-Sten Maiste

Marek Tamm: „Vaba ligipääsuga teaduskirjastamise süsteemi puhul on oht, et kaob ära kvaliteedisõel ja veeb ummistub teadustekstidest, mille seast oluliste ja uuenduslike ülesleidmine võib osutuda võimatuks.”

Kuraditosina aasta eest eraldas riik kraadiõppureile kopsaka summa erialasele teabele ligipääsemiseks. Sageli ei kasutatud seda sugugi spetsiifiliste paikkondlike arhiivide külastamiseks, vaid uute või koguni klassikaliste baastekstide soetamiseks või läbitöötamiseks kusagil välismaal. Täna pakuvad ent Google ja raamatupoed võimalust kirjasõnaga tutvumiseks mahus, millest sageli piisab, et otsustada, kas teksti on tõesti vaja jne. Kuidas on muutnud digiajastu humanitaaride, sh eesti humanitaaride igapäeva?
Marek Tamm: Digiajastu mõjud humanitaaride (ja teistegi teadlaste) tööle on väga laiahaardelised ja ühte lühikesse vastusesse neid ei püüa. Üks tahk on mõistagi informatsiooni parem kättesaadavus: erialaste ajakirjade ja raamatute digitaalsed andmebaasid, olgu siis tasulised või avatud ligipääsuga, mitmesugused kirjasõna digiteerimisprojektid, erainitsiatiivil põhinevad nagu Google Books või avaõiguslikud (nagu Europeana või Digital Public Library of America). Teine tahk on nn digitaalhumanitaaria (ingl digital humanities) sünd. See on uus suund, kus lõimitakse humanitaarteaduslikud uurimisteemad digitaalse infotehnoloogia analüüsivõimalustega. Digitaalhumanitaaria on kindlasti üks viimase kümnendi kõige kiiremini arenenud valdkondi humanitaarteadustes, võimaldades ühest küljest uute andmekogude loomist ja pakkudes teisest küljest uusi meetodeid nende eritlemiseks ja saadud uurimistulemuste esitlemiseks. Viimaks pakub digiajastu ise humanitaaridele küllaga huvitavat analüüsiainest, sest on selge, et oleme tunnistajaks kapitaalsetele mentaalsetele muutustele ja nende mõtestamine on ühiskonna paremaks toimimiseks ülioluline.

Kuivõrd on digitaalhumanitaaria Eestis kanda kinnitanud? Võiks eeldada, et riiklik huvi digiteerimise ja infotehnoloogilise uurimistöö vastu on sellele suunale soodne pinnas.
Paraku on digitaalhumanitaaria Eestis veel lapsekingades, isegi kui näiteid intensiivistuvast dialoogist humanitaaride ja infotehnoloogide vahel leiab üha enam. Meil on selle suuna arenguks tõepoolest mitmed head eeldused. Esiteks üha kasvav uurimisaines: oluline osa meie kultuuripärandist või muust kultuurilisest teabest on praeguseks juba digiteeritud ja ootab leidlikke ning sisukaid analüüse. Teiseks üldine positiivne foon ja laialdane erialane kompetents infotehnoloogiliseks uurimistööks humanitaaria valdkonnas. Kolmandaks lubab Eesti väiksus teostada tõepoolest ammendavusele pretendeerivaid andmeanalüüse. Nii et kui eeldused huvi, tehniliste oskuste ja andmekogude näol on olemas, siis vajaka tundub olevat ennekõike metodoloogilisest ja teoreetilisest kompetentsist, suutlikkusest sõnastada originaalseid uurimisküsimusi ja suhestuda aktiivsemalt rahvusvahelise uurimistööga. Kuid olen üsna kindel, et lähiaastad toovad selles valdkonnas kiireid muutusi.

Kirjasõna valdkonda puudutavast piraatlusest räägitakse muusika, filmide, tarkvara jms piraatluse kõrval vähem. Nende valdkondadega seonduvatel probleemidel on küllap ka ühisosa, kuid arvan, et probleemid on siin spetsiifilisemad, kui pealtnäha paistab. Laialdane illegaalne ja poolillegaalne levik on pannud minu näiteks muusikat rohkem ostma kui aastakümnetetaguses infosulus, ehkki plaatide ostmine üldiselt on vähenenud. Kui tuttav on Sulle nn autoriõigusi puudutav piraatlus või vargus?
Digitaalse pöörde tagajärjed muusikatööstuses ja kirjastamises on üksjagu erinevamad, kui tihti arvatakse. Võimalus muusikat legaalselt või illegaalselt alla laadida on selgelt mõjutanud muusika tarbimise iseloomu: üha enam kuulatakse muusikat lugude, mitte albumite kaupa, üha enam saadab muusika meid kõrvaklappides kõikvõimalike asjatoimetuste juures (jalutades, sportides, tööd tehes jne). Raamatute tarbimist pole digiteerimine märgatavalt mõjutanud: me loeme endiselt raamatuid otsast lõpuni, mitte juhuslike peatükkide kaupa, me eelistame endiselt istuda lugeriga mugavas toolis, nagu varem paberraamatuga, mitte vedada seda endaga kaasa metsarajale või spordisaali jne.
Mis puutub aga piraatlusse, siis olen üsna sama meelt, et sageli aitab varastamine kaasa konkreetse teose legaalsele müügile; muusikas on seda seost ammu näidatud: mida rohkem vaadatakse tasuta mõnda artisti You Tube’is vm, seda enam ostetakse/laaditakse alla ka tema plaate. Kui vaatan omaenda käitumist, siis juhtub nii mõnigi kord, et kui mõni tasuta hangitud e-raamat mulle korda läheb, ostan selle ka paberil. Nii et kuigi mul pole käepärast konkreetset statistikat, siis kaldun arvama, et piraatluse mõju digiajastu kirjastamisele ei ole kuigi suur; ei maksa eeldada, et kõik need, kes on hankinud piraatraamatuid, oleksid need rangema kontrolli tingimustes raha eest soetanud. Pigem on tõenäoline, et inimene, kes kasvatab endas lugemisharjumuse piraatraamatute toel, võib ühel hetkel hakata raamatuid ostmagi. Mäletan, et kui veebis pandi mõni aasta tagasi suurte kirjastuste survel kinni üks illegaalseid e-raamatuid jaganud veebileht, siis näitasid järelkajad selgelt, et selle veebilehe kõige tänulikumad kasutajad olid üliõpilased ja teadlased riikides, kus puuduvad igasugused võimalused osta uuemat erialakirjandust.

Kui ilukirjandustekste olen ma 99% hankinud legaalsel moel, siis esseistlikku ja uurimuslikku kirjavara laadin ma palju netist illegaalselt alla. See on muidugi ka tohutult mugav, võrreldes omaaegse olukorraga, kui tuli piirduda meie vaeste raamatukogudega või oodata tellimuse saabumist välismaalt. Kas maksumaksja (teadurit ülal pidades ja talle uurimus- jm toetusi võimaldades) juba niigi suurelt jaolt kinni makstud uurimistööd ei võiks kõigile vabalt kasutada olla? Humanitaaria tekstide põhilugejaskond on ju kaua juba paraja osa tekste niikuinii ülikoolide ja raamatukogude kaudu tasuta oma lugemislauale hankinud. Kui palju reaalset raha läheks süsteemist välja, kui hirmkallid nišiuurimused vabavaraks teha? Kes niisugusest muutusest reaalselt kaotaksid?
Tore ülestunnistus, loodetavasti ei koputa su uksele asjakohaste instantside esindajad … Kuigi ideaalis jagan suuresti sama arvamust, et avaõiguslike vahenditega teostatud uurimistöö peaks olema vabalt kasutada, ja selles suunas on viimastel aastatel jõuliselt liigutud, siis tegelikkus on muidugi mõnevõrra keerulisem. Ennekõike tuleb silmas pidada, et teadlased avaldavad oma uurimistulemuse tihti rahvusvahelistes või kodumaistes erakirjastustes ja viimaseid ei ole võimalik sundida oma „kaupa” tasuta jagama. Sisuliselt on kujunenud olukord, kus suur osa teadlastest töötab maksumaksja raha eest või ühiskondlikus korras rahvusvaheliste teaduskirjastuste hüvanguks, kelle sisuliselt ainus ülesanne on töö tulemused trükki/veebi toimetada ja kallilt raamatukogudele maha müüa (kusjuures ka neid raamatukogusid peetakse tihti üleval maksumaksja raha eest). Tõsi, probleem rahvusvaheliste teaduskirjastuste hunnitutest kasumitest ja teadlaste süüdimatust ekspluateerimisest on juba mitu aastat päevakorral ning astutud on esimesi samme selle monopoli murdmiseks. Loodetavasti kannavad need katsed vilja.
Ma ei toeta siiski täielikku üleminekut vaba ligipääsuga teaduskirjastamise süsteemile, sest siis on oht, et kaob ära vajalik kvaliteedisõel, millist rolli ajakirjad ja teaduskirjastused siiski endiselt täidavad, ja sisuliselt ummistub veeb kõiksugu teadustekstidest, mille seas oluliste ja uuenduslike ülesleidmine võib osutuda võimatuks ülesandeks. Mulle tundub mõistlikum kompromisslahendus, kus teaduskirjastused hakkavad esiteks senisest enam rahastama teadlaste panust nende ettevõtmisse ja alandama oma müügihinda, teiseks püütakse digitaalselt teha kättesaadavaks kogu senine teaduskirjandus, nii et seda oleks võimalik vähemalt teadusraamatukogude registreerunud lugejatel tasuta kasutada, ja kolmandaks lubataks teadlastel senisest rohkem oma uurimistöö tulemusi ülikoolide kodulehel või Academia.edu-tüüpi veebi­lehtedel tasuta jagada (s.t lõdvendataks praegu tihti drastilisi autoriõiguse sätteid).

Eestiski on viimastel aastatel toimunud kaua tagasi hoitud muutused: Digari vahendusel on vabavaraks saanud kultuuriajakirjad. Neid on nüüd palju lihtsam tsiteerida ja uurimistöös kasutada. Tudengid valivad lõviosas seminarilugemisteks netis kättesaadavad tekstid. Need muutused on ju üldiselt väga positiivsed ning kaotused ei ole märkimisväärsed.
Olen juba aastaid olnud seisukohal, et kõiki riiklikult ülal peetavaid kultuuriajakirju peaks saama täies mahus veebis lugeda; uute numbrite puhul peaks olema teatav ajaline piirang (näiteks paar-kolm kuud), et tagada siiski ka paberväljaande üllitamise otstarbekus. Praegu on aga tõepoolest nii, et sisuliselt kogu kultuuriajakirjandus on Digaris tasuta kättesaadav ja ma ise loodan küll, et see annab nii mõnelegi vanale tekstile uue elu. Näeksin tegelikult hea meelega, et üha enam kultuuriajakirju jõuaks ka digiplatvormile, nagu praegu on Teater.Muusika.Kino, ent see eeldab mõistagi riiklike lisavahendite eraldamist. Muide, ei saa jätta lisamata, et kultuuriväljaannetest on suurima digipeetusega Sirp, mille veebileht ja arhiiv lausa karjuvad uuendamise järele. See on seda silmatorkavam, et omal ajal oli Sirp vist kõige esimene kultuuriväljaanne, mis veebi kolis ja oma tekste tasuta jagama hakkas.

Ometi on kõnealuses vallas säilinud võrgulugejale ligipääsmatud alad. Miks ei võiks suurem osa „Eesti mõtteloo” köidetest olla võrgulugejal vabalt tarvitada? Kindlasti võiksid priilt käes olla ka mitmed „Avatud Eesti raamatu” ja Tallinna ülikooli sarjade raamatud. Kõik ei seisa ju alati autoriõiguste, vaid ka hea tahte puudumise taga.
Need ei ole siiski päris võrreldavad asjad. Kultuuriajakirju annab Eestis välja SA Kultuurileht, mis saab raha otse riigieelarvest (ainult väike osa teenitakse ajakirjade müügist). Ilmamaa (mis annab välja „Eesti mõtteloo” sarja) või Tallinna Ülikooli Kirjastus ei ole avaõiguslikud kirjastused, vaid peavad oma tulu ise teenima. Kuigi suur osa akadeemilisest kirjandusest ilmub Eestis mitmesuguste toetuste toel (esmajoones tänu kultuurkapitalile), siis see ei tähenda sugugi, et toetus katab kõik väljaandmisega seotud kulud. Niisiis on selge, et müügitulu on seda laadi kirjasõna üllitamise vältimatu eeldus. Pealegi, kui me räägime tõlketeostest (nagu AERi sarja raamatud), siis lisanduvad nendele tõlkeõigustest tulenevad piirangud: reeglina ei luba tõlkeõiguste lepingud raamatute veebis tasuta jagamist. Seejuures olen nõus, et näiteks kultuuriministeerium võiks leida vahendid, et teha veebis tasuta kättesaadavaks „Eesti mõtteloo” kõik senised köited, nii et saaks kaetud autorite või nende õigusjärglaste põhjendatud ootused autoritasule ja kirjastuse hinnanguliselt saamata jäänud müügitulu (summa ei oleks kokku ilmselt kuigi suur).

Ajalooraamatute, nt Norman Daviese omade puhul teenib kirjastus küllap arvestatava osa eestindamise ja kirjastamise kuludest turult. Kui suur on aga turuosa näiteks keskaja  kirjanduse antoloogia, Kanti või siis äärmusena hüpoteetilise Frege või Husserli eestinduse puhul? Kas viimaste laadis tõlgete vabavaraks tegemist takistab midagi olulist peale hea tahte puudumise?
Endiselt: kirjastamine on laadilt äritegevus ja ei saa eeldada, et kommertsalustel tegutsevad kirjastused peaksid olema huvitatud oma toodangu tasuta jagamisest. Ei oska öelda täpseid arve ja need erinevad mõistagi teoseti, ent nii „Keskaja kirjanduse antoloogia” kui Kanti või Husserli puhul etendab müügitulu väga olulist rolli, nii laekub kindlasti vähemalt pool raamatu eelarvest (ülejäänu on siis kultuurkapitali vms toetus, mis teeb seda laadi teoste väljaandmise ülepea mõeldavaks). Nii et kui seada eesmärgiks nende tasuta jagamine, siis ei oleks nende väljaandmine Eestis enam mõeldav. Tõsi, kui tõlkeõigused seda ei piira, s.t originaal kuulub n-ö avalikku omandisse, siis ei ole päriselt mõeldamatu mõningate kitsamale lugejaskonnale orienteeritud teoste tasuta või soodushinnaga veebis kättesaadavaks tegemine siis, kui teose trükiversioon on läbi müüdud ja kirjastus ei ole kordustrükist huvitatud. Nii meeldiks mulle endale kindlasti, et „Keskaja kirjanduse antoloogia” oleks ühel ilusal päeval veebis kui vabavara; ühtlasi eeldab see, et ideega on lisaks kirjastusele nõus ka kõik veerandsada tõlkijat, kelle looming nende kaante vahel leidub.

Ehkki Eestist räägitakse sageli kui e-riigist, pole eesti kirjastajate välja antud raamatud netis samavõrd eelvaatamiseks kättesaadavad. Oled seotud mitme kirjastusega. Miks see nii on?
Tegelikult leidub kirjastusi, kes panevad üsna süstemaatiliselt raamatute eelvaateid veebi üles (nt Ilmamaa), ja neid, kes pakuvad eeltutvustusi valikuliselt (nt Varrak). Kuid muidugi, eelvaateid võiks olla rohkem, oletan, et ennekõike on nende puudumise taga vähene tööjõud või hoolimatus. Kõikide eestikeelsete e-raamatute puhul on võimalik aga eelvaatega tutvuda.

Milliseid muutusi sa tuleviku peale mõeldes, digiajastu raames ette näed, milliseid kõige enam ootad?
Pole kahtlustki, et „digitaalne pööre” on üks suuremaid kultuurilisi muutusi inimkonna ajaloos ja selle kõiki tagajärgi ei ole võimalik parimalgi juhul ennustada või hoomata. Helgetel hetkedel mõtlen, et kõik varasemad põlvkonnad on loonud ja leiutanud justkui selle nimel, et meil oleks võimalik nüüd kogu see tehtu korraga aktiivsesse kasutusse võtta. Me oleme esimest korda inimkonna ajaloos jõudmas olukorda, kus suur osa maailma kultuuripärandist on meile igal ajahetkel kättesaadav: kõik laulud, kõik filmid, kõik raamatud, kõik fotod jne. Kui vaadata arengule Eestis, siis on kultuuriministeerium võtnud eesmärgiks digiteerida kogu Eesti audiovisuaalne kultuuripärand, sh kõik filmid, telesaated, fotod jne. Väga jõuliselt käib sellega rööpselt kirjapärandi digiteerimine. Võib ainult ette kujutada, millised võimalused see avab, kui meil on võimalik oma tahvelarvutist või nutitelefonist vaadata suvalisel hetkel ja suvalises kohas ükskõik millist Eestis tehtud dokfilmi või telesaadet, lugeda kõiki ajalehti, ajakirju, vanaraamatuid jne.
Selline olukord seab uute väljakutsete ette kogu meie haridussüsteemi. Digitaalse kirjaoskuse õpetamine peab algama maast madalast, informatsiooni leidmise ja omandamise asemel on juba mõnda aega keskseks küsimuseks tõusnud informatsiooni selekteerimine ja kriitiline analüüs. Arvutiõpe ja infotehnoloogia ei peaks enam ammu olema miski omaette aine, vaid see tuleks ühel või teisel moel lõimida enamiku õppeainetega. Ülikoolidki peavad leidma toimiva tasakaalu e-õppe võimaluste ja väikeste vahetute seminaride vahel, mis tähendab, et tavapärane kateedrist peetud massiloeng on usutavasti määratud kaduma. Aga, jah, kogu selle digitaalse külluse kõrval loodaks muidugi vargsi, et oma olulise rolli suudavad säilitada ka trükiraamatud, kinofilmid ja elavad vestlused – et me ei koliks päriselt „pilve” piirile ega neelduks püüdmatult oma digividinatesse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming