Millise rahvuse kultuuriruum on järgmine?

Jaak Prozes

Juba kolmandat korda tähistame Eestis hõimupäeva kui riiklikku tähtpäeva ja lipupäeva. See on päev, mil peaksime mõtlema emakeele ja oma rahvusliku identiteedi peale. Kui me seda teeme, siis paratamatult seisavad meie ees president Lennart Mere palju tsiteeritud küsimused: kes me oleme, miks me oleme ja kuidas me oleme? Neile küsimustele pole ühest vastust. Selge aga on see, et need küsimused on seotud soome-ugri rahvastega.

Ehk ongi sel päeval just eriti põhjust mõelda eestlusele laiemalt, eelkõige eestlusele soome-ugri vaatenurgast, haarata natukene sügavamaid ja laiemaid mõtteviise. Need peaksid meid panema mõtlema eelkõige Venemaa soome-ugri rahvastele, kes on väga kiirelt lahkumas maailma ajalooareenilt. Näiteks ajavahemikul 2002–2010 vähenes mordva keelte valdajate arv 614000-lt 393000-ni, karjala keele kõnelejate arv 53000-lt 26000-ni. Need on hirmsad arvud ja kurb tõsiasi. See ei ole olnud pikaldane protsess, vaid juhtunud kaheksa aastaga. Aeg on näidanud, et see protsess kiireneb üha ja järgmine rahvaloendus toob meie ette ilmselt veelgi kurvema pildi.
Kerkib paratamatult küsimus, kuidas peaksime sellesse suhtuma meie. Tegemist on ju meie endi keele- ja kultuuriruumi kiire ahenemisega. Ja kui kaob see ruum, siis millise rahvuse ruum on järgmine? Just sellepärast nõuabki soome-ugri küsimus ja soome-ugri rahvaste toetamine erilist tähelepanu. See ei ole olnud ega ole vaid Eesti rahva toetus Venemaal elavatele hõimlastele, see on iseenda toetamine. See on meie endi rahvusliku identiteedi kaitsmine, tugevdamine ja ka uuendamine. Tuletangi siin meelde keeleteadlast Paul Aristet, kirjanikku ja filmimeest Lennart Merd, kunstnikku Kaljo Põllut ja heliloojat Veljo Tormist. Nemad oma loominguga, mis toetub eelkõige riigita soome-ugri rahvaste loodule, on avardanud meie ilmapiiri ja iseolemist märgatavalt. Nii küsingi hõimupäeva eel, kus on uued Mered, Põllud ja Tormised?
Kas tänapäeval enam meile soome-ugri identiteedist piisab? Või on sellest juba vähe? Maailm muutub, maailma rahvastiku juurdekasv on kiire, kasvab suurkeelte kõnelejate ja valdajate arv, kuid soome-ugri rahvaste osakaal väheneb. Kangekaelne identiteet küll muutub, aga aeglaselt, mitte kiirelt. Praegused muutused aga on liiga kiired ja tundub, et aina kiiremaks läheb. Kuidas teha nii, et meile ei muutuks ohtlikuks mõtteviis, et mujal on parem või inglise keel kasulikum, majanduslikult ja teaduslikult otstarbekam? Või on juba midagi märkamatult muutumas, midagi, mis kuulutab eesti keele perspektiivitust, oma kultuuriruumi ahenemist? Nii ongi ju juhtunud kõigi soome-ugri rahvastega.
Seega on meil üksjagu küsimusi, mis iseloomulikud nii riigiga kui riigita rahvustele. Õnneks meil on riik, mille külge klammerduda. Seega peaks ja võiks meie riik ehk rohkem rahvusvahelisel areenil sõna võtta – ja mitte ainult Venemaa soome-ugri rahvaste keelte ja kultuuriruumi küsimuses, vaid väikerahvaste küsimustes üldisemalt. Peab arutlema ja mõtisklema selle üle, kuidas kaitsta ja säilitada oma rahvuslikku identiteeti üha globaliseeruvamas maailmas.
Läheneva hõimupäeva künnisel aga mõelgem, et hõimupäev on nagu omamoodi soome-ugri rahvaste kokkusaamise päev nii mõtetes kui tegudes. Mõelgem oma sõpradest soomlaste ja ungarlaste peale, aga eelkõige Venemaa soome-ugri rahvaste peale, kel on väga väikesed võimalused rahvusena püsima jääda. Hõimupäev on meie keelise ja kultuurilise identiteedi päev. Heisakem rahvuslipud!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming