Sõda Krimmi poolsaarel ei toimunud

Oleg Sobtšuk

Ukrainas algasid protestid suure ootamatuse tagajärjel, kogu sellele järgnenud aja jooksul on ukrainlasi tabanud üks ootamatus teise järel.

Viimase kolme kuu vältel, mil Ukraina olukord on olnud ebastabiilne, on selle maa elanikud tunda saanud mis tahes prognooside ja eksperdiarvamuste paikapidamatust.
Ukrainas algasid protestid suure ootamatuse tagajärjel: president Janukovõtš pööras ühtäkki kõrvale eurointegratsiooni kursilt. Ka kogu sellele järgnenud aja jooksul on ukrainlasi tabanud üks ootamatus teise järel. Kõigepealt (peamiselt) üliõpilaste protestimeeleavalduse täiesti ebaloogiline ja julm laialiajamine 30. novembril, mis silmanähtavalt luhtus. Järgnesid 16. jaanuaril valitsuses ootamatult vastuvõetud erakordselt jäigad seadused. Siis ootamatu, mitte kellegi poolt väljakuulutatud lahingutegevuse alustamine üpriski ebatavalises kohas – Hruševskõi tänaval (19. jaanuaril). Kui kõik olid juba harjunud nii eriüksusega Berkut, Maidani ja isegi Molotovi kokteilidega, pandi tänavalahingute ajal toime esimesed mõrvad (22. jaanuaril), mis taas üldsust vapustasid. Pärast seda vägivald aina kasvas (18. – 21. veebruaril ligi sada hukkunut), mida ei osanud keegi isegi ette kujutada. Kõik jätkus presidendi ebaloogilise ja ettearvamatu käitumise taustal. Samal ajal kui kriis üha süvenes, sõitis tema Pekingisse või Moskvasse, jäi oma avaldustega pidevalt hiljaks või siis üritas miitingulisi laiali peksta ööl enne Euroopa Liidu esindaja Catherine Ashtoni visiiti Kiievisse. Lõpuks põgenes Janukovõtš täiesti ootamatult riigist, kadus ei tea kuhu ning ilmus siis välja Doni-äärses Rostovis (!), põhjendades oma sealviibimist väitega, et selles linnas elavat tema hea sõber.
Need olid vaid kõige suuremad ootamatused. Ent on olnud ka muid hämmastavaid sündmusi, näiteks see, et ukrainlaste kaitseks miilitsa eest astusid välja jalgpallihuligaanid. Ja nüüd seistakse Krimmis silmitsi järjekordse ootamatusega. Tõenäoliselt kõige olulisema ja ohtlikumaga. Mitte ainult Ukrainale, vaid ka kogu maailmale.
Muidugi on praegu täiesti selgusetu, millega Venemaa interventsioon lõpeb. On ebaselge, kui tõsiseks kujuneb maailma üldsuse toetus Ukrainale tegelikkuses, mitte ainult avaldustes „sügava mure” kohta. On täiesti arusaamatu, milliseid eesmärke Putin silmas pidas, kui ta oma väed Krimmi viis. Mulle on teada mitu seletust, mille hulgas on ehk kõige totram see, et püütakse hävitada Krimmi kuurorti, mis konkureerib Sotšiga. Ja üldsegi pole teada, millega see kõik lõpeb. Võimalike lahenduste spekter laiub Vene vägede Krimmist rahumeelsest väljaviimisest kuni kolmanda maailmasõjani. Samal ajal on selles ebaselges kogumis, mis on seotud olukorraga Krimmi poolsaarel, selgelt näha üks asjaolu. See on olnud esil kogu aeg, kuid nüüd, seoses Krimmi sündmustega muutunud äärmiselt selgepiiriliseks ja arusaadavaks. Juba mõni aeg tagasi sai sellest aru enamik Ukraina elanikke, kuid nüüd on lootust, et sellele pööratakse tähelepanu kogu maailmas.
Tegemist on asjaoluga, et Venemaa võimud desinformeerivad täiel võimsusel mitte ainult omaenda kodanikke (seda teavad ilmselt kõik peale kodanike endi), mitte ainult Ukraina elanikke (seda teavad paljud Ukrainas, kuid vaevalt veel kusagil mujal), vaid ka maailma üldsust. Põhimõtteliselt teadis enamik ukrainlasi enne novembriprotestide algust vaevalt midagi Venemaa meediaruumist. Mingid mälestused olid jäänud Vene ajakirjanike reportaažidest, kus käsitleti oranži revolutsiooni sündmusi. Siis avastasid paljud ukrainlased hämmastusega, et nende tuttavad Venemaal vaatavad revolutsioonile kuidagi hoopis teise nurga alt ning et nende televisioon kajastab sündmusi teistmoodi, luues neist sünge pildi. Ent viimasel ajal on Vene massiteabevahendite iseärasused eriti silma paistma hakanud, mitte viimases järjekorras tänu internetile ja sotsiaalvõrgustikele, kus kõige mahlakamad katked Venemaa telesaadetest levivad viirusvideote kiirusega.
Toon ühe näite, mis neid moonutusi eriti hästi iseloomustab. Pärast seda, kui Kiievis kujunes euro-Maidan, tuli läheduses kokku teine miiting – niinimetatud anti-Maidan, kus avaldati toetust Regioonide Parteile ja esmajoones president Janukovõtšile. See võimude katse luua „rahva toetuse” illusiooni kukkus läbi: nad jätsid miitingust osavõtjatele maksmata lubatud raha ning nördinud miitingulised, peamiselt riigi idapiirkonnast spetsiaalselt kohale veetud, hakkasid avaldama rahulolematust. Näiteks hakkasid nad avalikult rääkima ajakirjandusele, mil viisil anti-Maidan korraldati. Telekanal Rossija 1 kasutas ühe vihase anti-Maidanist osavõtnu intervjuud üpris ebatavalisel viisil. Sellest intervjuust näidati vaid lühikest katket (täielikumal kujul edastati intervjuu Ukraina telekanalil). Kõnelejat esitleti kui euro-Maidanist osavõtnut, kes otsekui kinnitas, et just selles protestiaktsioonis osalemise eest ta „väljateenitud” raha ei saanud. See tähendab, et mainitud juhul ei moonutatud informatsiooni mitte lihtsalt ühe tüüpilise ajakirjandusliku trikiga – faktide mahavaikimisega, rõhkude ümberpaigutamisega, omaenda versiooni esitamisega jne, vaid valega selle sõna otseses mõttes.
Venemaa üritab kasutada sama taktikat ka Krimmi viimaste sündmuste kajastamisel.
Vene meedia peamine argument toob meelde Jean Baudrillardi tuntud essee „Lahesõda ei toimunud”: Venemaa interventsiooni Krimmis ei ole olnud. Vene massiteabevahendid on kinnitanud, et selle asemel on olnud tegemist: a) Musta mere laevastiku õppusega, b) Krimmi omakaitsesalkade tegevusega.
Kõige enam rõhutati just viimast, kuigi see näib kõige ebatõenäolisemana. Selle võib ümber lükata üpris mitmelgi viisil. Näiteks sõidavad nn Krimmi omakaitsesalgad ringi soomustatud autodega Tigr, mis on ainult Vene armee relvastuses. Nad on riietatud Vene armee vormi (tõsi küll, ilma eraldusmärkideta). Nad kannavad sellele armeele tüüpilisi relvi. Ja lõppude lõpuks tunnistavad nad ka ise, et on Vene sõdurid! Kõigele vaatamata levitatakse valet edasi, kuigi tõele au andes kaob selle usutavus kiiresti.
Desinformatsiooni haripunktiks kujunes Vladimir Putini sõnavõtt, kes 4. märtsil toimunud pressikonverentsil üritas omaenda autoriteediga valeväiteid kinnitada. Tema sõnul on Vene sõjaväevormi kasutamine seletatav asjaoluga, et seda „võib osta kust tahes”, Vene sõdureid Krimmis ei ole, vastupanuliikumisest osavõtjad Maidanil on saanud sõjalise väljaõppe Euroopa Liidus jne.
Putini sõnavõtt kujutas endast katset hoida mingil moel püsti seda valede kaardimajakest, mis pudeneb kõigi silme all. Raske on aga ette kujutada, et niisugust katset võiks kroonida edu. Põhjus on siin väga lihtne: vale toimib hästi kahemõttelisuse olukorras. Seda võidakse võtta puhta kullana, kui faktid on laialivalguvad ja ebaselged. Seda mõistes on Venemaa teinud tõepoolest katse luua niisuguse ebamäärasuse illusiooni, kasutades näiteks sõdurite eraldusmärkideta vormiriietust, kuid teadmata põhjusel on katse läbi kukkunud.
Ja põhimõtteliselt jälle (mitmes kord juba!) on juhtunud midagi ootamatut: Venemaa president on lasknud ennast, samuti suurt osa massiteabevahenditest, tabada valetamiselt. See ei olnud aga lihtsalt köögilaua taga aetud jutt, vaid olukord, kus tema sõnu kuulis kogu maailm. Nüüd jääb üle ainult loota, et maailm teeb sellest vajalikud järeldused.
Tõlkinud Mait Eelrand

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming