Palun, kas teie väljute?

Reet Varblane

Eelmisel pühapäeval sai läbi tänavune fotokuu. Üks teema, mis on fotokunstnikke huvitanud ja mis näis ka seekord kuum olevat, on ruum ehk millist ruumi fotodel on kujutatud, kuidas selle kaudu vastuvõtja maailmapilti kujundatud. Anneli Porri oli oma Tartu Kunstimaja kuraatoriprojektis  „Kus lõped sina, algan mina” ruumile lausa metoodiliselt lähenenud, jaotanud väljapaneku tööd mõtteliselt füüsiliseks, psüühiliseks, ideoloogiliseks, poliitiliseks, ajalooliseks, transtsendentseks. Kuid ükskõik millise jaotuse, rõhuasetuse puhul on ikkagi tegemist isiklike ruumide põrkumisel tekkivate ühisruumidega või, kui tsiteerida eespool mainitud projekti kataloogi sissejuhatust, siis „meil on igapäevane omanditunne isegi juhuslike paikade suhtes … Meeleldi tõrjuksime sealt teisi, kuid samas tunneme vajadust jääda viisakaks, lahkeks ja avatuks ning see vastuolu valmistab ebamugavust”.
Viimasel ajal olen pannud tähele ühte, vahest millelegi üldisemale osutavat tendentsi oskamatust ühitada isiklikke ruume, hakkama saada ruumi jagamisega, omanditunde ülepea kasvamist. Linnaliinibussis on inimesed lakanud üksteisega kõnelemast. Eelkõige hakkab see silma, kui akna pool istujal on vaja väljuda. Varem pöörduti vahekäigu pool istuja poole viisaka küsimusega „Kas te väljute?” või „Palun lubage mind mööda”, nüüd aga tundub, et käitumismalliks on saanud naabrist vaikides üleastumine ehk siis teise isiklikku ruumi tungimine, selle, küll hetkeline, endale allutamine. Püüdsin seda käitumismuutust endale põhjendada virtuaalse meedia ning sealsete suhtlemis(elamis)reeglitega. Kui Facebookis jagada peo või muu isikliku elu intiimseid üksikasju nelja tuhande sõbraga, siis pole imestada, et isikliku ja ühisruumi piir on enam kui hägustunud. Kuid see selgitus ei klappinud, sest teise isiklikust ruumist „läbitungiva” malli on omaks võtnud ka kenad-puhtad, vahest pretensioonikadki vanaprouad ja torisevad vanahärrad, kes ilmselt ei kuulu Facebooki või muu virtuaalmeedia suhtlusvõrgustikesse. Omavahelises suhtluses on normid paigas, enamgi veel – neist üleastumist pannakse teistele vägagi pahaks. Kummaline nihe toimib vaid bussis.
Ühissõidukite ruumi sakraliseerumise, hardas vaikuses „isakese” sümboolse kujutise kummardamisega ei anna seda samuti põhjendada. Bussis räägitakse telefoniga, pikalt ja hästi kõva häälega, sõbrad ja tuttavad vestlevad omavahel, laupäevaõhtuti võetakse ülemeelikus tujus lausa laul üles. Sõnu, kõige lihtsamat viisakusvormi ei jätku aga teise isiklikku ruumi sisenemisel, ajutise ühisruumi tekkimisel.
Lohutan ennast, et see on Nõmme kandist bussiga kesklinna (või ka mõnda teise linnaossa nagu Koplisse, kui mõelda liini nr 33 peale) sõitjate eripära: privaatsest (auto)ruumist ilmajäämise kibedus, frustratsioon, oskamatus „pööbliga” (ehk siis teiste frustreeritutega)  suhelda, et Lasnamäe inimesed pöörduvad naeratades üksteise poole. Või et Tartus ja Pärnus on asjad teisiti … Sotsioloogiline uurimus annaks aluse luua uus teoreetiline konstruktsioon, see aga omakorda ehk tekitaks bumerangiefekti ja aitaks korrastada käitumismustrit. Seniks aga, naeratades ja reipal häälel: „Palun, kas teie ka väljute järgmises peatuses?”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming