Kellele kirjutatakse konverentsiülevaateid?

Ellen Arnover

Tavaliselt pannakse ettekandetekstid pärast konverentsi veebi üles. Kas siis ongi enam vaja teha kokkuvõtteid? Erialaväljaannetes neid ikka ilmub ja nii võime sattuda igati huvitavale lugemisele. Kõik sõltub autorist.

Möödunud nädala Sirbis vahendas Teadusajaloo ja Teadus­filosoofia Eesti Ühenduse esimees prof Peeter Müürsepp muljeid filosoofia maailmakongressilt Ateenas. Kirjutis on kokkuvõte neile, kes seekord sinna ei pääsenud, ja ka neile, kel sinna kunagi asja ei ole. Seda lugedes imponeerib see, et autor on oma muljete kirjapanekul olnud täiesti vaba ülemaailmse teaduskeele survest: mitte ühtegi ingliskeelset pealkirja, terminit, tsitaati. Seekord räägiti Sirbi küljel eestlastega eesti keeles, mis muidugi ei välista, et mingis muus väljaandes toimib sama autor hoopis teisiti.
Teise äärmusse kalduvad need, kes ei võta kokku, vaid klammerduvad ettekannete loetelu külge. Järgitakse üht ja sama eeskuju: konverents oli järjekorras juba …, osavõtjaid oli … riigist, ettekannetega esines neist nii-ja-nii-palju. Sissejuhatusele järgneb kõhnuke sisu, s.t lõikan-kleebin-meetodil pannakse ritta ettekandjate nimed, keda nad esindasid ja ettekannete ingliskeelsed pealkirjad. Mõni üldsõnaline lause veel konverentsi kasulikkusest ja juba suunataksegi tähendusliku lõpulausega meid veebilehele: „Konverentsi ettekannete täistekstid on saadaval aadressil …” Kirjutajal ei olnud soovi end rohkemaga vaevata, olge lahked, tudeerige ise!
„The future of the science publishing ego-system”, „Roadmaps, roles & re-engineering: developing data informatics capability…”, „Opening up repositories for the semantic web: A case study in the domain of economic research”… On need pealkirjad silmagi pilgutamata, pikema juurdlemiseta arusaadavad? See nõuab valdkonna, erialaterminoloogia, lähte- ja sihtkeele tundmist. Kui teadlane täidab tööülesannet, on ise esinenud ja kuulanud teiste ettekandeid, peaks ta suutma midagi ka edasi anda. Määravaks osutub teaduskonverentsist osavõtnu pingutus vahendada talle tuttavat sisu valdkonnast kaugematele inimestele – nii saab mõte endalegi selgemaks, tekib vajadus pöörduda emakeelse terminoloogia poole, ehk koguni seda arendada.
Raamatukogutöötajad üle maailma saavad igal aastal kokku rahvusvahelise raamatukoguühingute ja -asutuste liidu (IFLA) aastakonverentsil ja erialaajakiri Raamatukogu hoiab iga-aastasel sündmusel silma peal, et info paremini leviks. Ei hakka ju iga raamatukoguhoidja, kel tööd niigi palju, lugema veebist ettekandeid. Vahendamine on niisugusel juhul vajalik, oleks vaid rohkem häid kirjutajaid.
Ka Eestis kaitstavad väitekirjad on enamikus võõrkeelsed. Doktorandi ja tema teadustöö teemat on vaja tutvustada meie üldsusele ja nii on loomulik, et selle kajastamisel on tekstis esikohal eestikeelne pealkiri, kuigi töö ise võib olla ingliskeelne. Originaalpealkiri võib vabalt jääda teisele kohale. Mis sellest, et ülikoolide veebilehtedel on järjekord teine või eestikeelne pealkiri üldse puudub.
Teadusfilosoof Peeter Müürsepa artikkel jäi meelde kui üldhuvitav kajastus tänapäeva filosoofide uurimisaladest, nende lõpmatutest diskussioonidest ja Jürgen Habermasi esinemisest.
Kui juba kirjutada, siis kirjutada hea lugu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming