Valid häbi, saad sõja

Andres Herkel

Mart Laar, Impeeriumi vastulöök: Vene-Gruusia sõda, august 2008. Toimetanud Hille Saluäär. Kujundanud Mihkel Laar. Read, 2014. 136 lk. Bukarestis 2008. aasta aprillis NATO tippkohtumisel eeskätt Saksamaa ja Prantsusmaa eestvõttel Gruusia ja Ukraina NATO-liikmesuse tegevuskava riiulilepaneku kibedad viljad mõjuvad tänini.


Kui kuulsin, et Mart Laari raamat Vene-Gruusia sõjast on ilmumas, tuli kõigepealt silme ette kopsakas köide – nagu Laari ajalooraamatud enamasti on olnud. Või siis Ronald Asmuse samal teemal kirjutatud „Väike sõda, mis raputas maailma” (2010). Aga ei, Laar on seekord olnud lakooniline, piirdunud väikses formaadis, kuid hoogsa lugemisvaraga.

Varalahkunud Asmuse teosest ei saa siin kuidagi mööda minna. Seda adub autor isegi, pidades vajalikuks kohe algul selgitada, mille poolest tema rakurss üldse Asmuse omast erineb. Laar toob esile venekeelsete allikate kasutamise ning lihtsate inimeste lood, mis puuduvad Asmuse suure poliitika vaatevinklist kirjutatud raamatus. Sellegipoolest leiame sarnasusi nii teoste ülesehituses kui ka üksikute, ikkagi poliitikuid puudutavate episoodide kirjeldamises.

Laari eelisena jääb võrdluses sõelale puhtsõjanduslik pool, mis päev-päevalt läbi võetakse. Muus osas jääb üle kiita kompaktsust ning värvikaid, hästi talletatud detaile. Kes teakski kunagi Eesti vabadusvõitlejate mälestusi kogunud Laarist paremini, milline tähtsus on asjaosaliste vahetutel kirjeldustel. Seekord on aga tema allikateks Gruusia nende päevade tippjuhtkond, alates president Saakašvilist ning lõpetades ministrite ja armeejuhtkonna tegelastega.

Autori kogutud materjalile tugineb ka mitmesuguste poliitringkondades ringlevate lugude kinnitamine või kinnitamata jätmine. Nii jätab Laar kinnitamata laialt levinud arvamuse, et kon­fliktini viinud kättemaksusuhte taga oli suure ja maskuliinse Gruusia presidendi varemalt Venemaa presidendile antud hüüdnimi Lilliputin. Saakašvili ise lükkab selle ümber ja jäägu see nii, sest vastupidist kinnitavat allikat autor esile ei too.

Küll aga on kirjas hulk muid juhtumeid, mis võivad mõjuda kui legendid, ent juhtusid tegelikult. Üks selline episood on Ühendriikide riigisekretärile Hillary Clintonile ja senaator John McCainile sõja eelõhtul korraldatud lend Lõuna-Osseetia kontrolljoonele ameeriklaste kingitud Georgia helikopteril. Muu hulgas testiti, kas lennuvahendi ilmumisele vastatakse tulistamisega. Vastati küll! Kunagisele Vietnami sõja piloodile McCainile olevat seiklus hullupööra meeldinud, riigisekretär Hillary aga „kiljunud ja hoidnud vaid McCaini kaela ümber kinni”. Mägilased kinkinud McCainile vapruse eest mõõga.

Sõjanduslikult toob Laar esile hulga üksikasju, mis puuduvad nii Asmusel kui ka Šveitsi diplomaadi Heidi Tagliavini mahukas aruandes (http://www.ceiig.ch/Report.html). Euroopa Liidu tellitud Tagliavini aruanne kujunes rahvusvahelisel areenil paljude tõlgenduste, tõeotsingute ja tihti ka demagoogia allikaks. Igal juhul levis selle kaudu taas versioon, et sõda pääses valla, kui Gruusia väed hakkasid 8. augusti öösel Tshinvalit pommitama. See on siiani Gruusia mainekujunduslik komistuskivi, mida venelased kõigil võimalikel ja võimatutel juhtudel kajana kordavad.

Asjaolu, et venelaste ja osseetide levitatud jutt kahest tuhandest hukkunust kahanes peagi 133-le ning etniline puhastus grusiinide külades Lõuna-Osseetias oli palju suuremõõtmelisem, taandus propagandasõja käigus mõnigi kord lihtsa küsimuse ees, kes alustas. Ka kogu konflikti eellugu ning asjaolu, et sõjategevus käis eranditult ja ainult Gruusia riigi territooriumil, vajus mõnigi kord teisejärguliseks taustainfoks, kui kellelegi oli mugavam või otstarbekam tõsta esile versioon, et sõda alustas „poolhull Saakašvili”.

Laar kirjutab mõistagi Gruusiale kaasa elades, kuid valgustab läbi ka kopsaka vigade registri – neid Sakharthvelo temperamentsemad pojad noil augustipäevil tõesti tegid. Kui Gruusia väed tungisid Lõuna-Osseetiasse, oli algne kava tõkestada Vene vägede sissetung läbi Roki tunneli. See olnuks halvas olukorras veel üsna mõistlik ja selgepiiriline operatsioon. Isetegevuse korras moondus kava tunneli kotisuu kinni panna hoopis sihipäratumaks Lõuna-Osseetia hõivamiseks ning põhiseadusliku korra taastamiseks. Samuti võis inimõigusorganisatsioonide poolt linnalahinguis keelustatud Gradi kasutamine Tshinvalis anda Georgiale hetkeks sõjalise efekti, kuid mainekahju oli korvamatu.

Kibe tõde, kuid nood ja mitmed teised õppetunnid on praktilise sisuga igale Venemaa naabruses paiknevale riigile. Ehkki viis ja pool aastat pärast Vene-Gruusia sõda ilmununa on Laari raamat pigem hilinenud, asetub ta praeguste Krimmi ning Vene-Ukraina sündmuste taustal hoopis aktuaalsemasse ohukonteksti. Kahjuks pole Lääs Vene-Gruusia sõjast peaaegu midagi õppinud ning Venemaa on teinud järelduse, et otsustavaid samme tema vallutustegevuse peatamiseks ei astuta.

Teisisõnu, nagu Laar Churchilli tsiteerides sedastab, on olukordi, kus valikus sõja ja häbi vahel valitakse häbi, aga lõpuks saadakse ikkagi sõda. Churchilli järgi tekitas Lääs endale sellise olukorra Müncheni kokkulepetega 1938. aastal. Laari järgi kordus sama siis, kui augustisõja eel ignoreeriti kõiki märke Venemaa võimalikust agressioonist Gruusia vastu ega võetud midagi ette. Eriti suure tähendusega oli NATO tippkohtumine Bukarestis 2008. aasta aprillis. Seal pandi eeskätt Saksamaa ja Prantsusmaa eestvõttel Gruusia ja Ukraina NATO-liikmesuse tegevuskava riiulile ning tolle otsuse kibedad viljad mõjuvad tänini.

Kui Rootsi välisminister Carl Bildt tõi Vene-Gruusia sõja päevil jõuliselt esile paralleeli Putini Venemaa ja Hitleri Saksamaa vahel, siis pidasid paljud seda ikka veel äärmuslikuks ja ebadiplomaatiliseks liialduseks. Praegu pole enam võimalik selle paralleeli ees silmi sulgeda. Kõik Lääne poliitika tippotsustajad tunnevad ajalugu – võib-olla mitte sel määral nagu ajaloolane Laar, aga tunnevad ikka. Kummati valitseb sel taustal hämmastav võimetus ajaloost ja isegi oma varasematest vigadest õppust võtta.

Üks vihjeline ajalooparalleel sisaldub raamatus veel. Peatükk, kus on käsitletud vahetult sõja puhkemisele eelnenud sündmusi, kannab pealkirja „Augusti­kahurid”. Sama pealkiri on Barbara Tuchmani Pulitzeri auhinna pälvinud teosel – „The Guns of August”). See 2006. aastal ka eesti keeles ilmunud raamat avab mitmed Esimese maailmasõja puhkemiseni viinud poliitilised valearvestused. Väidetavalt meeldis see iseäranis president John Kennedyle ja 1962. aastal ilmunu aitas sedasi kaasa ka tollase Kuuba kriisi lahendamisele.

Raamatuid, millel võiks säärane mõju olla, on kindlasti rohkem ja Laari osutus „Augustikahuritele” on mõistagi sihipärane. Puudus on õppimisvõimega poliitilistest liidritest. Vene-Ukraina kriisi ajal pole ilmutatud sedagi otsustavust, millega Prantsusmaa president ja Euroopa Liidu eesistuja Nicolas Sarkozy augustisõjas vaherahu sõlmimisele kaasa aitas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming