Lähevad üle piiri

Kaarel Tarand

Andrus Ansipile heidetakse aina tihedamini ette seda, et ta ületab suupruukimisega oma ametipositsioonile lubatud piire. Jah, kõigil on võrdne põhiseaduslik sõnavabadus ja õigus oma arvamusele, see on selge. Kuid sama selge peab olema ka see, et kui jutt läheb noomimise ja ähvardamise, keelamise ja käskimise tasemele, on väga suur vahe, kas kriitik on vaid hääl rahva hulgast või isik, kes saab oma ameti- ja võimupositsiooni kasutada ka ähvarduste täideviimiseks. Peaminister ei ole küll veel meedia või prokuratuuri töösse otse ja jõuga sekkunud, kuid valitud rajal edasi tallates ja oma kõigeteadmisse aina sügavamalt uskudes võivad tal lubatu ja keelatu piirid peagi sootuks silme eest kaduda.

Esialgu on peaministri filipikad jäänud vaid sõnadeks õhus, otseseid karistusoperatsioone või muid täideviivaid samme pole täitevvõim nende sõnade järgi astunud. Kuid ei saa välistada, et võimu ülearugi respekteeriv eesti rahvas püüab ähvardused kinni ning alandlikumad, püüdlikumad ja millimeetrikese võrra rohkem küürus hakatakse olema „igaks juhuks”. Loodan väga, et nii prokuratuuris kui ka lehetoimetustes analüüsitakse täitevvõimu ebaausale survele võimalike järeleandmiste tegemise must stsenaarium hoolega läbi ning jätkatakse sõltumatult. Vastupidine mahitab võimukandjaid aina uuteks ebademokraatlikeks sammudeks. Selle nädala intsident riigikogus kinnitas, et just nii ja ainult nii see ongi.
Riigikogu juhatus otsustas nimelt oma kollektiivses rumaluses sekkuda opositsioonilise sotsiaaldemokraatide fraktsiooni siseasjadesse, keelates neil kutsuda riigikogu saali ettekandjana sõbraliku Soome riigi haridusministrit, väites ise, et just see minister sekkuvat niiviisi Eesti siseasjadesse. Lisaks rumalusele on see kahtlemata solvang vennasrahva valitsemiskultuuri aadressil. Kuid juhtumil on veel tahke ja hoopis ohtlikumaid kui ülemeresuhete võimalik halvenemine.
Riigikogu juhatus on kirjade ja tava järgi vähese võimuga organ, millelt eeldatakse neutraalsust. Sel põhjusel saadavad erakonnadki sinna vähem võimekaid või ilmetumaid poliitikuid, kes ideoloogi maailmavaatelist rolli niikuinii välja ei kannaks. Juhatuses on reeglina kaks koalitsiooni ja üks opositsiooni esindaja, kuid hoolimata sellest jõuvahekorrast peab juhatus – nagu igal pool demokraatlikus elukorralduses – seisma vähemuse, mitte enamuse huvide kaitsel. Enamusel on alati võim oma huvisid realiseerida, vähemusel aga mitte.
Jääb täiesti arusaamatuks, mis võis olla ajend ja eesmärk seekord sotsiaaldemokraatide vastu sel viisil ebaproportsionaalselt jõudu näidata. See oli isegi poliittehnoloogiliselt rumal, sest tekitas mitmeks päevaks sotsiaaldemokraatide muidu arvatavasti üsna tähelepanuta jääda võivale üritusele lisareklaami. Sisulises plaanis oli see aga veel rumalam. Soome haridussüsteem on paljude edetabelite jm järgi maailma parim. Meie rahvaesindajatel oleks olnud võimalik otseallikast saada lisa­infot selle kohta, kuidas naabrid maailma parimaks on saanud, kuid Kilpla juhatus keeldus otsustavalt võõrast valgust nõukotta lubamast, sest juhatus toob ise kottidega oma valguse alati istungile kaasa. Soome minister ei olevat küll Eestile ohtlik, kuid naeruvääristaks riigikogu ja parlamendisaali. Kuidas saab kellegi ruumisviibimine elutut ruumi naeruvääristada, ei mahu minu pähe ära.
Üks seletus siiski on. Nimelt valitseb Toompea kõigeteadjate hulgas nakkuslik veendumus, et teatakse juba kõike. Loomulikult mõjub lisainfo pakkumine solvavana sellele, kes juba niigi kõike teab ja kõigist targem on. Niisiis, riigikogu juhatuse meelest on ainus infoühiskonnas ellujäämiseks parim retsept vähimagi lisainfoga kokkupuutest hoidumine.
Tõsisem pool on aga varjamatu katse opositsiooni vaigistada. See ei ole esimene kord, kuid brutaalsem kui varem. Igal aastal, kui opositsioon või osa sellest võtab ette obstruktsiooni aktiivsed vormid, näiteks istungi töö takistamise protseduuriliste meetodiga, saadab seda koalitsiooni liikmete ja valitsuse hurjutamine – ei lastavat tööd teha, obstruktsioon olevat vastutustundetu, ebariigimehelik, süüdimatu ja rahva enda vastu suunatud. Kuid siiski ei ole tehtud katset obstruktsiooni seaduslikke võimalusi vähendada või siis seda piirata seadusevastaselt.
Nüüd on riigikogu juhatus opositsiooni kui „haiguse” isoleerimisel ning ravil uuele tasemele jõudnud. Opositsioon aetakse lihtsalt „põranda alla”, kuna just juhatus ja ainult juhatus teab, mida riigis ja tema parlamendis on sünnis teha ja mida mitte. Järgmiseks sammuks oleks, et opositsioonierakondade liikmed võivad üldse avalikult esineda ainult koalitsioonisaadiku (kes mõistab asju õigesti) vahetul juuresolekul ja järele­valve all.
Kõige kurvem on, et inimesed-kõiketeadjad, kellele demokraatia ilmselgelt vastukarva on ja kes eriarvamusi ei salli, sest need on valed, trügivad ametisse kohtadesse, mille ülesandeks just nimelt demokraatia edendamine ja ses vallas eeskuju näitamine. Just need inimesed meie oma riigikogu juhatusest diskrediteerivad riigikogu ja selle saali. Haritud välismaalasi pole meie parlamendi häbistamiseks vaja kutsuda, häbi tekitajaid on tare niigi täis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming