Äravalitud rahvaste teemal

Ilmar Vene

Ameerika rahva tõeline erandlikkus seisneb avatuses: „Kui ikka väga kangesti tahad – tule ja hakka ameeriklaseks!”     

President Obama on viimastel esinemistel maininud, et ameeriklased olevat erandlik (exceptional) rahvas ja reaktsioon Moskvast pole end oodata lasknud: Venemaa president arvas sellise arusaama „ohtlikuks”, viidates hinnangut põhjendades isegi Jumalale. Ootuspäraselt andsid Moskvas endist märku ka riigipea toetajad: ironiseeriti isegi Dostojevski üle, kelle Šatov, olles vene rahva „jumalakandjaks” kuulutanud, sai hiljem kuuli.
Kõigekõrgemale vihjates andis Putin mõista, et erandlikkuse möönmisega omistatakse rahvale jumalik aupaiste. Tõsiasi väärib meelespidamist sellegi tõttu, et kolm suurtähist ehk rahvas, riik ja Jumal sobivad kokkuvõtlikult märkima kogu kultuuriloolist arengut. Omavahel seotuna ilmuvad nad juba uues testamendis, ainulises raamatus, mis kujutab äravalitud rahvast kõige esinduslikumalt.
Pole raske mõista, mispärast põhjustas kujutlus äravalitud (ehk erandlikust) rahvast juba vana-ajal tõrjehoiakut: kuidas saaksid ülejäänud, keda on palju, leppida ainulise ühe erilise eelistamisega? Järelkajad tollastest kitsaskohtadest pole kadunud tänini. Judaism, toonitas hiljaaegu Moskva vaimuliku akadeemia professor, olevat väga eriskummaline religioon. Mõeldagu vaid uuele testamendile! Variserid, religioossete ettekirjutuste pedantsed järgijad, ei vaenanud sadusere, hauajärgse elu eitajaid; niisiis tuleb möönda, arvas professor kokkuvõtvalt, et religioossus ja ilmalikkus elasid judaismis rahumeeli teineteise kõrval juba aastatuhandeid tagasi.
Vahest seostub ennist toodud tõsiasjaga ka tütarusundite vastandlikkus: kristlus arenes ilmalikuks (esimesel sajandil suri inimene, üheksateistkümnendal idee), sellal kui islami piires märgib jumalaeitus endistviisi koletustest ülimat. Asjaosalised on jutustanud, kuidas teadlikumad Nõukogude ohvitserid oma sõdureid Afganistanis ideeliselt ette valmistasid: „Peaks teist mõni vangi langema, siis  ülekuulamisel ärge end ainult jumalaeitajaks tunnistage!”. Ateist on afgaani silmis koerast halvem; too ju tunneb oma isandat.
Vahekord riiklusega kujunes komistuskiviks, mis ei lasknud judaismi tunnistajail varakristlastega üksmeelt saavutada. Messia, arvati Judeas, pidi Iisraeli ammuse hiilguse ennistama; jumalike käsusõnade uuendajaid ei vajatud, kuna tõelisi kirjatundjaid leidus külluses. Kõige vähem aga vajati blasfeemiat, s.t jumaliku hiilguse omistamist lihtsurelikule. Nii sai alguse sajandeid kestnud vastasseis. Alles paavst Johannes Paulus II olevat Rooma sünagoogis ütelnud: „Teie olete meie vanemad vennad.”
Kristlaste näol oli maailma ilmunud teine äravalitud rahvas. Pool aastatuhandet hiljem aga said kaks esimest täienduseks kolmanda: araabia prohvet, olles judaismi ja kristluse moonutusist puhastanud, andis õigesti uskuda soovijaile tõeliselt jumaliku ilmutuse. Küll alustasid islamiusulised mööndusist usklikele, kelle usk rajaneb Raamatul, kuid hiljem on nende umbusk „ristikandjate” ja judaismi tunnistajate suhtes aiva võimendunud.
Uue järgu juhatab sisse kirikulõhe: kristluse tõelisiks kandjaiks arvatakse Bütsantsi õigeusklikud; ristiusulistel, kes ülendasid patriarhi seisundisse Rooma piiskopi, tuli leppida teisejärgulise täiendaja osaga.
Äravalitus, nagu nimigi ütleb, väljendub esmajoones ainulisuses: iga uus äravalitu suhtub oma eellastesse vähemasti tõrjuvalt. Niisiis pole midagi ebaloomulikku ka ristisõdades ja türklaste võidus Bütsantsi üle. Pärast Konstantinoopoli langemist koduneb kujutlus pühast rahvast Venemaal ja selles ei tohiks midagi arusaamatut olla; sest kui tõelist kristlust ei saanud ilmuda Lääne-Euroopas, Bütsantsi endistes provintsides, kõikvõimalikele usurpaatoreile allutatud aladel, siis mida arvata türklaste ülevõimule allutatud religioonist? Nii pannakse alus Venemaa äravalitusele, kuigi see piirdub esialgu kolmanda Rooma jäävuse kuulutamisega. Alles XIX aastasajal tõstavad slavofiilid idee tõeliselt päevakorda. Ja sünnib see pärast võitu Napoleoni, Lääne-Euroopa „ühendaja” üle. Siinkohal pole pääsu silmahakkava analoogia täheldamisest. Nagu Bütsantsis saadi oma äravalitusest tõeliselt teadlikuks alles siis, kui barbarid läänes olid moodustanud üürikese, kohemaid lagunemisele määratud „impeeriumi”, nii muutus Venemaa pühaks pärast Napoleoni, kõikvõimsusele pretendeeriva vallutaja põgenemist: hakati tundma, et Venemaale on ette nähtud Euroopast olemuslikult erinev arengutee. Või nagu Pissarev XIX sajandi lõpupoole Turgenevile kirjutas: Euroopa sipelgapesal seistes ei suuda te näha Venemaal kerkivat torni.
Kerkiv torn saavutas tõesti lausa adumatu kõrguse. Oli Venemaa 1917. aasta algul unistanud ainult Konstantinoopoli inkorporeerimisest, siis aasta lõppedes juba teati, et Moskva juhtimisele tuleb edaspidi alluda kogu ülejäänud maailmal. Juhtija aupaiste saavutatakse teatavasti kestva ja energilise tegutsemise hinnaga. Midagi ebaloomulikku pole ka selles, et rahval, kes on asunud maailma lunastama, tuleb olla valmis erakordseks eneseohverduseks.
XX sajandi kolmandal aastakümnel hakati maailma lunastama Itaalias. Mussolini paleuseks oli muistne Rooma impeerium, kus kõik rahvad elasid ühesuguste alluvate seisundis ja seepärast püsis küsimus itaalia rahva äravalitusest tagaplaanil. Jäägitult polnud rahvus, üks praegusi üliväärtusi, muidugi eiratav; seda tõendab juba kuulsa d’Annunzio, Mussolini sõbra ja nõustaja hoiak. Romaanis „Tuli”, kirjaniku loomingust tuntuimas, ütleb peategelane otsesõnu: „Olen uhke selle üle, et esindan ladinlaste tõugu”. Ja ta jätkab, olles enne leedi Myrtalt ja auliselt Hoditzilt vabandust palunud: „Iga inimese, kes on teist tõugu, tunnistan barbariks.” Seda retoorikat lugedes väärib arvestamist, et kirjaniku vanemad olid kõike muud kui kõrgest soost; niisiis tuli tal päritolu kehvust tõulise hiilgusega kompenseerida. Ja iseäranis vaenulik oli ta seda tehes barbaarse germaani tõu suhtes. Paraku pidid erahuvid üldhuvide ees taganema: mida umbsemaks liit Saksamaaga tihenes, seda söakamalt tõendas duce oma truudust juudivaenulike sammudega.
Saksamaal, nagu teada, algas uuendamise lugu „rahvuse taassünnist”, s.t oma rahva erandlikkuse avalikust kuulutamisest ja lõpptulemus kujunes sellele vastavaks: aastad 1933–1945 jäävad igavesti kõige kaalukamaks argumendiks demokraatia vastu. Kuidas kujunes, et „luuletajate ja mõtlejate rahvas” valis endale juhid, kes pidasid võimalikuks muuta antisemitism ametlikuks ideoloogiaks? Polnud ju tarvis erilist riigimehelikku läbinägelikkust, et aimata, missuguseks kujuneb Saksamaa lõpp; selle kohta leidub raamatuis külluslikult tõendeid. Teiste seas kõlbab näitlikustajaks Eberhard Gundalin, Kuressaare saksa gümnaasiumi direktor, kes järgis 1939. aastal füüreri kutset. Vestlusest Johannes Aavikuga – see toimus sama aasta suvel ja sellel peatub keeleuuendaja oma „Ideepes” – saab selgeks, kui õigesti kujutles Gundalin, keskmine baltisakslane, Saksamaa tulevikku. Siinkohal kerkib küsimus, mispärast ta siis Saksamaale asus? Aga miks mitte? Inimene, kes aimas õigesti isegi Saksamaa kaugemat tulevikku, pidi seda paremini mõistma Eestile määratud saatust. Saksamaa juhtkond, paraku, erandliku saksa rahva eliit, oli neis asjus nõmeduseni küündivas teadmatuses.
Küll saab osutada ka pehmendavat laadi asjaoludele. Igaüks, kes võtab lähemalt peatuda Saksamaa ajaloo viimaseil sajandeil, hakkab loodetavasti mõistma, mispärast pidi „rahvuse taassünd” kolmekümnendail aastail möödapääsmatuks kujunema. Kahjuks ei võta mõistmine toimunult ränkrasket tähendust. Liiati seisneb siinse kirjutise siht ülevaate skitseerimises, mitte äraseletamises. Põhjusi, miks ilmuvad aeg-ajalt erandlikud rahvad, saab esitada ainult ülima sõnaohtruse hinnaga.
Obama nimetas ameerika rahvast erandlikuks ja Putin arvas iseloomustuse ohtlikuks; mõlemal juhul on tegemist triviaalsusega. Aga nii ainult siis, kui kõnealune juhtum üldistuseta jätta. Üldkujul märgib „äravalitud rahva” ilmumine küsimuste küsimust; mõtestaja, kes leiab sellele täheldusväärse lahenduse, mõistagi oletusliku, hakkab uut moodi nägema kogu kultuurilugu. Esialgu piirdugem äravalitud rahva suletuse nentimisega. Ameerika rahva tõeline erandlikkus aga seisneb avatuses. Kuni tänase päevani võidakse teisel pool ookeani kuulutada: „Kui ikka väga kangesti tahad – tule ja hakka ameeriklaseks!”