Püramiidita ei ole püramiidi tippu

Argo Rosin

Miks peab eri valdkondade areng olema tasakaalus?

Osalt inspireeris mind seda mõttekäiku avaldama koolivennast lastekirurg, kes kooli 95. aastapäevale pühendatud õpilaskonverentsil esines ettekandega „Keskpärasuse kaitseks”. Eesti õppe- ja teadussüsteemi iseloomustab viimastel aastakümnetel liigne kallutatus tublide tippude poole. Me unustame seejuures ära, et tublist baleriinist ei saa kunagi head kuulitõukajat, ja vastupidi. See, kes saab tantsimisega hakkama ja suudab ka natuke kuuli tõugata, on tavaliselt tubli keskmine – kogum, kellele normaaljaotuskõvera järgi kogu ühiskond toetub. Kui unustame selle keskmise, kas me mitte oma edukuse ja auahnuse himus ei ela lõpuks maailmas, kus baleriinid ja kuulitõukajad imetlevad vaid iseend?
Niisamuti ka, kui õppe- ja teadustöö riikliku finantseerimises keskendutakse peamiselt vaid tippudele, toob see pikas perspektiivis kaasa tööstuse kaldumise teatud valdkondade poole või lausa vildaka ühiskonnakorralduse. Valdkondadevaheline tasakaalustamatus tekitab turul paratamatult seisu, mil alarahastatud valdkonna spetsialistide järele tekib suurem nõudlus. Sellega kaasnevad kõrgemad kulud tööjõule, sisseostetavatele teenustele või tehnoloogiatele. Riikliku rahastamise keskendumisega ainult tippteadusele, nendes valdkondades tööstust omamata, toodame Eesti maksumaksja raha eest tööjõudu ja teadmisi välismaale, mõistmata küsida õiget hinda.
Oleme rahastanud mitut valdkonda, ilma et ühiskond või tööstus oleks sellest kas või moraalset kasu saanud. Mis on riigi mõte? Kas mitte sama keelt ja kultuuri kandva inimgrupi suunatud liikumine, kus kaaskäijat tema teekonnal abistatakse? Või on see jätkuvalt Suure ja Väikese Peetri mäng?

Riigi toetus tehnikateadustele on puudulik
Oleme oma tarkuses või teaduste akadeemias platseeruvate huvigruppide sihilikul soovil võtnud hindamise aluseks artiklite andmebaasi ISI Web of Science, mis on kallutatud loodusteaduste poole ning mida Euroopa ja mitmed rahvusvahelised hindamissüsteemid ülikoolides tehtava teaduse hindamisel ei arvesta. Euroopas kasutab enamik riike Scopust, sh paremustabelit QS World University Rankings (WUR), mille alusel TTÜ on osutunud Tartu ülikoolist paremaks. Seda olukorras, kus TTÜs tehtav teadus jätab riigi rahakoti poole paksemaks. Kas Tartu ülikoolil, sealt pärit akadeemikutel ning teaduse hindajatel poleks aeg lõpetada rehepapi mängimine? Millal lõpeb haridus- ja teadusministeeriumi, Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Teadus­agentuuri ja ka mõne ajalehetoimetuse kallutatus ühe ülikooli poole?
Tuletagem meelde, kuidas kajastati TTÜd, kui WURi tulemusi avalikustati, ja kuidas jagatakse teadusraha. Kas terve mõistus pääseb löögile, kui mõni majandusele oluline tehnikavaldkond on hävitatud ja tööstusest vaid riismed järel, või siis, kui meie tehniline emakeel on kängunud. Siis on hilja kalleid spetsialiste piiri tagant sisse osta või loota turismisektorile ning rahvusmustriga kampsunite, kama ja mulgikapsa müügile. Riik, kus valitseb inseneripuudus, ei tõmba ligi ka investoreid. Kas tõesti oskame pidada vaid Eestist lahkunud ja välismaal töötavaid teadlasi talentideks ja leida nende tagasitoomiseks toetusmeetmeid, kui samal ajal puuduvad võimalused juba kogenud talentide Eestis hoidmiseks? Näen iga päev talente, kes on majanduse ja teaduse arengu jaoks tegelik maa sool, sh stažeerinud piiri taga. Nad teevad pikki tööpäevi, sest töö on nende hobi. Talent ei lahku Eestist sellepärast, et tööd poleks. Lahkutakse, sest seal kusagil peetakse inseneeriast rohkem lugu. Eks millalgi tuleb endale ja perele jalad alla saada ja 3–5 korda kõrgem sissetulek piiri taga seda ka võimaldab.
Riigi toetus tehnikateadustele personaalsete ja institutsionaalsete uurimistoetustena praegu puudub või on kallutatud. Tehnikateaduste puudulikku rahastust on liiga kaua peidetud valdkonna ühise nimetuse taha, milleks on „loodus- ja tehnikateadused”. Hindajate teemade automaatne rahastamine on ilmselge JOKK-poliitika ehk kasu võimust, see ei baseeru riigi ega rahvusvahelisel vajadusel. Et mõistus pähe tuleks: ehk peabki nii minema, et me oma ühiskonna liikmed hiljem kallima hinnaga talentidena Euroopa Liidu toetuste abil tagasi ostame? Noorteadlaste seast järelkasvu märkamine, jälgimine ja sihikindel toetamine peab tehnikaaladel olema riigi teadus- ja majanduspoliitika osa juba bakalaureuseõppes. Kahjuks teadus- ja majanduspoliitikast ei nähtu, et ükski osapool (ülikoolid ja ministeeriumid) tööjõuvajaduse prognooside alusel seniseid rõhuasetusi ümber hindaks.
On lubamatu, et kõikide valdkondade rahastamine toimub üldjoontes samade kriteeriumide järgi, milleks on peamiselt publitseerimine ja viited artiklitele. Suures publitseerimisõhinas unustatakse teadusajakirjade toimimise kapitalistlik põhimõte, milleks on võitlus mõjufaktori pärast. Et ajakirja mõjufaktor tõuseks, esitatakse publitseerimisele nõudeid, millest avalikult ei räägita. Avaldatav artikkel peab sisaldama teatava protsendi viidetest varem samas ajakirjas avaldatud artiklitele. Kas see pole mitte teaduslik korruptsioon?

Koostöö ettevõtluse ja avaliku sektoriga
Need vaikivad nõuded kehtivad ka väga tuntud ja kõrgelt hinnatud rahvusvahelistes ajakirjades. Kahjuks on selleni viinud ülemaailmne rõhuasetus teadlaste tsiteeritavusele ja ajakirjade mõjufaktorite ületähtsustamine. Sageli unustame, et ettevõtete teadus- ja arenduskeskused ei ole huvitatud arendatava tipptehnoloogia teemal publitseerimisest ega patenteerimisest. Majanduslikult kasulikum on lahendused saladuses hoida. Seda kinnitavad nii TÜ kui ka TTÜ teadlaste kandideerimised ja töö rahvusvaheliste suurkorporatsioonide teaduslaborites, kuhu soovitakse minna järeldoktorantuuri või jätkata karjääri. Üldjuhul on sellise ettevõttega sidumise eeltingimuseks kuni kümne aasta pikkune leping ettevõttega ja konfidentsiaalsusnõue. Ja palk pole mitte kolm, vaid kuni seitse Eesti keskmist. Tänapäeva kriteeriumide järgi ei ole sellise tasemega spetsialistil Eesti teaduses kohta, sest näitajate poolest on tegemist teaduse „asotsiaaliga”, kel tuleb alustada trepi madalaimast astmest. Vaatamata konfidentsiaalsusnõudele on aga sellisel inimesel ometi tohutu pagas, mida ta õppe- ja teadustöös saab probleemideta jagada.
Kui arvata välja ülikoolide baasfinantseerimine, siis teadusuuringute finantseerimisel on ebaõiglaselt väike rõhk ettevõtete ja riigiasutuste lepingutel. Fundamentaalteadlaste põhjendused stiilis „meie teaduse tase on nii kõrge, et pole sellise tasemega ettevõtteid, kes selle vastu huvi võiksid tunda”, on arusaamatu. Niisamuti kui nõutakse rakendusteadlastelt või inseneridelt publikatsioone kõrge mõjufaktoriga rahvusvahelistes ajakirjades, tuleks fundamentaalteadlastelt nõuda omamaise ettevõtluse puudumisel koostööd rahvusvahelise ettevõtlusega. Eks ole see ka riigi poliitika küsimus. Nii nagu rakendusteadlasi finantseerivad ettevõtted, niisamuti võiksid õigusteadust osaliselt finantseerida advokaadi- ja notaribürood. Pole ka arstiteadus, keeled ja ajalugu asi iseeneses, ka siin võib leida teaduse ja ettevõtluse vahel koostöövõimalusi rohkem kui küll, pigem on küsimus koostöötahte puudumises. Kahjuks või õnneks ei ole tehnikavaldkondades sellega probleeme olnud.
Ehk lõpetab selline rahastamisprintsiip teatud valdkondades aastakümnetepikkuse maksumaksja raha kulutamise uuringutele, mille teoreetiline või praktiline väärtus on küsitav. Naba imetlemist ja pildistamist ei saa põhjendada sellega, et kunagi on kellelgi neid pilte vaja. Tuleb kaaluda fundamentaaluuringuteks mõeldud vahendite osalist ümbersuunamist uuringutulemuste rakendamisse ja fundamentaaluuringute tulemustel põhineva ettevõtluse arendamisse. Tulemus on ka see, kui paar ettevõtet tuhandest suudab viie aasta pärast rahvusvahelisele turule murda ja seal üle viie aasta tegutseda. Selline rahastamisprintsiip sunniks fundamentaal- ja rakendusteadlasi suuremale koostööle, mitte artiklite kaudu teadmiste tasuta jagamisele. Kui institutsionaalsete ja personaalsete uurimistoetuste hindamine ja rahastamine siduda tõhusamalt varasemate ja jooksvate lepinguliste projektide olemasoluga, siis saavutataks tasakaalustatum finantseerimine ja parem koostöö fundamentaal- ja rakendusteaduste vahel. Riiklikult rahastatavate teadustööde side riigi arengukavade ja strateegiatega peab olema tugevam. Peale ettevõtete peab teadustöö olema tihedamalt seotud ka avaliku sektori tegelike vajadustega. Mitmesugused tehnoloogiaprogrammid aitavad kaasa avaliku sektori, ettevõtete ja teadusasutuste koostööle, kuid programmilised nõuded asutuste-ettevõtete kaasatusele ja panusele on liialt erinevad.
EASi innovatsiooniosaku programm on hea, kuid peamiseks puuduseks on selle rahaline maht. Tihti näeb ülikoolides ettevõtteid, kes loodavad 4000 euro eest saada tehnoloogia parandamise või arendustöö, mille tegelik hinnanguline maksumus tuleks Eestis viie- ja piiri taga kuni kümnekordne. Otstarbekam on suurendada innovatsiooniosaku summat vähemalt viis korda ja nõuda ettevõtetelt 10–20% omafinantseeringut. Suured rakendusuuringu- ja tootearendusprojektid, mida saab taotleda vastava EASi meetme alt, nõuavad liiga suurt omafinantseeringut. Perspektiivikatel väikestel ja keskmistel ettevõtetel, kes on turul vähe tegutsenud, ei ole sellises mahus vahendeid, liiatigi kui kirjeldatud tegevus kätkeb tururiske, mida on raske ennustada.

Emakeelne erialaterminoloogia on väärtus
Riikliku rahastamise osas on unarusse jäetud ka eestikeelse erialakirjanduse järjekindel uuendamine. Kui keegi ütleb siinkohal „ära plära!”, siis tasub tal käia piiri taga mõne raamatupoe teaduse ja tehnika osakonnas ja asja üle järele mõelda. Üleminek ainult võõrkeelsele õppekirjandusele on mugav, aga toob kaasa emakeelse terminoloogia kängumise. Keskhariduse saanud kodanikele arusaadavad ja kohased erialased õpikud ja raamatud on üldharivad ja toetavad ettevõtluse arengut. Tõestust ei tule kaugelt otsida, 50–80 aastat tagasi avaldatud erialased raamatud ja õpikud leidsid koha ka lihtrahvast välja kasvanud ettevõtjate raamaturiiulil. Tollast terminoloogiat kasutatakse enesele teadvustamata laialdaselt ka praegu ja nendes raamatutes esitatu on väga suures ulatuses seniajani kasutatav.
Siiski, IT jm valdkondade spetsialistide juttu võib julgelt nimetada värdkeeleks. Emakeelne erialaterminoloogia on väärtus omaette ja meie põhjanaabri näitel pole põhjust karta, et see kuidagi takistaks innovatsiooni, teaduse või majanduse arengut, pigem rikastab.
On aeg teatud ajastust üle saada ja mõista: olla akadeemik, teaduse hindamiskomisjonis või „püramiidi tipus” ei tähenda tasuta Volgat ja sanatooriumituusikut. See tähendab kogu oma tegevusega eeskujuks olemist ja vastutust. Õnneks on eeskujusid, aga on ka vastupidiseid näiteid. Eesti ei pea oma ülikoole võrdlema ainult Kesk-Euroopa ja Skandinaavia ülikoolidega, vaid ka magistrikraadi andvate Saksamaa kõrgkoolidega. Need ei ole Eesti samaväärsete asutustega teadusliku panuse ja taseme poolest võrreldavad. Olgu mainitud, et Saksamaa rakenduskõrgkooli professori kohale ei saa kandideerida doktorikraadiga isik, kel ei ole ette näidata vähemalt 5–10aastast arendustöö tegemise ja juhtimise kogemust ettevõttes. Kui paljud Eesti ülikoolide ja kõrgkoolide professorid selle kriteeriumi täidaks? Sealsetes kõrgkoolides peetakse kaks avalikku loengut, mida hindab professoritest koosnev komisjon. Esimese loengu peab kandidaat tema juhitud uurimis- ja arendustööst ettevõttes. Selle käigus hinnatakse teaduslikku taset ja administratiivset võimekust, sh sidemeid ettevõtlusega jne. Teine loeng peetakse õpetatavast põhivaldkonnast, sh selle tulevasest arendamisest kõrgkoolis. Selle käigus hinnatakse kandidaadi ambitsioonikust ja visiooni teostatavust. Ka edukates USA ülikoolides on hulgaliselt professoreid, kes on ettevõtluse taustaga või kellel on isiklik ettevõte.
Kui jälgin Eesti teaduse arengut, tundub mulle, et me tegutseme põhimõttele „mõtle globaalselt ja tegutse lokaalselt” hoopis vastupidiselt. Jääb loota, et uue reformi ja põlvkonnaga muutub ka mõtteviis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming