Vestlus üle ookeani

Jaak Urmet

Tähelepanekuid kahe eesti kirjaniku transatlantilisest kirjavahetusest Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965–1991. Koostanud ja kommenteerinud Sirje Olesk, toimetanud Tiina Saluvere. Kujundanud Kalle Müller. Eesti Kirjandusmuuseum, 2013. 336 lk. Kuid õnneks on olemas sõbrad ja õnneks on sõpradel mõõgad. Ühest musketäride laulust filmis „D’Artagnan ja kolm musketäri” (NSVL 1978) Küll on tore teiste kirju lugeda! Eriti, kui kirjade vahetajateks on kaks eesti kirjanduses väga olulist isikut ja kirjades tulevad jutuks üldhuvitavad teemad, nagu näiteks seesama kirjandus ise, aga ka ühiskond ja maailm laiemas plaanis, kuni USA sisepoliitikani välja. Põnev raamat, aitäh, et välja anti, aitäh, et kirjavahetajad seda teha lubasid! Antagu aina lisa! Kes on need mehed ehk Kaplinski ja Grabbi, see loomulikult ei vaja selgitusi. Saab kohe asuda lugemismuljete kallale.

Esmalt kujuneb kirjade kaudu kiiresti pilt kummastki mehest tol kaugel ajajärgul, kui J. F. K. atentaat oli veel värske sündmus ja uusim tuul eesti kirjanduses oli kassettide rivi. Oma esimeses kirjas Kaplinskile 22. märtsist 1965 ütleb Grabbi, et on 35 aastat vana. Kuna mina saan juhtumisi sama vanaks kohe-kohe, siis tekkis mul kirjavahetuse mõtestamiseks ja hindamiseks oma isiklik vaatepunkt. Kaplinski oli sel ajal 24aastane. See pani mind omakorda meenutama ennast kümme aastat tagasi, aastal 2003, igati löögihoos, avaldanud luulekogu ja romaani ning jooksvalt ametis Eesti Päevalehe kirjanduskülgede toimetamisega ja stsenaariumi kirjutamisega sarjale „Buratino tegutseb jälle”. Energiat jagus kõigele, jaksasin isegi öösel kella viieni teksti klõbistada. Ka Kaplinski ja Grabbi on 1960ndail löögihoos, energiat jagub igale poole, eriti silmatorkaval kujul loomulikult Grabbil, kes peamiselt õhust ja armastusest toimetas kultuuriajakirja Mana. Üksteisele kirjutatakse pikki sisukaid kirju.

Mida kiri edasi, seda sümpaatsemaks ja omasemaks mehed saavad. Küll on kahju, et mul selliseid kirjasõpru ei ole. Jah, ega mul oleks ka aega, et nii häid ja sisukaid kirju kirjutada, tänapäeva asi. Kui, siis juba pensioni-ikka jõudnutel. Kaplinski puhul meeldib mulle väga tema vasakpoolsus – ehkki see mõiste on tänapäeva Eestis tarvitamiskõlbmatu, sest rahvahulgad ja isegi osa intelligentsi on selle automaatselt võrdsustanud leninistlik-stalinistliku partei ja selle terroriga. Meeldib ka see, et Kaplinski tõesti tahab kurvas luuletuses indiaanlastest just nimelt rääkida indiaanlastest, mitte ei ole nende selja taha peitnud eesti rahva kurba saatust. Elada Eesti NSVs ja muretseda USA indiaanlaste pärast, see juba näitab midagi. See on tõeline hingesuurus ja vasakpoolsus. Samuti meeldib mulle, et Kaplinski ei näe oma olemasolu mõttena elamist ilukirjanduses, vaid tema huvide ala on laiem, isegi nende tsenter üksnes riivab ilukirjandust.

Kaunis kirjandus on madal

Just nii Kaplinski ise kirjutab kirjas 5. jaanuarist 1966: „Ei tahaks kirjandusest üldse midagi kirjutada ega öelda, sest see on juba lora (s.o kirjandus teises astmes) ja mao oma-saba-söömine. Kirjandus oli mulle peamine 14. eluaastast kuskile 18.–19-ni. Siis avastasin teoloogia, filosoofia, nüüd on mu suuremad avastused ja rõõmud seotud looduse, loodusteaduse ja matemaatiliste teadustega. Kui on tahtmine lõdvestuda, võtan mõne raamatu kaugetest maadest ja flooradest või akvaariumikalade kasvatamisest. Sealt saab ikka midagi ammutada, kaunis kirjandus aga on madal ja sinna kaelani sisse ei saa kuskil, veel vähem saab ujuda.” Selle mõtteavaldusega tahan nõustuda. Kirjanik või kirjandusteadlane, kes ei jaga midagi väljaspool kitsalt kirjanduslikku elu toimuvat, või vähemalt ei tunne selle vastu huvi, on tegelikult kidur vaim, dimensioonideta tegelinski.

Nii nad ongi paar parajaid, need Kaplinski ja Grabbi. Sest ka Grabbi kirjutab, kirjas 25. novembrist 1965: „Muide: mida rohkem kohtun eesti kirjanduseinimestega, mida rohkem loen neid, etc, seda rohkem selgub, et kogu see värk on üks suur tormitamine veeklaasis, paarimeheliste klikede vendettad, vastastikused seljapesemised arvustamises ja muus, ühesõnaga: suur hapuoblika ja kõrvenõgese supp, kuhu kirves maitseks sisse pandud.” Jah, rääkides Grabbist, siis paistab tema puhul kohe silma seesama pretensioonitu joon: kirjandus ei ole talle mingi eraldiseisev puuslik, millele oma elu pühendada, vaid ainult huviala, millega kirglikult tegelda, jättes endale mahti näha maailmas ka muud. Kumbki meestest pole kirjandust nii tulvil täis, et varsti võiks lõhki minna.

Meenutame siinkohal võrdluseks Vaino Vahingu salongi tegelasi, nende Spiel’i ja spliini – hoopis teist sorti rahvas! Lugege Vahingu „Noort Unti”. Vahing ja Unt olid mehed, kelle arvates oli ainus auväärne surm kirjanduse üledoos. Grabbi ja Kaplinski on nende antipoodid. Elu enne, siis kirjandus! Õige, ütlen ma taas. Suuri tegusid kunstis võib teha ka ilma, et kogu oma elu kunstiteoseks kuulutataks.

Selge see, et Grabbi teened eesti kirjanduse ja muugi kultuuri ees on väga suured, lausa tohutud, mõjurikkad, paljutki määranud. Pean silmas ajakirja Mana, mis ühendas kogu eestikeelse kultuuri, olgu see siin- või sealpool raudset eesriiet. Selle ajakirja vastu töötasid nii siinsed võimurid kui ka tagurlikum osa pagulaskonnast. Viimased pahandasid: Eesti on ju okupeeritud, kuidas tohib olla nii, et seal endiselt rohi kasvab?! Nende seisukoha järgi oli kõik, mis pärit Eesti NSVst, a priori kommunistlik rämps. Paraku on nende tagurlaste-pagurlaste seisukohad küllalt maksvad ka tänapäeva Eestis. Loodetavasti aeg näitab neile peagi kätte tee prügikasti. Aga Grabbi ei lasknud ennast sellest tigedast möögimisest heidutada – mehetegu! – ja andis muudkui oma ajakirja välja, sokutas seda ka Eestisse ja võimaldas sel viisil siinsetel kultuuritegijatel olla mingilgi moel kontaktis raudse eesriide taguse maailmaga.

Grabbi vahendajatöö oli aga veelgi mastaapsem ja kõikehõlmavam. Ta nimelt mitte ainult ei toimetanud Manat ega kirjutanud seal muu hulgas Eesti NSV kultuurisaavutustest ega sokutanud seda Eesti NSVsse, vaid lisaks kõigele sellele organiseeris ja saatis ta Eesti NSV sõpradele-kultuuriinimestele ka rohkelt muud kirjavara, raamatuid ja ajakirju, lastes viimaseid siia saata USAst lausa tavapärase püsitellimuse alusel … Kirjavara Grabbilt saab ohtralt ka Kaplinski. Omakorda saab Grabbi vastu raamatuid Eesti NSVst. Seesugune infovoog on oma olemuselt ja kultuurikontekstis mingil määral võrreldav Leningradi blokaadi aegse Elu teega, ehkki Eesti NSV kirjandus- ja kirjastuselu oli pärast 1950ndate teist poolt ühe okupeeritud riigi kohta tegelikult vägagi talutav.

Hämmastav, mis kõik Grabbi vahendusel ja originaalis otse USA raamatupoest või pagulaste kirjastustest Eesti NSVsse jõudis: Lévi-Strauss, džässientsüklopeedia, Saareste sõnaraamat, ulme- ja antropoloogia-ajakirjad, Robert A. Heinlein, Frank Herbert’i „Dune”, kõikvõimalik indiaanlasi käsitlev kirjandus … Kaplinski loetleb oma lugemissoove sama uljalt ja häirimatult, nagu elaks Pariisis, mitte Tartus: Margaret Mead, Ruth Benedict, John Collier, Philip K. Dick, Robert Sheckley … Kuna huvid on laialdased, palub ta Grabbil saata ka roki- ja džässiplaate.

Enamik, mis Grabbi posti paneb, jõuab ka kohale, nii et tsensuuri kalavõrk ei olnud sugugi väikeste aukudega. Süües kasvab isu, ütleb vanasõna, ja õige ka, sest varsti söandab Kaplinski juba küsida ka mõnda ajakirja Playboy numbrit. Kuna nõukogude kaubandus elas pidevas tühjade lettide ja defitsiidi tingimustes, siis kuulab Kaplinski maad, kas Grabbil oleks võimalik saata talle väike kirjutusmasin, täitesulepea, sünnikontrolli pille, snepperlukk, küüneviil, käärid … Rõhutan, et infovahetus on kahepoolne, samavõrra oodatud ja väärt kraami, siinse kirjanduse näol, saab Kaplinskilt vastu Grabbi. Ehkki Kaplinski kirjas 22. juunist 1967 Grabbile muhedalt muigab: „Igatahes usun nüüd, et annad tõelise ameerika onu (mütoloogiline isik euroopa folklooris, helde rikkuse sümbol) mõõdu välja.” Seejuures pidas kumbki kirjavahetust ka paljude teiste kolleegidega üle maailma, nii et toimis tõeline võrgustik.

Niisuguse võrgustiku tähtsust ei saa kirjanduseks realiseerunud kirjandusliku tegevuse kõrval mitte kuidagi väheoluliseks pidada. See oli oluline osa tollasest kirjanduselust, osa, mis annab tooni kogu eesti nõukogude kirjanduses pärast 1950ndate keskpaika. Ei tule märgata mitte ainult seda, mida Eesti NSVs kirjastustes välja anti või mida kirjanike liidu kongressil või koosolekul räägiti, vaid ka seda, mis jõudis siiamaile kirjades ja pakkides teiselt poolt Nõukogude Liidu riigipiiri. Kogu see võrgustik, info, ideede, arvamuste ja loomingu liikumine ja ringlemine erakirjavahetuse kaudu üle kogu maailma on osa tollasest eesti kirjandusest ja kirjanduselust. Varjatud, kuid rikas ja mõjukas – ja uurijale tagantjärele põnev – osa. Võib-olla ei varem ega hiljem ole eesti kirjandus olnud niivõrd globaalne, üle mandrite niivõrd laiali sirutunud.

Kõnealune kirjade kogumik on orgaanilisuse väite tõestuseks. Ruumiline distants segab kirjavahetajaid ainult füüsilises plaanis, näiteks pakkide saatmisel, kuid mõtteline ruum, kus need kaks meest vestlevad, on sama. Vestlus on sama vahetu, loomulik ja häirimatu, nagu toimuks see lokaalis üle laua. Muidugi, see on tänu sellele, et mehed on ka suuresti sarnase maailmavaate jagajad ja üldse paljus mõttekaaslased. Võttes inimmaterjali tollastest erinevatest kildkondadest siin- ja sealpool raudset eesriiet, võiks konstrueerida – ja ongi kirjanduselust reaalselt teada – palju teravaid vastuolusid. Kirjanikele A ja B võis eesti kirjandus üle maailma olla üks (nt Grabbi ja Kaplinski), kirjanike C ja D vahel võis aga samal ajahetkel olla põhjatu ideoloogiline kuristik (nt Adson ja Semper). Eks paratamatult on ka kirjanike C ja D suhted siiski tollase kirjanduselu osa.

Rääkides põnevusest, siis korjub siinsest raamatust välja suurel hulgal kirjandusloolisi või ühiskondlikke pisifakte, mida tasub meelde jätta. Näiteks selline loetelu. 1965. aastal on Kaplinski pikkus 1.80 m, Grabbi on 7 cm pikem ning ta kaalub 100 kg (lk 20, 25). Kaplinski kasvas 19.–20. eluaastani Bernard Kangro „valdava mõju all” ja teadis „teda lehekülgede kaupa peast” (lk 30). Inturisti hinnad, s.o välismaalase sunniskulud Nõukogude Liidu külastamisel olid kohutavalt suured (lk 37). Ants Oras pidas Eesti NSV luules – kassetipõlvkonna ajajärgul! – tähelepandavaimaks nähtuseks Ralf Parve elegantsi (lk 47). Grabbi hinnangul ei ole väliseestlaste hulgas keskmise lugeja maitse just kõrge (lk 51) ja suurem osa väliseestlasi USAs on suured neegrivihkajad (lk 55–56). Sotsrealistlike luuletajate „kompaniist” (Parve, Raud, Semper, Kesamaa, Beekman jt) leiab Grabbi väärtust olevat ainult Uno Lahel (lk 67): „Laht on selle kompanii ainukene uljas lipnik, kes luuletada oskab”. Alver ja Talvik aga saavad Kaplinskilt sõidelda, sest nende salmides „polnd oma õigeid tunnetusi, vaid mineviku luulest korjatud käibekujundeid” (lk 76). Taas mulle igati meelepärane mõttearendus, eriti (1930ndate) Alveri puhul.

Grabbi vabandab oma passiivsuse hetki korduvalt välja ütlusega „vas lanksam komt, komt jurakas”, nimetades seda vanade eestlaste ütluseks (lk 97 jm). Kirja 7. novembrist 1966 pillab Kaplinski märkuse, mis paneb lugeja muidugi silmi pärani ajama (lk 98): „Arvi Siig olevat vangis: röövimine vms. On kuulujutt küll”. Selle kummalise seiga oleks võinud küll toimetaja või Kaplinski joone all ära klattida – mitmel muul juhul pole seda paljuks peetud. Samamoodi vajanuksid lisakommentaare Helgi Mullerit puudutavad obskuursed ja krüptilised repliigid, näiteks leiab Kaplinski, et Muller saab midagi „vast sellepärast, et nende jaoks, kes temaga kokku puutunud, on ta mingi naissoost vaimse prostituudi näidis” (lk 151). Rängad sõnad! Aga mida siis Muller sai/saab, see kirjavahetusest ei ilmne. Hiljem teeb Mulleri „saamisest” juttu ka Grabbi (lk 159). Palun selgitust: kas Siig istus vangitornis ja mida Muller sai?

Saame teada, et Uku Masing oli suur science fiction’i austaja (lk 114). Kaplinski: „Ta väidab, et see olla ainuke väärtkirjandus, mis veel järel; kõik muu proosa olla mandunud ja ei suutvat inimestele enam midagi olulist öelda. SF aga küll.” Kommenteerin ausalt, et sellega omandab Masing minu jaoks nõks sümpaatsema ilme. Siis annab Kaplinski teada, et Masing „ei salli islamit silmaotsas” (lk 129). Ja ennäe, kui suur oli radikaalsete pagulaste sõgedus: Torontos kuulutati punaseks propagandaks ka Jaan Kaplinski ja Artur Alliksaare luule! Nii kirjutab Grabbi (lk 118).

Usinalt arutavad kaks meest maailma päevapoliitikat ja Kaplinski üritab Grabbi käest koguni teada saada, mida kirjutas Rooma paavst Lagose valitsusele (lk 173). Siin Grabbi niigi üleinimlikud võimed kahjuks lõpevad ning ta peab kirjasõbrale nentima, et seda ta tõesti ei tea (lk 189–190).

Need olid vaid osake kõigist neist värsketest ja huvitavatest kildudest ja seikadest, mis sellest kirjavahetusest silma hakkasid ja vaimu rõõmustasid. Nojah, tegelikult tuleb ära märkida – sellele juhivad eessõnas tähelepanu nii Kaplinski kui ka Grabbi –, et teadlikkus kirjavahetuse läbilugemisest vastavates instantsides pani mõlemad mehed, eriti Kaplinski sõnu valima, seejuures viimase ka nii-öelda nõukogude inimest mängima, mis väljendus näiteks teatud hinnanguis USA imperialistide kohta. Tõsi, USA sisepoliitikat arutatakse neis kirjades tuliselt. Aga arutatakse rohkem, sisukamalt ja tulisemalt, kui oleks nõukogude inimese mängimiseks tingimata vaja olnud. Arvan, et nõukogude inimese sellisel kujul mängimisega ei kirjutanud Kaplinski midagi nii hirmsasti vastu ennast, oma tegelikku maailmavaadet. Kui kuskil mäng eredalt läbi kumab, siis mitmel sellisel juhul, kus Kaplinski Grabbi saadetise peale ehmunult põtkima pistab: ära saada mulle sellist kraami, see on siinmaal keelatud! Näiteks 19. jaanuaril 1968 saadetud kirjas (lk 172): „Ajakirja VE paluks hardalt mitte enamb saata ega muud selletaolist juttu.” Taas: joonealuses oleks võinud rääkida, mis ajakirjaga oli tegu. Tükk maad hiljem siiski selgub, et tegu oli ajakirjaga Vaba Eesti (lk 192). Samas kohas paneb Kaplinski võpatama Rein Taagepera artikkel Manas.

Tsensuurivaba Kaplinski

Keda huvitavad nõukogude inimese rolli korraks kõrvale heitnud Kaplinski seisukohad ja vaated, pangu tähele 5. septembril 1975 Varssavist, väljaspool Nõukogude Liidu tsensuuri haardeulatust saadetud raevukat kirja, mis on justkui lühikokkuvõte tolle ajastu Eesti NSV kirjanduselust.

Koostaja-toimetaja saatesõnas on öeldud, et autorite soovil on nende kirjaviis jäänud publikatsioonis muutmata. Teatud määral võib sellist palvet mõista, kuid praegu on publitseerimise täpsus läinud nii kaugele, et püüdlikult on jäetud panemata ka originaalis välja ununenud komad ja nimede suured tähed, isegi lause alguse suured tähed. Ehkki Grabbi palub küll kirjasõbralt trüki- ja kirjavigade pärast ette vabandust (lk 119, 191). (Siinse arvustuse tsitaatides olen seda sorti vead omavoliliselt parandanud, samuti ühtlustanud interpunktsiooni põhimõtted arvustuse muu tekstiga.) Tsensuur on natuke näksinud ka seda raamatut, nimelt on lk 180 ühes kirjas tehtud kaks väljajätet, mida ei vabandata rebenenud kirjapaberiga ega kommenteerita muul moel. Mida Grabbi seal sellist kirjutas, mida ei sobinud publitseerida, ehkki mujal on kirjaviis kirjavigade põlistuseni täpne? Veel üks küsimus. Viimane kiri on aastast 1989. Miks on pealkirjas aastaarv 1991? Ja üks parandus: kuulsa ulmeromaani „Dune” autorist Frank Herbert’ist, keda raamatus ainult perekonnanimega ja üks kord mainitakse, on nimeregistris saanud poola luuletaja Zbigniew Herbert. Philip K. Dick on üldse registrist välja jäänud. (Aga pole hullu, seda juhtub.)

Heast ja sisukast raamatust, kahe targa ja löögihoos mehe kirjavahetusest, võiks kirjutada veel pikalt. Aga las piirduda arvustaja tutvustus-, mõtestus- ja soovitustegevus eelöelduga. Mainigem siinkohal veel ainult ühte – seda, et tegelikult raamatus peagi ka see löögihoog raugeb. Viie aasta jagu 1960ndaid võtab raamatus enda alla lk 17–223. Uue kümnendi hakul kirjade intervall harveneb mitu korda, 1989. aastani jõutakse, kaks kümnendit möödub veidi enama kui seitsmekümne leheküljega. Eks küllalt palju tuli ette ka otsest suhtlust, Grabbi käis aastail 1972–1989 Eesti NSVs neli korda. Ja eks tugevnes ka ideoloogiline valve ja tsensuur. Ja eks kahanes ka nooruslik optimism nii enda elu, eesti asja kui ka kogu maailmapoliitika suhtes. Uljus ja reipus jääb igatahes seitsmekümnendate hakku maha. Muidugi – tuleb arvestada ka võimalust, et kirjavahetus pole säilinud täielikult, ja avaldatu vahel osutabki, et midagi on vahelt ära jäänud.

Mida lõpupoole, seda enam murrab kirjavahetusse sisse jõuline, ilukirjandusele omane kujund: aastakümnete kulg ja käesoleva hetke vastandus ajatelje alghetkega. Nagu heidavad paunverelased „Suve” lõpuridades nukralt pilgu „Kevade” algusridadele, nii vaatab nukralt üle ajastute lennu lugeja ka selles raamatus. Jah, alles see oli! Alles see Maarja oli väike nagu imetegu, esimeses kirjas (1965) kolmekuune – kui juba on täiskasvanud naine ning tegeleb laulmise ja tõlkimisega (1985). Alles olid maailma uudiste keskmes Bobby Kennedy ja Lyndon B. Johnson (1967) – kui juba on telepurgis hoopis uued näod: Reagan ja Gorbatšov (1985). Kaks meest kirjutavad – ja taamal möödub 24 aasta jooksul maailma ajalugu, lapsed sirguvad suureks ja kolivad kodust välja, mehed ise vananevad, leiavad juustest halli, rähklevad oma argipäevas, tegelevad loominguga, Kaplinski kirjutab seda ja tõlgib teist, Grabbil, näe, ikka Mana toimetamisel. Mõlemad saavad ka reisida, üks rohkem, teine vähem. Nii see elukene möödub! Ja lõpuks, tänaseks päevaks on mõlemad elavad suurkujud, klassikud ja tiitlite kandjad, targad vanamehed, kelle noorusaegade kirjadele ja tegudele on aja nähtamatu võlukepike andnud suure ja jääva väärtuse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht