Vaid keel saab kultuuri päästa!

Juha Tainio

Bengt Pohjanen: „Teeme kõvasti koostööd ja see tiheneb üha. On ju meäkveenid ja norrakveenid üks ja sama kamp. Ühed kveenid kõik!” Tänavu suvel käis Tornio jõe orus üks Eesti reisiseltskond, Fenno-Ugria ja Looduse Omnibussi huvilised … Bengt Pohjanen: Jaa-jaa, minagi kohtusin nendega! Nüüd tahetakse Eestis veelgi rohkem meälaste ja kveenide maast teada. Bengt Pohjanen, sina oled meäkeelsete vaimne liider, kirjanik ning luuletaja, lühidalt – meälaste käilakuju. Sul on suureks eeskujuks olnud Lennart Mere ajaloolised romaanid ning oled just sel suvel avaldanud ajaloolise romaani „Faravidi maa”. See ongi ju muistse Kveenimaa ajalugu! Mis see Kveenimaa siis on?

Kveenimaa oli algset päratult suur maa-ala. Ma arvan, et isegi praegune Lõuna-Helsingland ehk Kesk-Rootsi Norrlandi piirkonna üks maakondadest oli osa Kveenimaast. Niisiis kattis see pool praegusest Rootsi riigist ja ulatus nn Sabme, s.o saamide asualani Põhjalas. Soome pool Põhjalahte ehk Botnia lahte ulatus see ala aga peaaegu Turu linna haldusaladeni välja. Riiklusest ei saa muidugi tolle aja kontekstis kõnelda, aga kaubavõrgustikust küll! Selle piires kehtis ajalooallikatest tuntud Helsinglandi seadus, mida mina tõlgendaksin Kveenimaa õigusena. Sel maal liikus mitmeid rahvarühmi, aga seadus oli kõigile sama. Ka Lennart Meri on öelnud, et me saime keele idast, aga oma näo saime me läänest …

Kas neil oli siis mingi ühine keel? Kuidas nad suhtlesid?

Need, kes olid kveenid, kõnelesid muidugi omavahel mingit läänesoome keelekuju. Osa rühmi kõneles jällegi saami murdeid, võis esineda ka mingit saami-soome kaks- või ka segakeelsust. Aga põhirahvas kasutas seda läänesoome nii-öelda kveeni murdevormi. Siis olid veel muidugi Novgorodi sõltlased karjalased – savolaste ja tänapäeva karjalaste esivanemad, kes liikusid Kveenimaale piki kagust loodesse kulgevaid veeteid.

Fennoskandia põhjaosa põlisrahvas on saamid. Kas muinasajal domineeris siin saami keel?

Jah, aga mitte Kveenimaal. Aga Lapimaal küll. Saamid on enamasti rääkinud saami keelt ja kveenid oma keelt. Need keeled on muidugi sugulased ja on teineteist palju mõjutanud. Nende rühmade vahel on olnud nii keele- kui veresugulust. Mõnel juhul – eriti elatusviisi vaadates – on olnud isegi nende vahele piiri raske tõmmata. Teisest küljest on see piir olnud siiski vägagi selge. Alati on olnud selge, kes on kveen ja kes saam.

Suhtlus oli elav ka elatisökoloogia seisukohast. Nimelt olid olemas nn väärtti-majapidamised.1 See oli selline poolnomaadne eluviis, kus saamid veetsid talved lantalaiste ehk kveenide külades, et kevadhooajal taas tundruisse siirduda.

Jah, muidugi! Käidi teineteise juures „võõrasteks”. Ühtedele oli aga põhitegevus metsiku põhjapõdra jaht ja teistele jällegi kodustatud poro pidamine. „Kalevalaski” on kveenid poromehed ning laplased seotud pigem metsiku põhjapõdraga. Seegi küsimus, kes on neil aladel kõigepealt hakanud põhjapõtru karjadena kasvatama, on veel lahtine …

Nüüd esitan sulle hoopis küsimuse praeguse saami vähemuse ja kveenide õiguste kohta. Mida kveenidele tähendas see, et neid – erinevalt saamidest – ei käsitatud pikka aega Norras põlisrahvana?

Jah, see on sünnitanud olukorra, kus saamide staatus põhjarahvana on palju paremini kaitstud kui kveenidel. Ka toetused ja rahastussüsteem on täiesti teine. See on kveeni keele ja kultuuri elavdamist mitmeti pidurdanud.

Norras ja osaliselt ka Rootsis on porokarjandusest saanud saamide eesõigus. Kas see on põhjuseks, miks üks tähtsaid kveenide elatusalasid ja seeläbi ka osa nende identiteedist on nüüdseks kadunud?

Nojah, aga meil on ka niinimetatud metsasaamid, kes minu arvates põlvnevadki kveenidest. Ja põhjapõdrakasvatus on neil ju alles. Sattajärvil, Yli-Kainuus jm on omad paliskunnad.2 Need on olnud algselt kveenide kogukonnad!

Rootsis kõneldakse konsetion-renskötsel’ist ehk litsentseeritud põdrakasvatusest …

Jah, minagi olen oma autobiograafias kõnelnud, et met ’meie’ – selline on torniojõeorglaste ja kveenide omanimetus – olimegi n-ö kontsessiooni-laplased. Lääniomavalitsus määratles meid nii, sest me kasvatasime ju põtru! Minu kodus oli kaks põhjapõdramärki, millega oma põtru eri aladel märgistasime. See on igivana pärimus.

Kui Norras on kveenidel porokarjandus täiesti keelatud, siis meälaste hulgas Rootsis on see siiski lubatud?

Nojah, läänivalitsus annab meile justkui loa olla „laplane”. See kõik annab nii mõndagi aimu meie ajaloost, sellest, et siinsed porokarjatajad olidki algselt just kveenid. Riik on selle ära määranud, kes me sellised võime olla. Ja nüüd tal on isegi võim määrata seda, kes me pole. Ja met peame otsekui „kõlkuma” kuskil vahepeal …

Nüüdsel ajal asendub kveenide ja meälaste kodukeel jõudsalt norra või rootsi keelega. Mida teha, et ta säiliks?

Vanemad ja vanavanemad peaksid neid keeli kodus iga päev kõnelema! Ega sellest muidu midagi välja ei tule! Ei kool, riik, lääniomavalitsus ega kärajad saa keelt päästa. Seda saavad teha vaid keele kõnelejad ise, kõneldes seda keelt oma lapselastega.

Küsin veel lestaadiusluse kohta. Milline on selle usuliikumise roll kveenide hulgas ning samuti saamide ja kveenide ühendajana?

See on tohutu! Seda pole veel piisaval määral uuritud. On koguni öeldud, et lestaadiuslastest jutlustajad on päästnud kveeni keele! Ilma nende jutlustajate panuseta oleks kveenide keel tunduvalt kehvemas olukorras.

Lestaadiuslaste kogukondades pole tehtud mitte vähimatki vahet kveenide, saamide ja meälaste vahel! Lestaadiuslusel on niisiis olnud suur liitev vägi. Ja met oleme need, kes me oleme just tänu sellele. Valitsenud on sallivus kõikide inimeste vastu. Nüüd aga kirjeldatakse Rootsi meedias lestaadiuslasi sageli homofoobsete ja sallimatutena. Mina seda vaatepunkti ei jaga! See ei käi kokku minu kogemusega. Aga need, kes seda levitavad, on ju rootsikeelsed, kes meist päris hästi aru ei saa.

Lestaadiuslaste hulgas on jutlustatud nii soome kui rootsi keeles. Ja jutlusi on sageli tõlgitud ühest keelest teise. Valitsenud on täielik võrdõiguslikkus. Omal ajal, kui meälased ei osanud rootsi keelt, kutsusid nad Soome rootsikeelsest piirkonnast soomlastest tõlke jutlusi rootsi keelde tõlkima! Üks neist oli Oskari Palo, kelle haud on Pajala kalmistul mu isa haua lähedal.

Tähistasime hiljaaegu Kattilankoskis Flakunpäivä ehk meälaste lipupäeva, mis ühendab tänapäeval nii Norra kveene kui meälasi. Seal me ju trehvasimegi Sirbi toimetajaga …

Jaa, muidugi!

Meälaste identiteeti kannab tänapäeval umbes 60000 – 70000 inimest, kellest Tornio jõe orus kõneleb meäkeelt 30000 ringis. Keeleoskus on hakanud viimastel kümnenditel väga kiiresti langema ja paljud peavad endid lausa rootslasteks. 2002. aastast on meäkeel saanud lõpuks Rootsis vähemuskeele staatuse. Oled meälaste visionäär, mängid nende identiteediloomes šamaani-rolli ja püüad meäkeelt arendada kõikvõimalikes kunstiliikides: ooperi, romaani, tõlkekirjanduse jm vahenditega. Kuidas kveenid neid sinu pingutusi on vaadanud ja kas neilgi on midagi vastu panna?

Kveenid liiguvad Bjørnar Seppola juhtimisel jõudsalt meie kiiluvees. Koostasin koos Matti Kenttä ja Eeva Muliga grammatika3 ja nüüd tehakse juba norrakveenide juureski grammatikat ja sõnaraamatut! Samuti rajasid nad üsna kiirelt teatri, kui meie olime loonud omakeelse teatri. Oleme teinud teatrit ka ühiselt. Nii oleme me olnud otsekui eeskujuks Norra kveenidele. Teeme kõvasti koostööd ja see tiheneb üha. On ju meäkveenid ja norrakveenid üks ja sama kamp. Ühed kveenid kõik!

Kuidas Norra kveenid nüüd ajavad seda põlisrahva-staatuse asja?

Norra kveenide juures on see eriti oluline, samuti Põhja-Rootsis nn lantalaste4 jaoks. Rootsi meälaste hulgas pole see kõige aktuaalsem küsimus sel lihtsal põhjusel, et lootused saada mingit põliselanike staatust on poliitiliselt olematud! Meil on juba niigi palju väga delikaatseid probleeme lahendada. Kui me hakkaksime veel seda juttu ajama, siis pööraksid kõik meäkeelsed meie vastu. Sest paljude arvates (irooniliselt): „Met ei ole ju mingi põlisrahvas! Met oleme roottalaisii!!” Ja seda hüüavad nad omaendi meäkeeles …

Nüüd aga on Soome poolele Tornio jõge rajatud Meänmaa-föreningen, ühendus, kes teeb Rootsi poolel elavate meälastega tihedat koostööd. Sõsarorganisatsioonide piiriülese koostöö kaudu võib aga identiteet vaid tugevneda.

Viimastel kümnenditel on Norra riik põhjalikult muutnud oma saami­poliitikat. Regionaal- ja vähemuskeelte hartas väidetakse, et keelte allakäiku on võimalik peatada ja paljude riikide näitel – isegi tagasi pöörata. Kas see on ka teie tegevuse eesmärk?

Kui sureb keel, siis hukkub ka rahvas! Ka Värmlandis (nn metsasoomlaste asuala) on kõlanud soome keel, aga nüüd seal soomlasi enam pole …

Siiski, roostikeelsed metsasoomlaste järeltulijad loovad seal innuga rootsikeelseid soome seltse!

Seda küll, aga see pole enam soome kultuur. See on rootsikeelne kultuur!5 See on selline eksootika … Keel on siiski identiteedi alus. Ja sellest me kogu aeg ju räägimegi! See peaks olema kõikidele välissoomlaste organisatsioonidele keskne asi.

Riik aga kannustab seltse tegelema kõiksuguste üldpoliitiliste asjadega ja need lähevad muidugi sellega kaasa, sest siis toetatakse neid seltse ka rahaliselt rohkem. Aga sellise organisatsiooni nagu Meänmaa üks ja ainus ülesanne peab olema meie keel ja kultuur! Ta ei peakski sekkuma Rootsi poliitikasse. Ta peaks tegelema vaid keele elavdamise ja identiteedi arendamisega. Kordan: vaid keel saab kultuuri päästa! Kui soome keel Tornio jõe orust kaob, kaovad ka torniojõeorglased ise. Ja kes neid tahab hävitada, hävitab keele kõigepealt. Ja nii see just 1950ndatest alates käiski! Vastukaaluks me nüüd velmame oma keelt.

Ja nüüd, vaevalt kümmekond aastat, on see olnud ka seadusega Norra kveenidele, Tornio jõe oru Rootsi-poolse kalda meäkeelsetele kui ka Rootsi soomlastele tagatud. Nüüd pole enam Norras või Rootsis soome keelt patu asi kõnelda.

Riik on nüüd visanud palli meie kätte – see on nüüd meie päralt … Kuidas me seda palli mängime, on meie endi probleem.

Tõlkinud ja viidetega varustanud Taisto Raudalainen

1 Väärt(t)i – kostisõber, sepra; ka: kaubaselts. Väärtti-institutsioon tekkis vajadusest vahetada nahkade vastu kaupu, mida põhjala olud ei võimaldanud kasvatada (leivavilja, hiljem põhiliselt mõnuaineid: kohvi, tubakat jm). Võrdluseks võiks tuua Kagu-Soome Koivisto saarestiku ja rannaalade sepra-ühendused, mis on seotud Kirde-Eesti rannikualadega.

2 Paliskunta on XIX sajandi lõpupoole loodud riiklik kokkulepe põhjapõdrakasvatajate ja põlluharijate-loomakasvatajate huvide konflikti reguleerimiseks.

3 Matti Kenttä, Bengt Pohjanen, Meänkielen kramatiikki. Kaamos, 1996; Bengt Pohjanen, Eeva Muli, Meänkieli rätt och lätt. Barents, Överkalix 2006.

4 Lantalaiset on üks kveeni rühmi ja nimetusi, mis tuleneb sellest, et tegeldakse peamiselt põllumajandusega.

5 Ka kõikjal kveenide asualadel käib vaidlus selle üle, kas keelt vahetanud soomlaste kultuur esindab norrakeelset soome kultuuri või on ta siiski juba norra kultuuri marginaalne ja n-ö eksootiline osa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming