Programmi „Eesti keel ja kultuurimälu” uus algus

Krista Aru

Võib-olla ei olegi alati küsimus raha rohkuses või vähesuses, vaid pigem kasvanud nõudmistes ja teatud killustatuses.

„Eesti keel ja kultuurimälu” on meile kõigile tuttavad ja omased sõnad. Igaüks mõistab neid omal moel ja alati õigesti. Just nii, nagu talle on vaja. Ühtlasi sisaldavad need sõnad ka kõike sellist, mis lubab meil üksteisest aru saada, oma kultuuri edasi kanda, seda mitmel moel tõlgendada ja uueks luua.
Siin leheveerul on sõnad jutumärkidesse pandud, et märkida haridus- ja teadusministeeriumi välja kuulutatud sellenimelist programmi aastateks 2014–2018. Programmi, mille eelarve selleks aastaks on 491992 eurot ja mis on mõeldud meie keele, kirjanduse, folkloristika ja mitmete teiste rahva olemasolu ja kultuuriga seotud distsipliinide uurimiseks nii vajalikule tugi- ja rakendustegevusele. Kui veelgi täpsem olla, siis samasuguse nimetusega programm oli rakendatud juba aastatel 2008–2013 ning seepärast peame sel aastal algava programmi nimetusele lisama numbri 2. Korrektsuse huvides tuleks aga programmi eelkäijatega veelgi kaugemale minna ja meelde tuletada, et aastatel 1999–2003 oli meil sellealane, küll veidi teistsuguste rõhuasetustega programm „Eesti keel ja rahvuskultuur” ning seejärel alates 2004. aastast selle järglasena „Eesti keel ja rahvuslik mälu”.
Seega on programmil, mis ellu kutsutud just selleks, et toetada eesti keele, ajaloo ja kultuuri alaseid teaduslikke uuringuid, juba auväärne eluiga. Kuid elueast märksa olulisem on töö, mis selle programmi najal on ära tehtud: eesti keele sõnaraamatute ja grammatikate koostamine ning uuendamine, rahvaluulealaste antoloogiate kirjutamine, kultuuriloo allikate ja tüvitekstide ilmutamine, eesti ajakirjanduse analüütiline retrospektiivne bibliografeerimine ja veel palju tänuväärset, mis edendab mitte ainult teadust, vaid kogu meie kultuuriruumi. Loomulikult on koos oma eelkäijatega nüüd juba viisteist aastat kestnud programmi üks läbivaid teemasid olnud sisult võimalikult süsteemsete ja hõlmavate andmebaaside koostamine, et kõik seni vaid arhiividesse peidetu saaks võimalikult laiale huvilistele ringile tasuta kättesaadavaks.

Kas jätkata või alustada uut?
Uue programmivooru alguses on kerkinud palju küsimusi. Neist kõige sagedasem on: kas need tööd, mis seni (mõni juba 1999. aastast) ongi edenenud vaid tänu programmist saadud toetusele, võivad kindlad olla rahastamisele ka 2014. aastal ja edaspidi? Või tuleks teha rehepappi: panna projektile küll värske ja kõlav nimetus, aga selle all jätkata vana vajalikku asja? Ehk alustada sootuks uut suunda, jättes poolelioleva vana ootama parimaid aegu?
Programmi juhtkomitee (Asta Trummel, Piret Saluri, Mati Erelt, Jüri Valge, Tõnu Tender, Toomas Kiho, Tiia Lepasson, Kristiina Ross, Hella Lood, Toomas Haug, Krista Aru), kes hakkab projekte vaagima, oli oma esimesel koosolekul kindlalt ühel meelel, et ette ei anta kellelegi, ei uuele ega vanale kandideerijale, ühtegi lubaduste vekslit ega eelisseisundit. Kuid rehepappi pole mõtet teha: need, keda me kavalusega petta tahame, oleme ju meie ise. Hinnatakse ikkagi projekti eesmärki, selle teostatavust, tööplaani, tegijate oskusi ja eelarve vastavust plaanitule. Muidugi ka projekti vajalikkust ja olulisust üldise suure eesmärgi – et tegelikkuseks võiks saada teadmistepõhine Eesti – saavutamiseks. Siin ongi üks neist kitsaskohtadest, mis on nii seda programmi kui ka tema eel- ja kõrvalkäijaid saatnud sünnist alates: programmi rahaline maht on liiga väike, et katta kõiki olulisi ja vajalikke tegevusalasid. Paratamatult tuleb teha valikuid, mida teha praegu ja kohe ning millega võib veel oodata aasta, kaks või kolmgi. Ja need valikud, oma tegevuse tähtsusjärjekorra, peaks tegema asutus ise. Ükski asutuseväline kogu, olgu see kui tahes tubli ja püüdlik taustauurija hindamiseelsetes ettevalmistustes, ei saa tunda nii hästi kui asutus või töörühm ise ühe või teise projekti nüansse. Ja kokkuvõttes võivadki olla just detailid need, mis määravad ühe või teise projekti ja võib-olla ka tegevusvaldkonna saatuse.
Ideaalis peaksid kõik valdkondlikud programmid tõstatama ja lahendama just neid ülesandeid ja küsimusi, mis on riigile vajalikud ja olulised, kuid mis otse ei mahu teadusliku uurimistöö (mida peaksid katma institutsionaalsed ja personaalsed uurimistoetused) ega muude olemasolevate rahastusallikate alla (näiteks asutuse üldkulude katteks riigi eelarvest määratav baasraha, millele rahvusteaduste uurimisele keskendunud teadusasutuste – Eesti Keele Instituudi, Eesti Kirjandusmuuseumi – puhul lisandub täiendavalt veel 5% just eesti kultuuri säilitamiseks vajatava uurimistöö üldiseks koordineerimiseks). „Eesti keel ja kultuurimälu” oma kolme suure alajaotusega (eesti keel, kultuurimälu, humanitaarväljaannete toetamine), kõrvuti ja kooskõlas teiste valdkondlike programmidega, nagu „Teaduskollektsioonid”, „Eesti keeletehnoloogia” ja eestikeelsete kooliõpikute väljaandmise toetusprogramm, kannab veelgi suuremat vastutust. Võime koguni öelda, et see on üks neid hoobasid, mis on suunatud meie põhiseaduses ja nüüd ka teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegias „Teadmistepõhine Eesti 2014–2018” sõnastatud eesmärgi – tagada eesti keele, ajaloo ja kultuuri uurimise kõrge teaduslik tase ning nende uuringute tulemuste rakendamine – täitmiseks. Kuid ainult programmidest, olgu neid isegi mitu, selle eesmärgini jõudmiseks loomulikult ei piisa.
Küsimus on siinjuures ka selles, kas suur eesmärk ja see, mis on oluline konkreetse asutuse või uurimisrühma ellujäämiseks, langevad alati ühte. Õnneks enamasti need ühtivad, sest rahvuskultuuri uurimisele keskendunud teadusüksustes (pean siis silmas ka neid, kes tegelevad meie etnograafia, arheoloogia, majanduse, looduse jm) on teadust edasi viiva uurija isikliku motivatsiooni ja huvi kõrval alles ka suur vastutus – ja kohusetunne üleüldise ehk meie eilse, tänase ja homse ees.

Parem kooskõla, tuntavam mõju
Programmi „Eesti keel ja kultuurimälu” projektide taustana püüdkemgi näha mitme rahastamisallika omavahelisi võimalusi ja seoseid. Kas ja kuidas on projektid seotud teaduse infrastruktuuri ajakohastamisele ja eelisarendamisele keskendunud Eesti e-varamu ja kogude säilitamise või Eesti keeleressursside keskuse objektidega? Kas ja milline võiks olla tõukefondidest rahastatava kultuuriteooria tippkeskuse või hoopis keeleteaduse, filosoofia ja semiootika, kultuuriteaduste ja kunstide doktorikoolide koostöö? Kuidas saavutada vajalik kooskõla, et kõik need nimetatud, igaüks küll veidi eri moel, teeniksid kogu ühiskonda edasi viivaid eesmärke?
Raske on loota, et me mitmemiljoniliseks rahvaks kosume. Raske on uskuda ka seda, et maksumaksja raha jagub teadusesse nii palju, kui seda vaja oleks. Ja kui palju seda üldse vaja oleks? Kes oskab, julgeb ja tahab öelda, kas meil on liiga palju või liiga vähe teadlasi? Kas uurimisteemad on liiga kitsad, märkavad ja kõnetavad liiga vähe ühiskonda? Võib-olla ei olegi alati küsimus raha rohkuses või vähesuses, vaid pigem meie enda kasvanud nõudmistes ja ka teatud killustatuses, mis ei ole vaatamata katsetele ikka soovitud koostööni jõudnud? Või hoopis meie elu ja teadustöö liialt suures projektipõhisuses, mis ongi nõiaring: aeg kulub projektide taotluste, nende vahe- ja lõpparuannete kirjutamisele ja aega tegelikuks tööks nagu ei jäägi. Võib-olla on viimane aeg leida õige tasakaal kindla ja püsiva ning areneva ja muutuva vahel, vähendada teadustöös vohama pääsenud bürokraatiat ja usaldada rohkem teadlast ja inimest. Vaidlused ja arutelud, mis on sel teemal puhkenud seoses avaliku raha eest rahastatavate uurimistoetuste uue korraga, aitavad loodetavasti leida vastust ka neile küsimustele.
Rahva haritus on Eesti edu võti. Haritus selle kõige hõlmavamas tähenduses tagab omamaise ettevõtluse arengu ja tootlikkuse, kasvatab inimest, kes tahab tööd mõista ja sellest rõõmu tunda. Kavandades projekte „Eesti keel ja kultuurimälu II” programmi ei tohiks me ka seda teadus- ja arendustegevuse üldist ja ühist vastutust kordagi unustada. XXI sajandi küsimused ja lahendamist ootavad probleemid pole ei väiksemad ega suuremad, kui need olid XIX või XX sajandil. Need on lihtsalt teistsugused. Ka eesti keele ja kultuurimälu puhul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming