Teadus ja klaaspärlimäng

Rein Ruutsoo

Refleksioone Laine Randjärve monograafiale „Loovisiksuse roll Eesti laulupeoliikumises aastatel 1940–1980”

Laine Randjärve väitekirja kaitsmisega seonduv vallandas Eestis üsna kirgliku mõttevahetuse, kuid kasutamata jäi võimalus sügavamaks debatiks ajalooteaduse arengu üle. Peegelduvad ju mõttevahetuses teadusmetodoloogia, teadusajakirjade indekseerimise, välisretsensentide staatuse jms probleemid. Randjärv ise on näinud lahknevate hinnangute põhjusena koolkonnalisi vastuolusid (Randjärv 2013). Loodusteadlaste suunalt (Niinemets 2013) on koguni leitud, et ajalugu polegi teadus. Usun siiski, et esseistikat, publitsistikat, olukirjeldust jne saab eristada akadeemilisest uurimistööst, muidu ei antaks ajaloos teaduskraade. Selgitus, miks interdistsiplinaarsena tutvustatud monograafia ei kvalifitseerunud teadustööks, nõuaks seega ka laiemat teaduspoliitilist kandepinda.

Milleks väitekirjale historiograafia?

Randjärv väidab, et uurib kultuuri kujundavate põhikomponentide ehk inimese, ideede ja institutsioonide vastastikust mõju, nii „nagu need kujundavad ajaloo käiku”. „Käesoleva töö teemat silmas pidades hinnatakse koorijuhtide tegevuse mõju rahvuskultuurile tervikuna (minu rõhutus). Nende tegevusi uuritakse mitme­sugustes mõjuväljades – valitsev ühiskondlik kord, ümbritsev keskkond, loomeinimeste päritolu, koolipõlv ja andekuse vahekord tööga. Jälgitakse nende isikute kantud ideid ja tehakse järeldusi erinevatel aegadel avaldatud mõtete kohta” (lk 14). Väidetakse koguni, et uurimus „toetab Eesti kultuuriloo või taasiseseisvumisprotsessi käigu ning maailma kultuuriloo arengusuundade mõistmist tervikuna” (lk 11). Keerukamat ja ambitsioonikamat uurimis­ülesannet polegi võimalik seada. Rõhutagem, et väitekiri kui žanr nõuab, et kõik, mida lubatakse, peegeldub tulemustes. Interdistsiplinaarses uurimistöös peaks autor demonstreerima häid politoloogi (liikumiste uurimine), filosoofi (ideede ajalugu), sotsioloogi, loomepsühholoogi (loovisiksuse kujunemise ja arengu selgitamine), aga ka kultuuriantropoloogi ja semiootiku oskusi.

Väitekirja historiograafia peatüki läbi lugenud, ei saa teisiti, kui just nii küsida. Historiograafia ei saa olla kirjasõna valikuline, ilma uurimuslikult oluliste järeldusteta ülevaade. Historiograafia on uurimuse keskne osa, ajaloolase küpsuse tunnistus, kinnitus, et ta tunneb uuritaval alal kirjutatut. Analüütilisest tööst allikatega saab uurimine kindla aluse: tehakse kindlaks senised saavutused ja puudujäägid, historiograafia toel sõnastatakse uurimisküsimused. Kuid Randjärvele näib ainsaks eristusaluseks olevat kättepuutunu lahterdamine n-ö üldajaloolisteks ja muusika-ajaloolisteks kirjutisteks. Materjali mehaaniline jaotamine poliitilise ajaloo raami reedab, et dissertandil pole Eesti ajaloo uurimisest suurt aimu. Periood „Saksa okupatsiooni aastad” ei ole uurimuslikus mõttes üldse sisustatav. Väide, et 1991. aasta 20. augustil vabanes Eesti Vabariik „kommunistliku partei ikkest” (lk 65) on retooriliselt lojaalne valitsevale diskursusele, aga ohverdab ajaloofaktid. Putšiaasta pole Eesti ajalookirjutuses tähis. Paradigmavahetus algas juba 1988. aastal. Aasta pärast algab murrang juba monograafilisel tasemel (Kalev Tammistu ajaleheveergudele jäänud „Tasalülitamine”). EKP ike pole põhjus, et tollel perioodil ilmunud laulupidude käsitlused (Ratassepp, Tamarkin jt) analüüsi alt üldse välja jätta. Historiograafia ei ole autahvel! Ka mitmed läänes ilmunud tippuurimused Eesti muusikaajaloost on Randjärvele tundmatuks jäänud. Näiteks Mimi Daitzi monograafia Veljo Tormisest võinuks olla dissertandile isegi eeskujuks!

Taas vabas Eestis ilmunu kajastamine (analüüsiks on seda raske nimetada) on puudulik ja proportsioonidest väljas. Monograafiale lisatud kasutatud kirjanduse loetelu hõlmab arvukalt publikatsioone, mida uurimuses polegi viidatud! Kas see on johtunud lihtsalt akadeemiliste traditsioonide mittetundmisest või tööle kaalukuse lisamiseks, teab vaid autor. Selleks, et Randjärvele mitte kätte sattunud, kuid vaieldamatult oluliste tööde loetelu ei läheks tüütult pikale (jätame ka autorile avastamisrõõmu!), toon siinkohal vaid mõne banaalsema näite. Tuudur Vettiku elule ja tööle, küüditamisele, jms väga üldist tausta loovate kirjatööde (nagu Tannbergi mitmed uurimised Moskva poliitikast) tutvustamise kõrval (mõnda neist nagu Zubkova artikkel on viidatud koguni teiste autorite kaudu) on mitmed teemakohased teosed jäänud käsitlemata. O.-K. Veskimäe „Kuidas valitseti Eesti NSV-d” (2005) ja „Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur ENSV-s ja tema peremehed” (1996) pole just suurteosed, aga kultuurilooliselt olulise faktilise materjali (sh ka Tuudur Vettiku saatuse) allikatena ei saa need olla vähem tähtsad kui mitmed viidatud kõrvalised artiklid. Mõnda sõnades tunnustatud teost pole dissertant oma ihusilmaga ilmselt näinudki. Nii kiidab ta Tartu ülikooli õppejõu Olaf Mertelsmanni „põhjalikku” ja „üksikasjalikku” uurimust, kuigi Mertelsmann on vaid kõnealuse koguteose toimetaja!

Historiograafia rollis peatüki lünklikkuse, olematu analüütilisuse ja vähese konstruktiivsuse kompenseerib autor ründava retoorikaga. Oma töö „uuenduslikkuse”, kriitilisuse jne (seda väitekiri ju eeldab!) mulje loomiseks arendatakse väidetavalt vigase ajalookirjutamisega tühja ja otsitud poleemikat. Rõhutanud, kui oluline olevat muusikaloo peegeldamine ajaloo üldkäsitlustes (lk 32), piirdub Randjärv vaid Seppo Zetterbergi „Eesti ajalooga”. No vähemalt „Eesti ajaloo” värskeisse köiteisse (pean silmas eelkõige selle V ja VI köidet) võinuks vaadata. „Puudusi” leitakse aga suisa ülekohtu hinnaga. Lausega „Kord juba põlu alla sattunud loomeinimeste mahavaikimise tava ajalookirjanduses on visa kaduma” (lk 32), viitab Randjärv Zetterbergi „Eesti ajaloole”. Zetterberg on ent aus ajaloolane. Avanuks Randjärv „Eesti ajaloo” VI köite, oleks ta avastanud, et selleski mahukas raamatus, „vaikitakse” Vettikust. Põhjused on ilmselt mujal.

Suutmatust arendada käsitluste sisulist analüüsi varjab üldsõnaline paljastusretoorika: „mustvalgetes käsitlustes kiputakse unustama: vaatamata võimsa repressiivaparaadi olemasolule oli võimuritele siiski tähtis teatud (minu rõhutus) populaarsuse ja poolehoiu võitmine rahva hulgas” (lk 23). Milliseid teoseid (autoreid) silmas peetakse? Kes siis on kippunud unustama? Näiteid Randjärv ei too. On vaid tühjad deklaratsioonid: „Kahjuks on lootus, nagu peituks, mõnes juba ilmunud käsitluses ammendav võti, mis stalinismiaja kultuuripoliitika küsimused lõplikult lahendaks, asjatu” (lk 19). Kes on need „mõned”? Neid „mõnesid” ei saagi olla, sest nii naiivseid uurijaid, kes usuksid mingite „ammendavate” käsitluste, „lõplike” lahenduste jne võimalusse, Eesti tänapäeva ajaloolaste hulgas lihtsalt ei ole. Kokkuvõtvalt: töös pole jälgegi historiograafilise analüüsi tuumast, see on metodoloogiliste, kontseptuaalsete jne probleemide tõstatamisest.

Mitmesugust alusteavet, mida Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe kohta varem pole avaldatud, on töös rohkesti. Valdavalt on see mitmesugune elu- ja loomeloo andmestik. Kuid seda laadi kogumistöö pole ju lubatud interdistsiplinaarsus. Ajaloolase uurimistöö nurgakiviks on küsimuste esitamine ja nendele vastuste andmiseks oma leidude organiseerimine. Küsimuse asetuste keskmeks – kui ikka on tegemist interdistsiplinaarse uurimistööga – on nähtustevahelisi sõlmitusi (arengusuunad, koostöö, konfliktid jne) genereerivate seoste avamine. Küsimused on see võrk, mille abil andmebaase traalitakse. Selle võrgu kvaliteedist sõltub tulemus – möödaniku läbipaistvaks ja mõistetavaks tegemise tase. Ilma uuritava nähtuse sotsiaal-poliitilisi ja kultuuriloomelisi sidusmustreid taasloomata on võimatu minevikusündmusi interpreteerida ehk neile tähendust anda. Interdistsiplinaarse ajaloo eripäraks on aga kontseptsioonipõhine rekonstrueerimine, s.t juba kadunud arvukate maailmade (nn Lebenswelt’ide, Umwelt’ide jne) „dialoogi” elustamine.

 Rekonstruktsioon versus kompilatsioon

Lubatud tervikkäsitluse asemel leiab Randjärve tööst Eesti ajalookirjutuse empiirilisema suuna põhise eluloo edastusviisi. Lõdvavõitu kronoloogilises narratiivis leiduvad analüütilis-rekonstruktiivse loome alged pole süsteemsed. Kohati, kui kooriliikumist nähakse avaramas sotsiaalses kontekstis, on sotsiaalsete ja tähenduslike sidususte avamise märke (vt ptk Laasmäe elust ja tegevusest), eriti siis, kui kooriliikumist on püütud seostada (ehkki veel deklaratiivselt) kodanikuühiskonna arenguga. Paraku seostatakse need ilma igasuguste põhjendusteta, uurimuslike tõendusteta deklaratiivsete väidetega, nagu olnuks 60-70ndail aastail koorielu arendamine „murrangulistes sotsiaalpoliitilistes protsessides määrava tähendusega” (lk 108).

Üllatuslikult pole laulupeoliikumise üldistuskatsetes jälgegi prof Kristin Kuutmaa sellesuunalistest alustpanevatest uurimustest (kui väitekirja seisukohalt kõrvaline aruanne kõrvale jätta). Neid pidanuks käsitlema juba historiograafias. Kuutmaa kontseptuaalselt kaalukate tööde eiramisest johtub ka autori kummaline väide, et tema dissertatsioonis „leidis laulupeo liikumine mõistena esmakordselt defineerimist” (lk 172). Sotsiaalteadustes ei ole mõisteloome ja selle sisustamise viisid sel viisil vaadeldavad ja liikumise defineerimine üsna küsitav. Kristin Kuutma juba 1990. aastail avaldatud laulupeo liikumise kui nähtuse analüüsidele ei lisa Randjärve oma aga sisuliselt mitte midagi uut, vaid on koguni vaesem.

Rekonstrueerivat uurimist asendab (tüütuseni) korduv fraas, kuidas rahvuslikult meelestatud muusikainimesed ikka suutsid mõjutada repertuaari (lk 43, 46, 61, 63 jne). Nii-öelda poliitikakujundamise vähegi uurimusliku avamiseni ei tõusta. Teiste sõnadega: loomata jääb vähegi sidus pilt institutsioonide (konservatoorium, muusikakoolid, loomeliidud, EKP KK, kohalikud parteiorganid jne) rollist nõukogude kultuuripoliitikas (nagu seda lubati). Puudub igasugune kontseptuaalne baas analüüsimaks võistlevaid „ideid”, laulupidude kesksete käivitajate koostöövõrgustikke jne, kui mitte arvestada kaasteeliste „liitlasteks” ja „vaenlasteks” liigitamist. Liitlaste ja vaenlaste, kelle väljaselgitamise on Randjärv seadnud uurimuslikult esiplaanile (lk 14), suhted jäävadki valdavalt kulisside taha. Olgu lisatud, et „liitlaste-vaenlaste” must-valge dihhotoomia on uurimuslikult väheviljakas lähtekoht. See on omalaadne vastupeegeldus autori lauspublitsistlikust kollaboratsionismi käsitlusest. Vaid osaliselt peab paika väide, et „laulupidude korraldamisega ei kaasnenud mingit avalikku ja sisulist diskussiooni” (lk 43). Näib, et väide on viigileheks tegemata arhiivitööle ja isegi ajalehtede sirvimisele (seal käis kohati ägegi poleemika!). Pealegi võiks mitmete osaliste intervjuudest ammutada sellele teabele veel lisa.

Kindlasti on tervitatavad sotsioloogia hõnguga uue faktiteadmise tuletamise katsed. Pean silmas mõningaid diagramme, kus kõrvutatakse näiteks „nõukogude teematikaga” laule „eestimeelsete” laulude osakaaluga repertuaaris (lk 166). Autori metoodiline nõrkus annab siiski kohe tunda. Intuitiivselt mõistab (vähemalt Eestis) iga diskursiivne grupp küll omal viisil, mida autor nende siltide all silmas peab. Uurimuses peaks kuuluma seda laadi klassifitseerimise juurde võti, mille põhjal on laule tüüpidesse liigitatud. Seda võtit pole! Olgu märgitud: ideaaltüüpe võinuks konstrueerida rohkem – maailm polnud päris must-valge. Autor mainib ka mingeid seda teemat puudutavaid inter­vjuusid ja küsimustikke (lk 18). Nende loomulik koht oleks töö lisades. Sealt ei leia aga midagi, olgugi et kõhnakese töö oleks vähegi kaalukamaks teinud mitte väheütlevate kirjade tööle juurdekleepimine, vaid iseseisvat uurimuslikku väärtust kandvad intervjuud on teistele uurijatele väärtuslik allikas.

Kõige kehvem on lugu kolmandat liiki rekonstruktsiooniviisi – ehk kirjatekstide interpretatsiooniga. „Epistolaarse pärandi põhjalik metoodiline uurimine”, mida autor lubab (lk 12), ei paista kusagilt välja. Tegelikult on see „pärand” nii lootusetult hõre, et sellele ei saa rajada ühtegi väitekirja. Selles mõttes on eksitav juba väitekirja pealkiri. Seda, et Randjärvel pole ajaloolaste tööst selgemat ettekujutust, on tunda püüdlikest repliikidest nagu „Ajaloolaste tähtsamaid töömeetodeid on allikakriitika ning seetõttu ei peeta pidupäevakõnesid just kõige erapooletumateks allikateks” (lk 105). Jutu kalduses meetodi või teooria poole ilmuvad Randjärve teksti äraspidised laused.

Neljas rekonstrueerimise tasand, uuritava nähtuse asetamine samasuguste protsesside laiemasse (näiteks rahvusvahelisse) konteksti, ei tulene tingimata väitekirja eesmärkidest. Ilma tõsiste alusuuringuteta jäävad seda laadi võrdlused spekulatiivseteks deklaratsioonideks. Just sel põhjusel jääb vähemalt õhku väide, nagu oleks lääne muusikateadlaste järeldus laulva revolutsiooni toimumisest kõigis kolmes Balti riigis ekslik (lk 42). Laulutraditsioonil, nagu ka poliitilise murrangu dünaamikal oli igas Balti riigis loomulikult oma koloriit. Siiski, nn perekonnasarnasuslikkuse mõttes ühisnimetajana on „laulev revolutsioon” vähemalt kahe Balti rahva vabadusvõitluse avamisel minu uurimuste valguses empiiriliselt relevantne. Kuid, mis veelgi tähelepanuväärsem: nii Läti kui Leedu ajaloolased on üsna üldiselt „laulva revolutsiooni” kolligatiivse tähistajana (eristan silti terminist) oma rahvusliku vabadusliikumise narratiivi lülitanud. Kui juba maailmanimega uurijate tööd vaidlustada, siis tuleb väiteid ka argumenteerida.

Uurimistöö kontseptuaalsest (teoreetilisest) põhistatusest

Faktileidude ja jutustuse sidustamise nõrkuse ning retoorika suure osakaalu tõttu ei tõuse väitekiri allikate lõdvast referaadist kõrgemale. Väitekirja materjali peatükkideks jagamise mehaanilisus ja laenatud ideid seosetult koondav kirjutamistehnika domineerib sidustervikut loova rekonstruktiivse tekstiloome üle. Väitekirjas puudub üldse peatükk või isegi lõik, mis käsitleks uurimistöö kontseptuaalseid aluseid (rakendatud teooriaid, mõisteid, uurimismeetodeid jne). Ajaloolaste töödes-tegemistes traditsiooniline koguv-kollektsioneeriv, sündmusi katalogiseeriv, kronoloogiat täpsustav jne esitusviis ei vaja tingimata keerukat raami. Kogutud faktoloogia uudsusele toetuv teadusloome on omaette žanr (ajaloolastel lubatakse paljudel maadel kirjutada palju pikemaid väitekirju kui sotsiaalteadlastel). Kuid ka seda laadi uudsust jääb õhukesevõitu töös, mille lisad moodustavad üle neljandiku tekstist, selgelt puudu. Töö läbi lugenud ei saa lahti tundest, nagu oleks Randjärv uurijana „kahestunud”. Väitekirja sissejuhatuses uurimisülesannete üldjoontes korrektse sõnastamise ja praktilise uurimistöö silmapaistva abituse vastuolu on silmatorkav. Üksikud tekstilõigud, kus töö kontseptuaalsest poolest juttu tehakse või teoreetikuid viidatakse, kinnitavad, et Randjärv pole võimeline dekoratsiooni rolli seatud autoriteetide väiteid korrektselt sõnastama või oma uurimisprobleemiga siduma, olgu tegu Anthony Smithi või Juri Lotmaniga.

Historiograafia osas jätab autor mulje, nagu poleks enne Randjärve artikli ilmumist 2013. aastal ajakirjas Trames, kollaboratsionismi probleemide valgustamisel midagi olulist tehtud (lk 20). See pole korrektne. Kultuuri ja võimu vahekorra, kohanemise märkide jne uurimine on möödunud kümnendil olnud mitme kogumiku keskne teema. Eesti ajaloo kontekstis on probleemi sisukalt uurinud Toomas Karjahärm, Sirje Olesk jt. Randjärve laadis „interdistsiplinaarne” lähenemine ei lisa küll midagi juurde.

Minule jääb mõistatuseks, millest lähtudes avaldati Trameses, kui ikkagi 1.1. kategooria ajakirjas Randjärve väitekirja ühe peatüki toetuspunktiks saanud väga nõrk kollaboratsiooni käsitlev artikkel. Kollaboratsioon on poliitikateaduse, võimu toimimise uurimise võtmemõisteid, millega seondub terve perekond väga sisukaid ja intensiivsete diskussioonide keskmes mõisteid ja käsitlusi. Foucault’, Laclau’, Ranciere’i, Bourdieu’ jt vaadetega ei pea nõustuma, aga neid tundmata pole interdistsiplinaarne uurimistöö võimalik. Pealegi, stalinistliku režiimi ehk terroristliku kommunismi ja sula perioodi panemine ühte patta välistab sisulise uurimise. Võimumehhanismide põhimõtteliste erinevuste tõttu omandab erineva sisu ka kollaboratsionism.

Johtuvalt ebateadlikkusest teooria vallas ammutatakse eestlaste poliitiliste valikute selgitamisel inspiratsiooni Hiina kõrgklassi koostööst mongoli vallutajatega või serblaste kollaboreerumisest türklaste võimuga. „Võimu”, „allumise”, „vastupanu” jne probleemide kohta leidub eesti keeleski juba palju üsna head moraalifilosoofia, sotsioloogia ja politoloogia kirjavara. Sügavuti on nõukogude tüüpi režiimide toimimist uuritud Poolas, Ungaris jne. Nende rahvaste probleemidega võrreldes jäävad bosnjakkide dilemmad, mille kohta Randjärv on midagi kirjandusest leidnud (õigemini kokku kraapinud), väga kaugeks. Rõhutan: ajaloolised paralleelid on vaid uurimuslik abivahend. Kontseptuaalselt koormatud küsimustele vastamisel sõltub edu eelkõige võimuteooriate tundmisest.

Põhiväited on üldse käsitlemata

Loomulik on küsida, kuivõrd leiab seda laadi tööst vastuse sissejuhatuses uurimisküsimustena sõnastatu. Juba fraas et „uurimistöös esitatud üks peamisi väiteid on, et loomeinimeste tegevus ja isiksuslikud omadused mõjutavad suurel määral (!) ühiskonna loo kulgu nii püsivate kui ka teistest erinevate ideede kontekstis ning pidevalt muutuvas institutsionaalses taustsüsteemis”

(lk 13) on triviaalsus. Ka väidetakse, et töö „püstitab küsimuse, kas laulupidude näol on meil tegemist kultuurisündmusega, mis on muutunud osaks eestlaste identiteedist” (lk 12). Teoreetiliseks uurimisraamiks näib piisavat viitest Anthony Smithi identiteedikäsitlusele ning sedagi kolmandate autorite vahendusel ja vigases sõnastuses (lk 11-12). Töös jätab autor identiteedi problemaatika üldse arutluse alt välja! Väitekirja kolmas põhistus kõlab: „Töös otsitakse vastust küsimusele, milliste meetoditega ja kui suurel määral õnnestus parteiaparaadil loomingulist intelligentsi hirmutades sundida isikuid minema kollaboratsionismi teed”. „Eesmärgiks on uurida, kuidas need meetodid suutsid osa loomingulist intelligentsi enda poole tõmmata ning loomeinimeste vahel tugevaid vastuolusid külvata” (lk 15). Kui ka sissejuhatuses lubatakse brežnevlikku stagnatsiooniaega uurida (lk 14), siis mingigi režiimi mõju peegeldus ammendub Randjärvel kõrgstalinismi ja sulaaja riivamisega. Mitte kusagilt ei ole võimalik leida kollaboratsioonile sundimise „meetodite” käsitlust. Mingit režiimi tüübi/laadi moderniseerumisega seotud võimumuutuste (stalinism, sula, nn Brežnevi aeg ehk stagnatsioon jne) analüüsi ei kohta. Lihtsustava-sildistava lähenemise tõttu jäävad komplekssituatsioonid teaduslikule uurimisele ligipääsmatuks. Teoreetikutelt irdtsitaate seosetult rebiva kirjutamistehnika tulemuseks ei ole interdistsiplinaarne uurimistöö. Faktileidude ja jutustuse sidustamise nõrkuse ning töö vaegkontseptualiseerituse retoorikaga kompenseerimise tõttu on väitekirja põhiväited jäänud vaatluse alt peaaegu täiesti välja.

Mõned üldisemad järeldused

Teadusžargooni edukast kasutamisest, retoorika imettegevast jõust jms, mis on viinud klaaspärlimängude avaldamiseni ka väärikates ajakirjades, on näiteid isegi eksaktteaduste vallast (on tehtud koguni avaldamiseksperimente). Randjärve väitekiri on sümptom kultuurikorralduslikest ja teadusmaailma struktuurinihetest, mis raskendavad teadustöö eristamist selle simuleerimisest. Läbikukkumisele poliitilise maigu andmine (Niinemets 2013) on meelevaldne. Akadeemiliste pretensioonidega poliitikud on vähem ohtlik liik kui teadussisesed „konkurendid”, kes pretendeerivad samale piskule grandirahade. Siin käib tõeline olelusvõitlus ja peitub ka osaliselt selgitus, miks väitekiri üldse kaitsmisfaasi jõudis. Ehk kaalub teadustööstuslikus punktiarvestuses kaitsmiste arv muud kaalutlused üles? Väitekiri tõstab seega avaramalt küsimuse, kuivõrd on teadustööstus ära uhtunud akadeemilise kvaliteedi kontrolli mitmed olulised mehhanismid (välisretsensendid, eeltööde kvaliteetajakirjades avaldamine jne).

Daitz, Mimi 2004. Ancient Song Recovered: The Life and Music of Veljo Tormis. Hillsdale. New York: Pendragon Press.

Kuutma, Kristin 1996. Laulupeod rahvusliku identiteedi kandjana. – Mäetagused, nr 1-2, lk 80–94.

Kuutma, Kristin 1996. Cultural Identity, Nationalism and Changes in Singing Traditions. –- Folklore, nr 2, lk 124–141.

Kuutma, Kristin 1996. Laulupidu kui kodanikualgatuse erivorm. RMT: Aarelaid, Aili (koost), Kodanikualgatus ja seltsid Eesti muutuval kultuurimaastikul. Tallinn: Jaan Tõnissoni Instituut, lk 39 – 49. Kuutma, Kristin. 1998. Festival as Communicative Performance and Celebration of Ethnicity. – Folklore, lk 7, 12 – 26.

Kuutma, Kristin 1998. Kultuuriidentiteet, rahvuslus ja muutused laulutraditsioonis. – Mäetagused, nr 7, lk 21 – 23.

Niinemets, Ülo 2013. Ühe doktoritöö kaitsmisest ja selle järelkajadest. – Päevaleht, 24. mai.

Randjärv 2013 = Laine Randjärve vastus Peeter Oleskile: erinevatel koolkondadel on erinevad seisukohad. – Delfi, 21. mai: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/laine-randjarve-vastus-peeter-oleskile-erinevatel-koolkondadel-on-erinevad-seisukohad.d?id=66156796.

Ratassepp, Arvo 1985. Eesti laulupeod. Tallinn: Perioodika.

Tamarkin, Aron. 1965. Lauluga läbi aegade. Tallinn: Eesti Raamat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming