Kristlus kõverpeeglis

Toomas Schvak

Riho Saard, Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Toimetanud Taavi Minnik, kujundanud Tiina Sildre. Argo, 2013. 655 lk.

Kirikuloo ehk kristliku kiriku ajalooga tegelemine on olnud Eestis pärast iseseisvuse taastamist populaarne, sest nõukogude võimu aastatel oli selle valdkonna objektiivne uurimine välistatud. Kõige põhjalikumalt on uuritud Eesti kirikulugu XIX ja XX sajandil, kuid on ilmunud ka mitmeid kirikuloolisi artikleid keskajast ja varauusajast. Vajadus uurida kodumaa kirikuloolist minevikku on tinginud olukorra, kus laialdase läbi uurimata materjali kõrvalt ei ole Eesti uurijatel jagunud energiat Euroopa ja maailma kristlust tervikuna kajastavate populaarteaduslike käsitluste kirjutamiseks.
Usuteaduse õpetamine kõrgkoolides ja usundiõpetuse sisseviimine paljudes koolides tingisid terava vajaduse selliste käsitluste järele. Kui kooliastmele on ilmunud õpikuid ka siinsete autorite sulest, siis kõrgkoolides on kristluse ajalugu siiani õpetatud peamiselt kas võõrkeelsete või võõrkeeltest tõlgitud käsitluste põhjal.1 Nii on tervitatav Eesti ühe viljakaima teoloogi ja kirikuloolase Riho Saardi algatus kokku panna Eesti autori vaatepunktist kirjutatud mahukas kristluse ajaloo käsitlus. Kiita tuleb ka kirjastust Argo, millel oli julgust kanda võtta raamatu väljaandmisega seotud finantsrisk.
Esimese etapi selles töös moodustas 2005. aastal ilmunud 411-leheküljeline monograafia „Euroopa üldine kiriku ajalugu selle algusest kuni tänapäevani”, mis heidab pilgu kristliku kiriku ajaloole Jeesuse tegevusest kuni XX sajandini. Raamatus on keskendutud peamiselt läänekristluse arengule Euroopas, kuid tehtud põgusaid põikeid ka idakristluse juhtriikide Bütsantsi ja Venemaa ajalukku. Vahepeal möödunud aastatega on autor laiendanud oma käsitlust Euroopalt kogu maailmale, lisanud uusi allikaid ning andnud sel aastal välja veelgi mahukama, 655 leheküljega raamatu „Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani”. Uues raamatus on varasemast põhjalikumalt käsitletud idakristluse ehk nii õigeusu kiriku kui ka vanade idakirikute ajalugu ning liigutud iseäranis uuema ajaloo käsitlemisel Euroopast ka teistesse maailmajagudesse: Ameerikasse, Aasiasse ja Aafrikasse.
Niivõrd ulatusliku ülevaateteose kirjutamine nõuab lisaks ajale hiiglaslikku teadmiste pagasit ja pidevat otsustamist, mida võtta, mida jätta. Tihti ei ole üks autor julgenud seda koormat vaid enda kanda võtta ja nii näeme, et kirikuloo üldkäsitlused on valminud enamasti mitme autori koostöös või lausa toimetuskolleegiumi terava pilgu all. Selle raamatu puhul lasub aga kogu vastutuskoorem autoril, seda enam et raamatu sisutoimetaja Taavi Minnik on küll võimekas ja tunnustatud noor ajaloolane, kuid teda ei saa pidada spetsialistiks ei usuteaduses ega ka kitsamalt kirikuloos.
Osutasin eespool, et selle raamatu üks peamisi kasutusviise võiks olla tarvitatud kirikuloo õpikuna. Just õpik-lugemikuna on määratlenud oma teose ka Riho Saard ise, kuid potentsiaalne sihtrühm on laiem kui vaid üliõpilased. Kindlasti on see põnev lugemisvara inimestele, kelle huvi kristluse ajaloo vastu pole niivõrd akadeemiline kui just populaarteaduslik, lugejatele, kes loeksid seda vabal ajal, mitte kohustuslikus korras. Näib, et autor on sellega ka arvestanud, põimides teksti kirikuloo värvikaid ja vähe tuntud seiku, mis teevad teksti mahlakamaks. Siiski on raamatul mitu puudust, millele keskendun edaspidi.
Saardi 2005. aasta Euroopa kirikulugu võeti vastu küllaltki ettevaatlikult ja selle kohta avaldati teravat kriitikat. Üks põhjalikumaid arvustusi ilmus teoloog Jaan Lahelt, kes tõi esile valiku teoses sisaldunud faktivigu, aga veelgi tõsisema probleemina autori ülimalt subjektiivse vaatenurga, mis kipub kohati kalduma lausa pahatahtlikku suhtumisse kristluse ajalukku. Autor vastas toona kriitikale, lükates minu arvates ebaveenvalt enamiku Jaan Lahe väidetest ümber ja leides, et tema käsitlusviis ei ole kiriku ründamine, vaid lihtsalt kristliku kiriku ümber loodud ja kujunenud müütide purustamine.2 Tulenevalt sellest ei pidanud ta ilmselt vajalikuks ka uues teoses Lahe esile tõstetud puudusi kõrvaldada (välja arvatud kõige ilmsemad kirja- ja faktivead) ning 2013. aasta kristluse üldine ajalugu väärib suures osas sama kriitikat, mida kaheksa aastat varem ilmunud teos.
Eesti lugeja vajab eelkõige käsitlust, mis selgitaks võimalikult lihtsas keeles ja objektiivselt kristluse tekke- ja arengulugu. Muidugi ei usu tänapäeval keegi objektiivse ajalookirjutuse võimalikkusesse, kuid ma pean vajalikuks, et autor püüaks vähemalt peamistes vaidlusküsimustes silmas pidada nii kriitikute kui ka apologeetide seisukohti ega kalduks täielikult destruktiivsesse kriitikasse. Kahjuks on Saardi kristluse üldine ajalugu kirjutatud väga tumedates toonides: kristliku kiriku ajalugu on kujutatud lakkamatu rea valede, võltsingute, ilustamiste, kuritegude, tagakiusamiste ja võimuga kokkumänguna, kust positiivset tuleb otsida tikutulega. Kõik need aspektid on kiriku ajaloos olemas ja neid ei peaks maha vaikima, kuid Saardi lugedes tundub, et midagi paremat ei olegi kristlus organiseeritud kujul ehk kirikuna maailmale kunagi pakkunud. Autori radikaalset lähenemist religioonile ja selle uurimisele kinnitavad muu hulgas teose sissejuhatuses ja kokkuvõttes sisalduvad väited usuteaduse sobimatusest tänapäeva kõrgkooli ja radikaalsetest usulistest veendumustest kui meditsiinilisest probleemist.3
Raamatu struktuurist ja keelekasutusest rääkides on teos varustatud küll hea ja ammendava kronoloogiaga (kus maailma sündmuste kõrval jooksevad paralleelselt Eesti kirikuloolised sündmused) ning isikunimede registriga, kuid puudub peamiste mõistete register ning samuti neid mõisteid avav leksikon. Väga sageli on autor võõraid ja kitsalt erialaseid mõisteid tekstis avanud, kuid teinud seda alles mitmeid lehekülgi pärast nende esmamainimist. Paljude mõistete puhul on eeldatud, et lugeja peaks neid teadma loomulikust intelligentsist. See on ekslik oletus isegi teoloogiatudengite puhul, kes puutuvad sageli kirikulooga kokku juba esimesel kursusel. Probleemne on ebaühtlus kreeka- ja ladinakeelsete mõistete ning nimetuste edasiandmisel: kohati on need tõlgitud, kohati mitte. Osa kreekakeelseid sõnu on esitatud vaid kreeka kirjas, teised aga ladina transkriptsioonis. Siin annab tunda toimetajatöö nõrkus. Lugeja on sunnitud ekslema mööda talle tundmatute sõnade võrku, mis vahel juhatab küll uue teadmiseni, ent sageli osutub väljapääsuta labürindiks. Tarbetult on autor piiranud peatükid konkreetsete aastatega, suutmata ise endale ette antud piirides püsida ja tehes pikki ekskursse sajandeid ettepoole.
Faktivigadest loetlen vaid kolm sellist, mis torkasid kõige teravamalt silma. Keiser Constantinus Suurel oli kolm poega, kellest impeeriumi idaosa valitses Constantius II, mitte Constantinus II (lk 79, 100), Bulgaaria tänane kaitsepühak Rila Joann ei olnud õigeusu kiriku poolt hukka mõistetud bogomiilide usuliikumise juht (lk 146) ja Prantsusmaa kuningas Henri III tapeti Prantsusmaal Saint-Cloud’s, mitte Roomas (lk 352).
Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi „Kristluse üldine ajalugu” on huvitav ja uusi teadmisi pakkuv populaarteaduslik teos, ei ole soovitatav seda kasutada kristluse ajaloo tundmaõppimisel põhiallikana. Võrdleva ja täiendava kirjandusena kirikuloos edasijõudnutele on see aga igati sobiv lugemismaterjal, eriti kui selle lugemisel säilitada kriitiline meel.

1 Üldhariduskoolides on kasutusel Toomas Jürgensteini koostatud „Kiriku ajalugu ja tänapäev” (Tallinn, 1999). Uuesti on välja antud Jaan Gnadenteichi algselt 1938. aastal ilmunud „Kodumaa kirikulugu” (Tallinn, 1995). Tartu ülikooli usuteaduskonnas õpitakse varast kirikulugu Kalle Kasemaa tõlgitud kaheosalise Carl Andreseni ja Adolf Martin Ritteri raamatu „Kristluse ajalugu” (Tartu 1998, 2000) põhjal, mis lõpeb kõrgkeskaja käsitlusega. Edasise õppe aluseks on õppejõudude konspektid ja võõrkeelsed kirikuloolised teosed.
2 Usuteaduslik Ajakiri, 2006 nr 1 (55), lk 145–159.
3 Samu mõtteid väljendas autor ka hiljuti antud inter­vjuus „Miks kristlus nii keeruliseks muutus?”. Postimees, AK 28. IX 2013, lk 2-3.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming