Veteranide elulugudest ja sõjamälu ühisusest

Ene Kõresaar

Sõjakogemuse omaeluloolises mõistmises on nõukogude perioodil kujunenud sõja mäletamise viis endiselt kõnekas.

Individuaalseks mäletamiseks vajalikud ühised kontseptuaalsed struktuurid saavad alguse teatud jagatud andmetest või mõistetest, arusaamast, mis juhtus ja kuidas. Teise maailmasõja veteranide sõjalood paigutuvad erineva sotsiaalse ja kultuurikonteksti pingevälja, olgu selleks siis sõda ja selle tulemust legitimeerivad narratiivid või rahvuslikud ja grupispetsiifilised ettekujutused sõjatrajektooridest jne. Veteranide sõjakogemus ja seda kirjeldavad tekstid on pärit eri aegadest, mille vahele jääb nimetatud sotsiaalsete kontekstide ja nendevaheliste suhete omajagu keeruline dünaamika.
Teise maailmasõja mälukultuuris on iseäranis jäänud kõlama eri veteranigruppide konfliktide tunnustuspoliitiline noot. Vabadusvõitlejate Liit ja soomepoiste ühendused on koondanud hääled taotlemaks Teises maailmasõjas kommunismi vastu võidelnud meeste võrdsustamist Vabadussõja kangelastega, tunnistades nende tegevuse võitluseks Eesti riikliku iseseisvuse eest. Argitasandil tunduvad suhted kohati olnud keerulisemad: nagu sedastab vaatleja vabadusvõitlejate kokkutulekutelt, on soomepoisid pidanud silmitsi seisma süüdistustega põgenemises vastutuse eest ja kergema väljapääsu otsingutes.1  Kirjutatud elulugudesse omavahelised nääklused enamasti ei jõua, küll aga tunnevad Eesti korpuse veteranid end vastandatuna eri sõjakogemustega ning kistuna tunnustuse pärast võistlusse, milles domineerivad Saksa mundris võidelnud.2
Ses tunnustuspoliitilise eristumise kontekstis osutavad veteranide elulood ka hoopis vastupidisele: sõja tähendusuniversumile, mis ületab need kitsad ideoloogilised piirid, milles toimib grupispetsiifiline tunnustuspoliitika. Olles ise omaenda ajalooga sotsiaalne produkt, võimaldab sümboliline universum luua korda biograafilises kogemuses sellega, et erinevatesse aegadesse, reaalsuse­sfääridesse ja elufaasidesse kuuluvad kogemused liidetakse samasse tähendusuniversumisse.3 Seni tehtud eluloouurimustele toetudes visandan allpool, milles see ühine tähendusruum seisneb ning kuidas see on tekkinud.4
Mälu-uurijad Ashplant, Dawson ja Roper sedastavad, et sõja tähendus kujuneb isikliku kogemuse ja olemasolevate narratiivide koosmõjus. Need mõjusad narratiivid ringlevad nii pere- ja saatusekaaslaste ringis kui ühiskonnas ning riigi tasandil. Teise maailmasõja sümbolilise universumi juured on juba sõjaeelses kui mitte varasemas ajas. Konfliktisituatsioonis vajalikku järjepidevust luuakse eluloos igapäevaste argitasandi tähelepanekute, n-ö talupojatarkuse abil, mis omakorda toetub religioossetele ja argiarusaamadele sotsiaalsest korrast. Samuti pakub kriisiolukorras otsustamiseks ja selle otsustuse hilisemaks põhjendamiseks tuge perekonna sõjakogemus, nt eelmise põlvkonna osalemine Esimeses maailmasõjas ning sellest pere keskel jutustatud lood.
Sõjaeelses ühiskonnas kasvas pidevalt armeeteenistuse ja sõjalise väljaõppe roll vastavalt sellele, kuidas paranes olukord sõjaväeteenistuses. Tolleaegses kodanikuideaalis domineerisid kristlik-konservatiivsest moraalist mõjutatud kodanlik riigi- ja mehelikkuse idee, mis kehastusid vabatahtlikes rahvuslikes kaitseorganisatsioonides. „Rahvusliku kasvatuse” keskmes olnud mehelikkuse idee oli poiste koolituse ja sõdurite vormimise kontseptuaalne osa, mis tuleb elulugudest sportimise ja sõjalise õpetuse meenutuste kaudu eredalt välja. Mehelikkuse idee sõdurikogemuses moodustab eluloos ühe järjepidevuse liini, mis joonistub läbi ebakindlate sõjaolukordade.
Teine keskne järjepidevuse liin veteranide elulugudes on rahvuskesksus. Rahvuskesksus pole vaid (retrospektiivne) rahvuspoliitiline valik, vaid sõjaaegne kogemuslik orienteerumisviis. See väljendub enamikus elulugudes, sõltumata nende autorite kunagisest mundrist: tähtsaks peetakse eestlastest koosnevat üksust, olgu see siis Puna­armees või Waffen-SSis või mujal. Rahvuskaaslastest kamraadide sotsiaalne toetus ekstreemses sõjaolukorras on oluline: näiteks nn etnilist üksiolekut tematiseeritakse eraldi, samas eranditult eestlastest koosnevat piirikaitserügementi aga ei tajuta üldse võõrriigi sõjalise üksusena, vaid eesti väeosana, kes juhuslikult kannab „Wehrmachtile sarnanevat” vormirõivastust.
Sõjaeelne institutsionaalne ajaloopilt ja poliitiline kultuur ei avaldanud sõjaeelsest rahvuslikust ühiskonnast pärinevatele sõduritele mitte ainult mõju, vaid seda kasutasid institutsionaalselt ära ka sõda pidavad režiimid, et legitimeerida sõja eesmärke ning sõjasurma. Oluline motiiv nõukogude sõjapropagandas oli vaenutegevuse algusest peale sakslastest põlisvaenlase figuur, mille lõi eesti historiograafia XIX sajandi lõpul. See motiiv võeti nõukogude Eesti ajalookirjutuses üle ka pärast sõda, luues nii sõja sümbolilise universumi, mis hoidis kontseptuaalsel tasandil järjepidevust sellega, mis oli ühiskonnas juba enne olemas olnud. Elulugudes on sakslase kui põlisvaenlase motiiv elujõuline nii Punaarmee veteranide lugudes (näiteks mobilisatsiooniolukorra kirjeldustes) kui Waffen-SSi veteranide mälestustes (näiteks distantsi hoidmisel natside sõjaeesmärkidest).
Sakslase kui põlisvaenlase kuju pärineb XIII sajandi feodaalse vallutusajastu kui muistse vabadusvõitluse ajaloopildist, mis on elujõuline tänapäevalgi. Ajalooliste konfliktide valguses funktsioneerib „vabadusvõitlus” teatud mõttes „eelmälu” või narratiivse skeemina, mis kujutab endast üldstruktuuri, millesse on võimalik tähenduslikult paigutada kõik järgnenud konfliktid. „Vabadusvõitluse” kui kultuurilise narratiivi elujõulisust saabki hinnata selle järgi, kuidas see võimaldab integreerida uusi konflikte ning vaenlasekujusid.
Teise maailmasõja ajal kasutas vabadusvõitluse narratiivset mustrit oma huvides nii nõukogude kui natsi sõjapropaganda. Kui esimene rõhutas 700aastast orjaaega, siis teine sai deklaratiivse võitluse „Lääne tsivilisatsiooni eest” toetada siinsele esimesele Nõukogude okupatsiooni kogemusele, mis, nagu on näidanud Olaf Mertelsmann, muutis paljude eestlaste ettekujutust oma „põlisvaenlasest”.5 Mõlemad motiivid on siiski säilitanud oma koha elulugudes avalduvas sõjamälus.
Jaan Undusk on näidanud, et nii Nõukogude Eesti kui eesti diasporaa sõjaromaanis domineerib külma sõja ajal „ideetu eestlase” kujund: olenemata sellest, millise vaenupoole ridades võideldi, rõhutatakse Eesti mehe sunnitud, kummagi poole ideoloogiast puutumata valikuid Teise maailmasõja ajal.6 Seegi sõjakogemuse tajumise viis toetub varasemale kultuurilisele sõjamälule, mis näeb Eesti territooriumi mitmete võõrvõimude ambitsioonidest kantud konfliktide tallermaana. Nõukogudejärgse põhinarratiivi telje – „kahe kurja”, kommunismi ja natsionaalsotsialismi vahelise võrdluse – juuri võib näha just selles sõjaaegses kogemuses, mida võimendas külma sõja aegne mälu- ja ajaloopoliitika. Nõukogudejärgsel perioodil on vabadusvõitluse narratiivne skeem muutunud tõeliseks „süvamäluks”7 ning laienenud vastupanule Nõukogude okupatsiooni vastu nii lahingutes 1944. aasta suvel-sügisel, sõjajärgses partisanivõitluses kui hilisemas dissidentluse vormis.
Muidugi saab igasuguste narratiividega teadlikult manipuleerida, kuid elulugudest nähtub, et nende tähendus on ühtlasi sügavalt individuaalne. Eriti Nõukogude/Vene Suure isamaasõja narratiiv leiab Balti kontekstis pigem käsitlemist rahvusvaheliste (võimu)suhete taustal. Eeldatavasti on üheks põhjuseks asjaolu, et nõukogudejärgses mälupoliitilises protsessis tõugati „nõukogude minevik” endast ära. Repressiooni- ja vastupanumälestusi peeti „autentsemateks” ja seetõttu „tõesemateks”. Seevastu nõukogude kollektiivset mälu käsitleti vastandina „rahva mälule” võõrana; eeldati, et see on võltsitud, ideoloogiliselt kontrolli all ja nihestatud ning selle uskumine viitab ajupesule.
Sõjakogemuse omaeluloolises mõistmises on nõukogude perioodil kujunenud sõja mäletamise viis aga endiselt kõnekas ja see pole sugugi nii üheselt mõistetav, kui on arvatud. Peale ametliku Suure isamaasõja ajaloo mõjutas sõjakogemuse emotsionaalsemat mõistmist ja mõtestamist 1960. aastatest nüansseeritum ja inimlikumat lähenemist võimaldanud ilukirjandus. Kirjandusel, mis nõukogude perioodil paljus võttis üle ajalookirjutuse rolli, oli sõjamälu kujundamisel ehk suuremgi kandepind kui näiteks sõjamälestustel tänapäeva Eestis, kus see läheb õieti korda vaid asjaomastele gruppidele. Samas osutavad korpusepoiste elulood, et läbielatul põhinev ajaloopilt on olnud määravam kui ametlik sõjaajalugu.
Teistel veteranigruppidel pole olnud võimalik toetuda nii võimsale mäletamistehnoloogilisele jõule. Nõukogude ametlikule versioonile vastanduvaid versioone pakkuv kirjandus ja mälestused olid emigrantruumis küll võimalikud, kuid nende sissepääs Eesti vastavatesse veteranikultuuridesse oli marginaalne. Puudusid ka muud mäletamistehnoloogiliselt mõjusad vahendid sõjakogemuse mõtestamiseks. Kuigi argitasandi kommunikatsioonis olid teatud võimalused säilinud, võib öelda, et paljuski kristalliseerus Punaarmee vastu sõdinute kogemus reflekteerimata seisu kuni 1980. aastate lõpuni, mil nad saavutasid taas „õiguse biograafiale”8 ning omandasid oma koha Eesti iseseisvumise taastamise järgses ajaloopildis.
Sõja lõpust tänaseni Eestis toimivad distinktiivsed veteranikultuurid on välja kujunenud omaaegsete suurte narratiivide pealt, mille funktsioon on eelkõige eristav. Kuid isegi erisuses peitub ühtsus. Ülal oli juttu sõjamälu ühisusest, mis põhineb maskuliinsuse ja tekstikogukonna kogemusel. Kuid on ka teisi  ühendavaid tekstuaalseid faktoreid – nimelt sõjaajalugu ise. Siin ei pea ma silmas mitte lugu ennast oma katkestuste ja järjepidevuste, kangelaste, vaenlaste, ohvrite, faktide selektsiooni ja seostatusega (kuigi suhestumine väeosade ajalugudega on üks oluline sõjakogemuse mõtestamise viis). Eelkõige pean silmas üldisemat arusaama, milles seisneb militaarajalugu. Selle üldtunnustatud eesmärk näib olevat positivistlikus asisuses, realistlikkuses ja detailitäpsuses. Kui sõda mittekogenutele ei anna see kuigivõrd edasi „sõja maiku”, siis endistele sõduritele võib nendest kriteeriumidest kinnihoidmine anda võimaluse ratsionaliseerida kogetut, anda sellele hoomatavad raamid. Selles tähenduses on sõjaajalool tähtis osa kogemuse korrastamisel eluloos.

1 I. Tamm, Kirjakast. – Võitleja 2007, nr 3 (487), lk 3.
2 Vt nt Eesti korpuse veterani Ailo Ehamaa mälestusi ning nende tõlgendust Aili Aarelaid-Tarti sulest raamatus „Soldiers of memory: World War II and its aftermath in Estonian post-Soviet life stories„ (Rodopi, 2011).
3 P. Berger, T. Luckmann, The social construction of reality: A treatise in the sociology of knowledge. [1966] Penguin Books, London 1991.
4 Ülevaade põhineb rühma Eesti eluloouurijate koostöös sündinud kogumikul „Soldiers of memory: World War II and its aftermath in Estonian post-Soviet life stories„, toim Ene Kõresaar.
5 O. Mertelsmann, How the Russians Turned into the Image of the ‘National Enemy’ of the Estonians. – Pro Ethnologia 2005, nr 19, lk 43–58.
6 J. Undusk, Retooriline sund eesti nõukogude ajalookirjanduses. Rmt: A. Krikmann, S. Olesk (toim) Võim ja kultuur. Eesti  Kirjandusmuuseum, , Tartu 2003, lk 41–68.
7 J. V. Wertsch, Blank Spots in History and Deep Memory: Revisiting the Official Narrative of the Molotov-Ribbentrop Pact. Rmt: E. Kõresaar, E. Lauk ja K. Kuutma (toim), The burden of remembering: recollections & representations of the 20th century. Finnish Literature Society, Helsinki 2009, lk 37–56.
8 J. Lotman, Kultuurisemiootika: tekst – kirjandus – kultuur. Olion, Tallinn 1991.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming