Ajaloo käsitlusest saab ajaloo allikas

Mihkel Mäesalu

Maydelli peaks vaatlema ainuüksi XIX sajandi baltisakslaste mõttemaailma allikana ja ei millegi muuna.Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost. Koostanud Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem, autorid Linda Kaljundi, Tiina-Mall Kreem, Juhan Kreem, Ain Mäesalu, Inna Põltsam-Jürjo. Sirje Helme eessõna. Tõlkinud Aet Varik, Matthias Jost ja Katrin Kaugver. Kujundanud Angelika Schneider, fotograaf Stanislav Stepaško. Eesti Kunstimuuseum – Kadrioru kunstimuuseum, 2013. 288 lk.

Baltisaksa kunstnik Friedrich Ludwig von Maydell (1795–1846) otsustas romantismi laines üle Euroopa populaarseks saanud ajaloostseenide pildilise kujutamise moodi järgides pildistada hõbeda­gravüüride näol üles 50 märgilist hetke Baltimaade ajaloost. Aastal 1839 ilmuski vihik esimese kümne gravüüri ja kunstniku saatetekstiga. Kolme aasta pärast järgnes teine vihik järgmise kümne kujutisega, misjärel jäi projekt aga pooleli. Ülejäänud kolme vihikusse planeeritud gravüüridest valmis vaid kaks. Tänavu koondati Eesti Kunstimuuseumi eestvedamisel kõik 22 pilti ühtede kaante vahele koos kunstniku saatesõna eestikeelse tõlkega. Ometi ei ole tegu pelgalt tõlke, vaid põhjaliku sissejuhatuse ja kommentaaridega varustatud allikapublikatsiooniga, mis käsitleb Maydelli albumit ennekõike kunstniku enda ja tema kaasaja uurimisobjektina. Sellele viitab esialgse pealkirja „Viiskümmend pilti Venemaa saksa Läänemere-provintside ajaloost” kaasajastamine, kusjuures niimoodi, et kunstnikult võetakse väljaande autori positsioon.
Sissejuhatuse ja kommentaaride koostamiseks moodustati ajalooteaduse eri tahke (kunstiajalugu, mäluajalugu, medievistika, sõjandus ning rõivastuse ja igapäevaelu uurimine) esindavatest ekspertidest meeskond. Toimetajad Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem on sulatanud viie autori teksti ühtseks ladusaks tervikuks. Sissejuhatuses antakse lugejale ülevaade mineviku mõtestamise eripäradest XIX sajandi esimesel poolel, keskendudes eriti ajaloo kujutamise traditsiooni elavnemisele ja hääbumisele sajandi jooksul. Tutvustatakse ka kunstniku elulugu, ennekõike väljaandes publitseeritud albumi saamisloo tagamaid. Vaatluse all on Maydelli kui kunstniku koht Baltimaade kunstiajaloos, aga ka  tema albumi mõju baltisakslaste, eestlaste ja lätlaste rahvuslikule mõtlemisele. Otseselt albumit tutvustavates osades keskendutakse juba teemavalikule, selle ideoloogilisele taustale ja kujutamisviisile.
Käsitletakse ka allikaid, kust Maydell ammutas infot Liivimaa mineviku kohta. Albumi valmimise ajal oli ajalooteadus Vene tsaaririigi Läänemere provintsides veel võrdlemisi algelises seisus, mistõttu leidub saatetekstis ja piltidel mitmeid eksimusi tänapäevaks teada ajaloolise tõe vastu. Isegi sündmuste kronoloogias ei olnud tollal veel täielikku konsensust, rääkimata arhitektuuri, rõivastuse ja relvastuse arengus orienteerumisest. Seadnud eesmärgiks ajaloo võimalikult täpse kujutamise, pidi kunstnik tegema iseseisvat uurimistööd, tutvuma nii keskaegsete kroonikate kui ka Õpetatud Eesti Seltsi esemekogudega.
Saateteksti kommentaarid on põgusad, markeeritud on vaid kunstniku eksimusi ja pakutud lisainfot tekstis mainitud isikute kohta. Peatähelepanu on piltide kommenteerimisel. Lugejale selgitatakse kunstniku eksimusi rõivastuse, relvastuse ja arhitektuuri kujutamisel, aga ka tema fantaasiapuhanguid. Pedantsus ei ole pahatahtlik, ilmestatakse vaid albumi valmimise aegseid teadmisi ajaloost, kõrvutades seda praeguse ajalooteaduse seisukohtadega. Teiselt poolt juhitakse vaataja tähelepanu kunstniku meisterlikkusele nii detailides kui ka kompositsiooniks, spekuleeritakse sõnumi sisu üle ja ilmestatakse teose ideoloogilisi hoiakuid.
Maydelli albumi gravüürid ja saatetekst moodustavad kunstilise terviku. Selline oli kunstniku valitud vorm, mis pidi aitama mõista tema taotlusi ja kujutamisväärsete sündmuste valikut. Saatetekst koosneb enamasti tsitaatidest, mis on pärit „Henriku Liivimaa kroonikast” ja „Liivimaa vanemast riimkroonikast”.  Sealjuures hoidus Maydell sihilikult toetumast omaaegsetele Liivimaa ajaloo üldkäsitlustele, pidades neid vananenuks, rõhutades albumi esimese vihiku saatesõnas uue üldkäsitluse vajalikkust. Eeldatavasti just seepärast esitas kunstnik lühidalt omaenda arusaama Liivimaa ajaloost.
Minevik ja ajalugu ei olnud Maydellile sünonüümid. Ajalugu sai tema arvates olla vaid rahvastel, kellel on kirjakultuur ja ajalookirjutus, teiste puhul on minevik lihtsalt mõtestamata kogum sündmusi. Erinevalt sakslastest puudus Läänemere idakalda elanikel muinasaja lõpul „oma ajalugu, mis tekib alles siis, kui inimene hakkab mõtlema ja tunnistab oma osa selles, kuid [ajalugu] vaikib maha metsikute barbarihordide pöörase märatsemise ning võtab selle ebalevalt teadmiseks üksnes tänu oma haritud naaberrahvastele” (lk 66). Liivimaa ajalugu algas sakslaste saabumisega, kes tõid metsikule maale kultuuri. Esmasele kokkupuutele järgnes võitlus kultuuri ja barbaarsuse vahel, mis lõppes 1291. aastal kultuurrahva, sakslaste võiduga. Sellele järgnes juba välja kujunenud Liivimaa sisevõitluste ajastu.
Niisiis on keskendutud selles albumis peaaegu täielikult XIII sajandile ehk ajajärgule, mil sakslased alistasid hilisema Liivimaa. Kultuurivõitluse lugu algas sellega, kui Bremeni linna kaupmehed „avastasid” Liivimaa
(1. pilt). Pildi vaatamisel torkavad esimesena silma sarnasused eurooplaste ja indiaanlaste esmakohtumise kujutistega. Sakslased pakuvad liivlastele oma kultuuri vilju: veini, helmeid, peegleid jms, mille vastu on barbaritel anda vaid karusnahku. Esmakohtumisele järgnes sakslaste teadlik soov metslased tsiviliseerida. Need püüded väljendusid paganlike hiiepuude maharaiumises (14. pilt), metslaste ristimises (2. ja 16. pilt), neile teatrietenduse korraldamises (9. pilt), kuid ka saksa ehitus- ja elamiskultuuri maaletoomises, siin Riia linna asutamise näitel (5. pilt). Liivlased jäid aga ristimisest hoolimata metsikuks, tahtsid ohverdada preester Theoderichi oma ebajumalatele (3. pilt) ja astusid lõpuks kultuuritoojatele relvaga vastu (4. ja 12. pilt).
Maydell seletab sellist käitumist uustulnukate kultuurilise üleoleku tajumisega, mistõttu „rahus ja sõpruses saaksid nad sakslastega läbi üksnes juhul, kui nad oma senistest metsikutest harjumistest ja tavadest täielikult loobuksid, milleks neil polnud tahtmist” (lk 133).  See tingis paratamatu sõja Baltimaade põlisrahvastega, kelle vastupanu tsiviliseerimisele sai murda üksnes mõõgaga. Sõjalised kokkupõrked metslastega on albumi levinuim teema (pildid 4, 6, 8, 10, 13, 15, 19-20 ja 24). Liivlaste vanema Kaupo esitlemine paavstile
(7. pilt) ja Mõõgavendade ordu inkorporeerimine Saksa ordusse paavst Gregorius IX ees (17. pilt) sidusid aga kultuurivõitluse Baltimaadel Euroopa ajalooga.
Erilisena torkab silma vaid 18. pilt, kus on kujutatud Aleksander Nevski võitu Liivimaa sakslaste üle Jäälahingus (1242). Tegemist on ainsa sündmusega ristisõdade ajastust, mis jääb väljapoole saksa kultuuri ja põlisrahvaste barbaarsuse vahelise võitluse narratiivi. Tähelepanuväärselt on selle pildi kangelaseks vürst Aleksander ja tema kaaskond, taamal pagemas kujutatud Liivimaa sakslaste väe juhte ei saa inimmassist kuidagi eristada. Märkimist väärib Vene ajalootraditsioonile toetuva gravüüri ja saatesõnas „Liivimaa vanemast riimkroonikast” tsiteeritud lahingukirjelduse vastuolu, mida Maydell selge sõnaga tunnistab (lk 159). Seejuures jääb mulje, nagu peaks kunstnik riimkroonika kirjeldust tõepärasemaks (lk 156). Võib-olla esitas ta tahtlikult ühe sündmuse kaks visiooni, toetudes pildiliselt Vene ajaloolise mälu kaanonitele, kuid tuues saatetekstis välja XIII sajandi Liivimaa krooniku vaatepunkti?
Ajaloolistel isikutel on Maydelli piltidel ja saatetekstis oluline koht. Tsiviliseerijate juhiks oli kunstniku arvates Riia piiskop Albert (ametis 1199–1229), „kujuneva riigi pea, mees, kelle väsimatule ja energilisele tegevusele vastandub soodsalt tema isiku mõõdukas leebus ja kelle vaikset tarkust tajutakse tõeliselt alles pärast tema surma, kui noore asunduse heterogeensed elemendid, kes olid Alberti valitsuse all rahumeelselt ühinenud (otsekui ühe ja sama keha erinevad liikmed), hakkasid üksteisest vaenulikult eralduma” (lk 129). Maydelli antud iseloomustus avaldub selgelt ka Alberti kujutamisel Riia linna rajaja, Jersika vürsti vasallivande vastuvõtja ning saarlaste ristijana (pildid 5, 11 ja 16). Mõõgavendade ordu esineb kunstniku käsitluses üksnes piiskopi tööriistana. Alberti surma järel võttis juhtrolli üle Saksa ordu, kes oli küll edukas sõjatandril, kuid ei suutnud Maydelli arvates Liivimaa sakslaste ühtsust hoida.
Kuna kunstnik ise oli pärit Liivimaa aadelkonnast, kes moodustas ka suure osa albumi ostjaskonnast, pidas ta vajalikuks kujutada kohalikele aadlisuguvõsadele aluse pannud isikute kangelastegusid maa alistamisel. Erilise koha on pälvinud tundmatu ristisõdija, kes langes kangelaslikult merelahingus saarlastega (6. pilt), Conrad von Meyendorffi võit leedulaste üle (8. pilt) ja Johann von Tisenhuseni kangelaslik langemine Aizkraukle lahingus (19. pilt).
Alistatud liivlaste, latgalite ja eestlaste kujutamisel lähtus Maydell arusaamast, et tegemist oli talupojarahvastega, kellel puudus omaette ülikute klass. Seetõttu on vaatajal väga raske eristada nende juhte massist. Ainus erand on Kaupo, keda kunstnik on hinnanud tema taiplikkuse pärast. Mõistis ju Kaupo ainsana kultuuri eeliseid ja loobus oma metslusest, mis väljendus ka saksapärase turvise ja rõivastuse kandmises (lk 140-141, 7. ja 12. pilt). Semgaleid, kuralasi ja leedulasi pidas Maydell kultuuriliselt arenenumaks kui liivlasi, latgaleid ja eestlasi (lk 161). See ilmneb selgelt semgalite pealiku Vesthardi (8. pilt) ja Leedu suurvürsti Kęstutise (24. pilt) kujutamisel. Sama võib öelda ka Jersika venelasest vürsti Vissevalde kohta (11. pilt).
Sellest, mis Maydelli meelest oli olnud barbaarne ja metsik ühiskond, sai XIX sajandil tärganud Eesti rahvuslaste silmis talupoegade kuldaeg, mil ei olnud veel kurnavaid mõisnikke. Ma ei taha siinkohal väita, et see käsitlus kujunes otseselt ja ainuüksi Maydelli piltide mõjul, ilmselgelt on selle taust keerulisem ja mõjutused laiemad. Ometi kinnistab tema gravüüride vaatamine seda kujutluspilti ja kuigi Maydelli albumi eestikeelne väljaanne ilmus alles sel aastal, on eestikeelses kirjasõnas juba XIX sajandi keskpaigast kasutatud tema pilte XIII sajandil toimunu illustreerimiseks. Just sel põhjusel rõhutavad ka väljaande kommenteerijad (lk 58), et neid gravüüre ei tohiks mitte mingil juhul kasutada illustratsioonidena muinas- ja keskaega käsitlevates kooliõpikutes, ajalooraamatutes ja muude tekstide juures. Maydelli pilte peaks vaatlema ainuüksi XIX sajandi baltisakslaste mõttemaailma allikana ja ei millegi muuna.
Kokkuvõtteks täidab Maydelli albumi avaldamine just sellises, teaduslikult sisse juhatatud ja kommenteeritud allikapublikatsiooni vormis kindalt eesmärki: teha albumist XIX sajandi esimese poole baltisakslaste minevikutajust allikas. Sellega võetakse Maydelli piltidelt nende esialgne funktsioon ja need ei ole enam abivahend XIII sajandi sündmuste visualiseerimisel. Kunstniku ideoloogiline programm kaotab oma aktuaalsuse ja sellest saab üksnes allikas selle loomisaja kohta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht