Eesti kultuuri imperatiiv: ärgem olgem poolearulised!

Andres Herkel

Kui ukrainlased seisid Kiievis oma maa vabaduse ja euroopalike väärtuste eest, siis heiastus mulle kaks võrdluspilti Eestiga. Ukrainlaste suurimad ühiskogunemised toimuvad siis, kui riigivanker on rööbastelt maha sõitnud ja rahvas sekkub pigem protestimeeleavaldusega, mitte ei tulda kokku ühe või teise poliitilise osapoole toetuseks. Meist enam kui nelikümmend korda suurem rahvas mitte ei laulnud hardalt koos, vaid võitles oma riigi julgeolekujõududega: barrikaadid, veekahurid, pisargaas, snaiprilasud ja inimohvrid. Rahvaste õnn ja edu ei sõltu alati nende arvukusest.

Eesti kultuuris on alati midagi, mille suurus ja haprus on õieti ehmatav. Näiteks eestikeelse raamatuturu toimimine, tõlke- ja originaalteoste sortiment ning väljaannete kunstiline tase. Meenub üks raamatupood Maidani lähedal ning veel teine, mis on natuke eemal, kõrvaltänavas, ometi suur ja moodne. Siiski on need poed Kiievis pigem erand, Eesti raamatupoed ei jää Ukraina omadele alla, pigem on need isegi rikkalikumad. Meie suurus seisneb selles, et oleme oma kirjakultuuri tasemelt tõepoolest võrreldavad meist palju suurearvulisemate rahvastega, tihti paremalgi järjel.
Meie haprus aga seisneb meie väikeses rahvaarvus, rahvastiku vananemises ning teadmises, et ilma riigi kultuuripoliitika toetavate meetmeteta ei saa see ime kesta. Eesti keele ja kultuuri säilimine üle aegade on meie suurim ülesanne. Asjaolu, et oleme sellega praegu hästi hakkama saanud, ei anna meile kummati garantiid tulevikuks. Rahvaarvu väiksuse kõrval näen suurimat ohtu meie suutmatuses tagada sellegi pisku võimetele parimat väljundit. Meid lihtsalt ei jagu barrikaadi eri poolte tarvis!
Kui Raamatukoguhoidjate Ühing palus, et kõneleksin kultuuripoliitikast, olin esiotsa nõutu. Mida uut on öelda valdkonnas, kus just-just võeti vastu põhjalik ja pikalt arutatud paber „Eesti kultuuri arengukava 2020”. Selle loomise lätete juures olid kindlasti inimesed, kes tunnevad kultuuri toimimist ja vajadusi sügavuti. Asjaolu, et mõned konkreetsemad teemaasetused lõpuks välja jäid, on seda laadi dokumentide poliitilise menetlemise juures samuti tavaline. Siiski inspireeris kultuuripoliitika osas mind ainsana tõsiselt  see, millest dokument ei kõnele. Meil on hakanud levima üks pseudo-wittgensteinlik haigus, mis seisneb selles, et parteilisest tsentralismist kui avalikku haldust halvavast nähtusest pole kombeks kõnelda.
Poliitilisel tasandil sellest ei räägita ning ametnikel pole õigust või julgust seda teha. Ka mittetulundusühingud ja mõttekojad, mis koostavad analüüse ja arenguvisioone, ei saa parteilist tsentralismi ausalt kirjeldada. Niipea, kui nad seda teevad, neilt enam uut analüüsi ei tellita ning rahaga läheb kitsaks. Parteiline tsentralism kujutab endast kõige kohmakamat haldusmudelit, mille sisu on kildkondliku mõjuvõimu laiendamine ning eelistuste tegemine parteilise kuuluvuse järgi. Selline ühiskondliku mõtlemise pimepunkt ähvardab meid järjest selgema stagnatsiooniga.

Spordi erakonnastamine
Alustagem positiivsest. Eesti kultuuripoliitika üks aluseid on kultuurkapital, sõltumatu ja oma ülesehituselt üsna unikaalne kultuuri rahastamise mehhanism. Kultuurkapitali raha eralduste üle otsustavad valdkonna sihtkapitalid ning nende otsused ei ole poliitiliselt mõjutatud. Kapitali jagunemises võib ette tulla vaidluskohti, näiteks: kas disain ei vääriks omaette sihtkapitali? Kas kultuuriehitiste rahastamine kultuurkapitali kaudu ei hägusta loomingutoetustele suunatud põhieesmärki jne?  Kultuurkapitali ajalukku jääb ka skandaalne prohmakas, kui hasartmängusõltlasest tegevjuht viis raha kasiinosse. Võib filosoofiliselt küsida: kas alkoholi- ja tubakaaktsiis on piisavalt väärikas katteallikas? Kõik see ei tee aga olematuks toetusmehhanismi peamisi voorusi. Nadi Mush, eesti kirjanduse tõlkija udmurdi keelde, andis vabariigi aastapäeva eel „Terevisioonis” mõista, et me ise ei saagi aru, kui suurepäraselt see meede toimib.   
Toogem kohe ka teistsugune, vastanduv näide – sport. Minu teada käib praegu ka eraldi spordivaldkonna arengukava väljatöötamine, seda samuti 2020. aasta sihitusega. Ärgem alahinnakem sporti Churchilli kombel. Kui jätta kõrvale eestlaste põrumine Sotši olümpiamängudel ja järjest segasemaks mineva dopingu teema, on sport siiski populaarne valdkond. Sestap armastavad ka poliitikud end mõnigi kord sportlaste saavutuste paistel soojendada. Siit ka põhjus, miks algas Eestis umbes viisteist aastat tagasi protsess, mida võiks nimetada spordi erakonnastamiseks.
Spordialaliitude juhtpositsioone hakkasid ühtäkki hõivama poliitikud ning sellisest protežeerijast sai omakorda rahastamise garantii. Sõltumatu süsteemi asemel ehitati üles sõltuvussüsteem. 2012. aasta sügisel, kui valiti Eesti Olümpiakomitee uut presidenti, oli see süsteem välja kujunenud. Sisulist konkurentsi ei olnud ega saanudki olla. Lihtsalt üks erakond – mõistagi on jutt Reformierakonnast – oli Eesti spordi erakonnastamist väga tõsiselt võtnud ning mis tahes vastaskandidaadil puudusid võimalused. Vabariigi aastapäeva kõnes andis president Ilves lihtsa olukorrahinnangu kogu Eesti poliitikale: „Mis toonud on meid siia, see enam edasi ei vii.” Samas Postimehe numbris, kus  aastapäevakõne ära trükiti, ütleb olümpiakomitee president Neinar Seli Sotši järellainetuses peaaegu samad sõnad: „Nii ei saa edasi minna”. Ilmselt ei saagi, aga paraku ei ulatu härra Seli analüüs tagasi sinna, kust vead pihta hakkasid. Need algasid alaliitude politiseerimisest. Nüüd tehakse rahastamises liiga suur panus riigi või siis riigi osalusega aktsiaseltside rahale.
Ei kujuta ette, et kirjanike liidu või kunstnike liidu juht oleks mõni poliitik, kes neid valdkondi ei tunne. Seevastu Edgar Savisaar Iluuisutamisliidu presidendina on reaalsus, mis enam ei pane isegi imestama. Paraku pärsib selline „varjaagide kutsumine” alaliitude endi võimet kasvatada häid juhte, mänedže­re, visionääre. Spordi erakonnastamine on probleem eeskätt sellepärast, et selline juhtimine ei saa kunagi avada kogu võimalikku potentsiaali, mis vastava valdkonna sees võiks leiduda. Alternatiivi mõnikord isegi ei julgeta otsida, sest kõik on justkui ette ära määratud. Küsimus pole ju selles, et mõnel teisel elualal edu saavutanud inimene ei või olla mõne alaliidu eesotsas. Eeskätt on küsimus ikkagi ühe konkreetse erakonna poliitikute ja nendega seotud äritegelaste kõrges kontsentratsioonis.
Spordisüsteemi erakonnastamine toimus muuseas enam-vähem samal ajal, kui algas erakondade riigieelarveline superrahastamine, mis on viinud suletud erakonnakartelli kujunemiseni. Esimene protsess algas Mart Laari teise valitsuse ajal aastatel 1999–2002, ehkki eestvedaja oli pigem Reformierakond. Teise protsessi algatas areenile astunud Res Publica 2003. aastal. Kergelt saadud raha pole kummalgi juhul teinud süsteemi ei avatumaks ega efektiivsemaks. Raha on loonud erakondade ümber ulatusliku toiduahela. Sinna klammerdunud inimesed on enamasti huvitatud pigem mugavustsooni säilitamisest kui julgete muutuste esilekutsumisest.

Sihtasutuste „nõukogude võim”
Valik toimiva erapooletu süsteemi ja onupoegliku toiduahela vahel on tänases Eestis väga iseloomulik. Kui valime ülepaisutatud erakondlikud toiduahelad, oleme pidevas ohutsoonis. Me ei suuda oma rahva potentsiaali maksimaalselt kasutada, vaid teeme seda poolikult. Ehk teisisõnu: me käitume kui poolearulised. Ma näen üha enam nii-öelda spordi erakonnastamise stiilis halbu analooge ja üha vähem kultuurkapitali sõltumatuse põhimõtet.
Meie praeguse kultuuripoliitika üks olulisemaid arengusuundi on kõikvõimalike kultuuriettevõtmiste muutmine sihtasutusteks. See puudutab teatreid, kontserdiasutusi, muuseume. Miks on selline läbiv ümberkorraldus vajalik, ei ole mulle lõpuni selge. Kohati jääb mulje, et nii proovib ministeerium vabaneda rahastamisvastutusest, ent hoida neid ka edaspidi oma kontrolli all. Põhimõtteliselt võib sihtasutus mudelina ka sobida, kuid minu arust on siin kõige nõrgem koht ministri absoluutne kontroll nõukogude üle ning nõukogude niisama absoluutne kontroll sihtasutuste tegevjuhtide üle. Selle mudeli nõrkused avaldusid ehedalt Sirbi skandaalis. Saamata aru, kuidas Sihtasutuse Kultuurileht nõukogu esimees saab pärast nii ilmseid juhtimisvigu oma kohal jätkata, tekib tahtmatult küsimus, milliste juba toimivate või veel loomisel sihtasutuste nõukogusid juhitakse niisama ebakompetentselt.
Riskid peituvad ju mudelis kui niisuguses. Minister määrab nõukogu. Tal on võimalus teha erakondlikke valikuid. Kuid kui ta määrab nõukogudesse ametnikke või spetsialiste, siis, arvestades nõukokku kuulumise eest makstavaid lisatasusid, tekitab ta endale ikkagi tänuvõlglasi. Või siis maksab kellelegi omaenese tänuvõlga. Nõukogude liikmed peavad muuseas asutamislepingu järgi täitma ministri suuniseid. Selline „nõukogude võim” ei suurenda kultuuriasutuste sõltumatust, vaid võib seda kriitilistes olukordades drastiliselt vähendada. Mulle on palju arusaadavam avaõiguslike kultuuriasutuste juhtimismudel, mille puhul nõukogu kinnitab riigikogu ning see on ministrist sõltumatu (rahvusringhääling, rahvusraamatukogu, rahvusooper Estonia). Paraku on seegi pinnuks silmas, näiteks üritas Reformierakond hiljuti ühe seadusemuudatusega sisse tuua võimalust, et minister saaks nimetada vähemalt ühe ringhäälingunõukogu liikme. See ei õnnestunud.
Selliste püüdluste taga on pidurdamatu tung kontrolli all hoidmise ja tsentraliseerimise järele. Demokraatlik riik ei peaks oma kultuuripoliitikat nõnda üles ehitama. Ka 6. veebruari Sirbis said sihtasutuste teemal sõna ju nendesamade sihtasutuste juhtimisega vahetult seotud inimesed, kelle valmisolek avaldada sisulist kriitikat on vähene. Nii jättis see uuenenud Sirbist tasalülitatud mulje. Meie ülesanne on kasutada Eesti ajupotentsiaali maksimaalselt – seda nii kultuuri loomisel kui ka selle juhtimisel. Ja sedasama tegelikult kõigis teisteski eluvaldkondades. Parteilise käsuliini eelistamine kompetentsile on poolearuline teguviis, mille tulemusel poolearulisus kui nähtus levib veelgi. Valdkondi juhtigu valdkonna inimesed. Sihtasutuste vormi kõrval võiks taluda ka „vanamoodsaid” kultuuriasutusi. Ja kui juba on sihtasutus, siis peab selle nõukogu olema sõltumatu.