Vaatemänguvõim siin ja praegu

Leo Luks

Guy Debord, Vaatemänguühiskond. Järelsõna Jaak Tomberg. Tõlkinud Anti Saar, toimetanud Kaia Sisask. Kujundanud Signe Ratso. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2013. 187 lk.

1. Reanimeerigem Marx!

Guy Debord avaldas oma sügavalt marxistliku teose „Vaatemänguühiskond” (VMÜ) 1967. aastal. See tekst ei ole vananenud ei ajaliselt ega teoreetiliselt. Julgen pidada raamatus esitatud meie ajastu diagnoosi ülimal määral kehtivaks (sh eriti Eesti puhul). Miks on nii, et ma teen tublisti tööd, aga jõukaks ei saa? Miks ei tee mind õnnelikuks üha uute asjade omamine ega sündmuste läbielamine (turismireisid, kultuuriüritused)? Miks poliitikud ei aja nagu üks mees nii-öelda eesti asja, vaid tegelevad varjupoksiga? VMÜ annab vastuse.

VMÜ nautimiseks tuleks kas või asjalike kaudallikate varal tunda Marxi kauba, lisaväärtuse, kapitali ja töö võõrandumise käsitust – ükski noist mõisteist pole praegu toimiva vaatemänguvõimu mõistmiseks tühine. Kuigi ma ei arva, et Marx oli prohvet, kes nägi tulevikku täpselt ette, tuleb rõhutada, et pole kohane langetada lõpphinnangut tema mõtlemisele leninliku-stalinliku „kommunismi” põhjal. Debord näeb muide NSV Liidu režiimi naeruväärsuse hästi läbi: see on ideoloogia, mida ei uskunud juba 1960ndatel enam keegi, kapitalismi vaene sugulane (tees 110).

Debord pole üksnes kirjeldaja, ta on ka revolutsionäär. Siiski tuleb pettumuse ennetamiseks hoiatada, et VMÜ ei paku valmis lahendusi eneseabiks ega selgepiirilist revolutsioonilist programmi. Debord räägib küll palju vaatemänguühiskonnale iseloomulikust inimese võõrandumisest, pseudovajadustest, ajalootusest jne, kuid ei esita nii-öelda tõelise elu kirjeldust.

2. Vaatemänguvõimu tuhat nägu

VMÜ ei ole teaduslik uurimus. Me ei leia siit vaatemängu täpset definitsiooni, vaid terve hulga aforisme, mis seda kirjeldavad (vt eriti peatükid 1 ja 2).

Üldise sotsiaalse ontoloogia tasandil väidab Debord, et kogu tegelikkus omandab vaatemängulise iseloomu (tees 8), mis esitleb end tohutu vaieldamatu ja ligipääsmatu positiivsusena (tees 12). Selle tegelikkuse nii-öelda mootoriks on tänapäevased tootmistingimused (tees 1): Debord peab siin silmas postindustriaalset kapitalismi, kus üldtuntud õpikutarkuse kohaselt on turul ülekaalus immateriaalsed kaubad (teenindussektor). Vaatemäng on kuvandites vahendatud suhe inimeste vahel (tees 4): see suhe avaldub majanduslike mehhanismide kaudu ning on seega ka põhiline võimusuhe. Kuna vaatemänguühiskond on kapitalistlik (vaatemäng kui kapital eriti kõrgel kuhjumise astmel, tees 34), siis on tema käigushoidmiseks vaja pidevat kapitali kasvu (selles punktis ei erine vaatemänguühiskond eelnenud tööstusühiskonnast). „Vaatemängus, selles valitseva majanduse kuvandis, on areng kõik ja eesmärk eimiski” (tees 14). „Vaatemäng allutab endale elusad inimesed, kuna majandus on nad juba täielikult allutanud. Vaatemäng pole midagi muud kui iseenese heaks arenev majandus” (tees 16).

Peatugem siinkohal hetkeks ja mõelgem, kas pole majanduskasvu kummardamine Eestiski tüütuseni tuttav muusika. Vahel harva, kuid üha harvemini ja kõhklevamalt, korratakse lubadust, et määramatus tulevikus lahendab areng kõik probleemid, näiteks toidab ära kümned tuhanded lapsed, kes täna Eestis osaliselt nälgivad.1

Vaatleme nüüd, milline on inimese positsioon vaatemänguühiskonnas. Debord rõhutab üksikisiku passiivsust, põhiliselt vaatlevat rolli.

Nii otseses tähenduses – meediakuvandite tarbimine (tees 60), turismireisid jne kui ka laiemalt: vaatemäng on Debord’i käsituses kogukondlikkust lahustav protsess (tees 25). Kõik vaatemängulised valitud hüved autost televiisorini süvendavad isolatsiooni (tees 28). Isegi kui inimene tunneb rahulolematust (vaatleja ei tunne ennast kusagil kodus, tees 30), ei näe ta mingit võimalust totaalset süsteemi muuta. Kapitalistlikud majandusseadused tunduvad olevat sama vääramatud kui loodusseadused – sellist väikese venna retoorikat kohtab Eestis samuti igal sammul.

3. Kaubafetišismi mõru triumf

Debord väidab: „Vaatemäng on see moment, mil kaup ühiskondliku elu täielikult hõivab” (tees 42). Selle väite põhiline tuum seisneb inimese töö kaubastamises, millel peatume järgmises alapunktis. Vaatleme esmalt põgusalt kaubastamise teisi aspekte.

Marxi järgi saab mingist esemest (või ka teenest-teenusest) kaup vahetusväärtuse kaudu,2 s.t juhul, kui see astub turul vahetussuhtesse. Öelgem lihtsuse huvides, et vahetusväärtust mõõdetakse rahas (kuigi pean oluliseks Pierre Bordieu’ edasiarendust kapitali eri liikide osas).

Vaatemäng on selline olukord, kus kaupade vahetusväärtus on tarbimisväärtusest tähtsam (tees 46), s.t inimene on üles kehutatud osalema üha uute kaupade pidevalt vahelduvas tarbimises. Kapitalistlik elukorraldus tõi kõigepealt kaasa allakäigu olemiselt omamisele, mis on vaatemängu tingimustes viinud allakäiguni omamiselt näimiseni (tees 17).

Näiteks võib tuua kas või üldlevinud kaubamärgikultuse: sageli omandab inimene trendikaid tooteid soolasele hinnale vaatamata, ennekõike näitamiseks, mitte tarbimiseks. Teiseks nõuab tehnoloogiline progress moodsalt inimeselt üha uute kaupade ja teenuste kasutuselevõtmist, sõltumata sellest, kas vanal tootel on veel piisavalt tarbimisväärtust või ei. Siinkohal ei aita ka tervemõistuslik piduritõmbamine, sest, nagu teada, on moodsad kaubad toodetud nii, et need lagunevad ruttu. Ka jõudeaja meelelahutus ilmneb valdavalt kultuuritarbimisena, turu vahendusel, isegi kui iga üksik tarbija selle eest alati omast taskust ei maksa (nt televisioon). Vaatemäng ei kujunda üksnes majanduskäitumist, vaid üleüldist taju:3 võime küll kriitilise meele ja terve mõistuse korral massimeedia infantiilsuse ja idiotismi üle muiata, kuid meie laste jaoks võib vaatemäng olla juba ainus loomulik keskkond.

Debord kirjutas oma teesid lääneliku külluse olukorras, kus äraelamise esmaküsimus tundus olevat lahendatud (tees 40). Kui vaadata ringi Kolmandas Maailmas või Eestiski, näeme, et see pole sugugi nii – seetõttu on VMÜ veel aktuaalsem. Kuid isegi kui majanduskasvu ingel peaks meie ühiskonna vaesusest välja rebima, hoiatab Debord, et vaatemängu tingimustes naaseb avardunud äraelamine üha uuesti (uute soovidena, pseudovajadustena). „Äraelamine ise kuulub ilmaoleku valda – ta võib vaesuse üle kullata, kuid ei suuda seda ületada” (tees 44).

Mõelgem selle hoiatuse taustal Eestis mõõdetud suurele ühiskonnaga rahulolematuse määrale, mis ei taha kokku klappida „objektiivse arengu“ näitajatega. Küllap ei seleta seda fenomeni tõesti üksnes süvavaesuse ja viletsusega. Ehk peitub seletus selles, et siinmail oodati kapitalistlikku kaubaküllust erilise religioosse innukusega (tees 67): Soome TV näitas ju kaupu juba raudse eesriide vahelt ning ajaloolistel põhjustel oldi siin eriti skeptiline sotsialistliku kontsentreeritud vaatemängu (tees 64) suhtes. Nüüd oleme paisatud keset tarbitava äraelamise ilmaolekut – kes millisele astmele – ning religioossest lummast on saanud rutiin, mille vastu puhkusereisid ei aita. „See ajastu, mis näitab iseendale oma aega sellisena, mille olemuseks on rohkete pidustuste tõtlik korduvus, on õieti ajastu ilma ühegi pidupäevata” (tees 154). Just seda mõtisklust kirjutades sain muide teada, et täna (27. I) on mullkile-püha.

Meilgi sageli sõna võtvad püsiväärtuste restauratsioonist unistajad ei mõista või ei taha mõista vaatemängu ulatust. Presidendi aastalõpuinter­vjuus esitatud üleskutsed olid vähemalt läbinisti nüüdisaegsed: tarbigem-nautigem vingumise asemel hoopiski üht imaginaarset kaupa – Eesti edu nendes rahvusvahelistes pingeridades, kus tipus oleme (ehk siis Eesti märki).

4. Kõigi maade proletaarlased on eraldatud

Kõige otsustavamalt läbistavad kaubasuhted meie elu seetõttu, et enamik inimestest peab äraelamiseks müüma oma tööjõudu. Just seda tähendab Debord’i deklareeritud maailma proletariseerumine (tees 26). Siinkohal pole mul võimalik hakata pikemalt käsitlema klassiteooriat, kuid tuleb kindlasti öelda, et selles küsimuses ei saa tugineda kriitikavabalt Marxile, tuleb arvestada tänapäeva ühiskonna eripära. Kindlasti ei ole iga palgatööl inimene ühtviisi proletaarlane, seega on õigustatud rääkida turul kujunevast miinimumist märgatavalt kõrgemat „lisapalka” teenivast palgakodanlusest.4 Samuti esineb tänapäeval mitmeid proletaarlase-ettevõtja vahevorme5 ning üks inimene võib olla korraga mitmes vastuolulises majanduslikus positsioonis.6 Nüansse kõrvale jättes on siiski enamik tööstuslikult arenenud maade inimestest palgatöölised, kes peavad müüma oma tööjõudu, et osta äraelamiseks vajalikke kaupu – ilma pidevalt kaupu ostmata aga urbaniseerunud proletaarlased ära elada ei suuda.

Selline korraldus ei piirdu üksnes majandus- ja tööeluga, vaid kujundab suurel määral kogu mõtlemist ja identiteeti. Esiteks on ajast saanud üha suuremal määral kaup, rehkendatavad ja müüdavad intervallid (vt ptk 6), peale tööajale käib ju ka puhkeaja ratsionaalne vaatemänguline korraldamine. See, kui keegi leiab võimaluse „aeg maha võtta”, on eriline esiletõstmist vääriv privileeg. Teiseks peab igaüks, kes soovib „sadulas püsida”, mõtlema endast kui kaubast: kuidas oma tööjõudu kõige kallimalt müüa, selle väärtust tõsta (nn elukestev õpe), võimalikult väärtuslikuna näida (PR) jne. Igaüks peab neile nõudmistele alluma, või surema (tees 47). Kes ei osale pidevalt oma tööjõu meeletus üleskiitmises ja üritab redutada kusagil vaatemänguühiskonna äärealal, seda ähvardab teistest enam pöördumatu töökaotus ning palgast kiiremini kasvav inflatsioon — nõnda tuletab kasvu imperatiiv ennast ka tõrksatele meelde.

Debord’i raamatut lugedes saame aru, miks proletariaadist pole saanud, vaatamata kapitali jätkuvale akumulatsioonile,7 XXI sajandil ajalugu määravat poliitilist jõudu. Selle on ära hoidnud vaatemänguühiskonna eraldustehnikad ning lääne heaoluriigi turgu tasakaalustav mõju. Tõepoolest on usinal ja õiges majandussektoris töötaval inimesel võimalik karjääri teha ja toimetulekumurest vabaneda, mistõttu ta vaesus saab uute soovide kaudu veidi rohkem üle kullatud; samuti on Skandinaavia heaoluriigi näite varal võimalik unistada olukorrast, kus ükski tööline ei pea puudust kannatama (tarmukamad Eesti elanikud on unistamise ja ootamise asemel kolinud sellest olukorrast osa saama).

5. Gladiaatorite libavõitlused

Debord’i raamatu varal võiks mõelda Eestis viimasel ajal sagedasti kõlanud kurtmise üle, et puudub suur poliitiline eesmärk ning kõik parteid on üsna ühte nägu. Ehk võiksime just Eestit vaadelda ajaloo lõpu laboratooriumina (vt ptk V), kus maailm on muutunud täielikult majandusmaailmaks (tees 40)? Siin ei saagi toimuda muud kui „vaatemängulised libavõitlused eraldunud võimu rivaalitsevate vormide vahel” (tees 56). Iga poliitiline vaidlusküsimus ei ole küll sõnastatud majandusküsimusena, kuid on sellele taandatav: nt kas ikka rahaliselt tasub Eesti sõjaväel osaleda Aafrika missioonil, kas tasub pidada väikseid koole või toetada kultuuriajakirju? Jne jne. Vaatemänguühiskonnas piirdub poliitika teenuste jaotamisega ehk Debord’i keeles: laiendatud äraelamise probleemiga. Eesti-sugusel mikroriigil pole globaalmajanduse hoovuste käes mingit otsustavat muutust võimalik läbi viia, mis teeb olukorra veelgi mannetumaks, aasta-aastalt korduvad poliitilistes debattides tuntud loosungid, kus sisuliselt vaieldakse vaid detailide ehk siis mõningate hüvede ümberjaotamise prioriteetide üle.

Moodne poliitika ei pea mitte üksnes taastootma majandusmaailma representatsiooni, vaid see on läbinisti vaatemängulise majandusloogika osa (mõelgem kahele aspektile: üha kasvavale kutseliste poliitikute klassile, kelle äraelamine sõltub ustavusest parteile ning parteide täitmatule rahavajadusele, kuna võimulesaamiseks on otsustava tähtsusega kampaania löövus). Kahjuks pean ütlema, et avaramalt mõeldes tunduvad manitsevad üleskutsed, et poliitikud võtaksid kohemaid vastutuse ja tuleksid mõistusele (viimati Rein Raud, Postimees 25. I) sama naiivsed nagu vastne ettepanek, et siinsed suurpangad hakkaksid vabatahtlikult maksma tulumaksu, mida liberaalsed seadused neil vältida võimaldavad.  

6. Revolutsioon või askees?

VMÜ ei löö siiski tegelikule elule hingekella. Kuigi Debord kõneleb vaatemängu totaalsest valitsemisest, on tema jutus peidus väike paradoks: kuni me suudame selle üle kriitiliselt mõelda, ei ole vaatemäng veel täiesti totaalne ega nähtamatu. VMÜ ei ole mitte üksnes paljastav, vaid ka revolutsiooniline teos. Ometi ei sisalda see selget tegevusprogrammi ega vabanenud ühiskonna kirjeldust – revolutsioon peab oma kuju leidma vahetus praktikas (vt tees 90; 116–124). Debord nimetab võtmeküsimusena masside teadlikuks saamist revolutsiooni vajalikkusest (tees 123); 1988. aastal kirjutatud „Kommentaarides vaatemänguühiskonnale” on ta selles küsimuses väga pessimistlik.

Ometi ei pruugi revolutsiooni võimatus tähendada seda, et meil tuleb kohemaid lahustuda vaatemängus või kärvata. Kui Debord’i paljastuste üle järele mõelda, siis võib siit ehk leida toimetulekustrateegiaid privaatseks või väikese rühmaga rakendamiseks. Hiline Foucault oli Debord’iga samal positsioonil, kasutades tegelikkuse kirjeldamiseks küll biovõimu mõistet, kuid panustas just enesetehnikatele, mitte võitlusele kauge ja kättesaamatu pea­vaen­lasega. Sellist teadlikkust võib nimetada ka askeesiks, nagu tegi hiljuti (14. I) teles näidatud „Ööülikooli” saates Hasso Krull. Esitan lõpetuseks mõned triviaalsed punktid selle kohta, mille üle vaatemänguvõimu käes elades võiks järele mõelda – kas koos Debord’iga või ilma.

Mõtle ümbritsevast ka teistes kategooriates peale majanduslike (kasu-kahju).

Vaatemängu praegu käsil vaatus tahab meid taandada konkurentideks äraelamiseks vajalike ressursside kahaneval väljal. Otsi ja ehita kogukondlikkust, mida vaatemäng hajutab. Tundub, et paljudele pakub tõelist rahuldust võimalus kinkida mõne olulise ülesande teostamiseks vahetult oma aega (vabatahtlik töö), mitte rahasse kristalliseerunud tööaega.

Seejuures ei saa vältida isikliku äraelamise probleemi, lootuses, et elu ise selle lahendab. Vaatemänguline tegelikkus ei salli tänapäeva Loll-Ivane ega paljasjalgseid Sokrateseid.

Mõtle kainelt, milliseid asju vaja on ja mida mitte ning palju tuleb ühe või teise hüve nimel töötada – elamise aega kulutada. Samuti uuri seda, kuidas saada asjadest kätte kaduma kippuv tarbimisväärtus, s.t omandada selliseid asju, mis kohe ei lagune. See on päris keeruline.

Ära lase visuaalsetel piltidel (TV, virtuaalsed suhtlusvõrgustikud) võtta võimust kogu taju üle. Nagu Kivisildnik ja Mihkel Kunnus pidevalt rõhutavad, on heaks treeninguks selle vastu lugemine, kusjuures raamatuid saab laenutada või internetist alla laadida tasuta. Ka VMÜ on ingliskeelsena alla laaditav.

1 Vt Maaleht 22. I 2014, kus tuginetakse kogumikule „Laste heaolu”: http://www.stat.ee/65395.

2 Vt Karl Marx, Kapital I, Tallinn 1953. 1. ptk „Kaup”, lk 39–81.

3 Seda on sügavamalt analüüsinud Paul Virilio essees „Kaudne valgus“, Vikerkaar 1995, nr 12.

4 Vt Slavoj Žižek, Palgakodanluse mäss. – Vikerkaar 2012, nr 3, lk 80–84.

5 Vt Oudekki Loone, Mõtisklusi klassimõttest. – Vikerkaar 2013, nr 4-5, lk 96–101.

6 Vt John Lanchester, Marx 193-aastasena. – Vikerkaar 2012, nr 4-5, lk 155–165.

7 Hiljuti mainiti kerglase lühiuudise vormis, et maailma 5 rikkaimal inimesel on sama palju vara kui vaesemal poolel inimkonnast, vt http://e24.postimees.ee/2667638/.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming