Kas meä- ja kveeni keelel on lootust?

Aili Künstler

Projekt ELDIA – „European Language Diversity for All” ehk „Euroopa keeleline mitmekesisus kõigile” sai sel suvel läbi. Mille poolest oli see eriline?Helena Sulkala, Oulu ülikooli soome keele professor, ELDIA projekti juhtkomitee liige: Uuriti Euroopa soome-ugri keelevähemusi ja nende keeli: põhjasaami ja kveeni keelt Norras, meäkeelt ja osalt ka rootsisoome keelt Rootsis, karjala ja eesti keelt Soomes, vepsa ja karjala keelt Venemaal, võrot ja setot Eestis, eesti keelt Saksamaal ning ungari keelt Austrias ja Sloveenias. Eriline oli ja on see selle poolest, et soome-ugri keelevähemusi on seni just Euroopa alal mitme teadusala (keeleteadus, sotsioloogia, statistika, õigusteadus) vaatevinklist korraga vähe uuritud. Küsitluskavade ja intervjuu vormis küsitleti nii vähemus- kui ka enamuskeele eri vanusegruppe.

Kas on lootust, et selle tulemusel muutub riikides ka suhtumine keelevähemustesse?
Jah, kui riigid ja enamuskeelsed peaksid ka vähemuskeeltest lugu ja saaksid aru, et igaühel on õigus emakeelele. XIX sajandi ideoloogia „üks riik, üks rahvas ja üks keel” maksab ikka, kuigi Norras ja Soomes on kaks riigikeelt. Keele elustamine nõuab ühiskonnalt tahet kasutada vähemuskeelt kõigil ühiskonna aladel. Mõte ei ole hävitada teine (suurem) keel, nagu vanasti tehti vähemuskeeltega, sest mitmekeelsus on normaalne nähtus: praegu võib olla emakeeli (või samal oskustasemel keeli) ka mitu.
Soome-ugri vähemuskeeled ei ole oht riigile ega riigikeelele, vaid rikkus: uurimuste kohaselt saavad kaks- ja kolmkeelsed paremini aru ka teistest kultuuridest. Kui inimene õpib oma emakeele kõrval ka teist, on kolmanda ja neljanda õppimine kergem. Häda ongi selles, et väiksemad vähemus- ja riigikeeled kaovad ja ainult suured maailmakeeled jäävad ellu. Mitmekesisust tasub hoida: vähemuskeelne teab, kui erinevad võivad olla keelte koodid ja kui erinevalt kodeerivad keeled maailma nähtusi ja elu.

Mis keeled on õieti need kveeni ja meä?
Kui Soome kuulus Rootsile, oli meäkeele ala aastasadu põhjasoome murretega sama. XIX sajandi alguses jäid põhjasoome murded Rootsi-Vene piirist kahele poole. Rootsi poole vana soome murre hakkas tasapisi lahknema soome murdest riigipiirist ida pool, kuna ametlik side soomlastega kadus ja algas tugev rootsistamine. Meäkeelde hakati laenama rootsi sõnavara, hiljem ka keele struktuuri. Nii tekkisid omaette keeled. Väike mõju on olnud ka saami murretel.
XVI sajandil kolisid esimesed soomlased (kveenid) vaeselt Põhja-Soome alalt Põhja-Norrasse elama ja paremat elu otsima, nii et fjordide rannakülad oli tollal soomekeelsed. Kveenide side Soomega oli hõre ja nende keel hakkas muutuma saami ja edaspidi veel rohkem norra keele all.

Millise kokkuvõtte tegite kveeni keele olukorra kohta? On neil lootust?
Kveeni keele olukord on väga halb: seda kasutavad kõigil elualadel ainult mõned vanurid oma sugulastega suheldes. Noori kõnelejaid on vaid mõni ja nendegi oskus piirdub mõne laulu või päheõpitud looga. Vanades kveeni külades on lugu keelepoliitika ja keelekasutuse taastamisega väga kehv. Ehkki kveeni kirjakeelde tõlkimine on olnud ja on väga tähtis, tuleks ressurss suunata keelekasutusse (keele elustamisprojektid nii täiskasvanutele kui lastele).
Kodus kveeni keele kõnelemine ning lasteaias ja koolis vähemuskeelne õpetus on esimene lootuskiir, aga õpetajatest on puudus. Vanad kõnelejad surevad, järgmine põlvkond saab aru, aga ei räägi selles keeles lastega ja lapsed ongi juba ainult enamuskeelsed. ELDIA tulemuste najal tuleks Norras väga tõsiselt suhtuda kveeni keele vaiksesse kadumisse. Kui keele elustamisprojekte ei alustata või praegusi ei tugevdata, ei ole kveeni keelel tulevikku.

Ja meäkeel – mis toob tulevik selle keele kandjaile?
Meäkeele osas on Rootsis olukord ainult natuke parem. Kõige tähtsam on see, et meäkeel antaks edasi järgmisele põlvkonnale. Veel on palju üle 50seid, kes räägivad ja kasutavad meä- ja rootsi keelt (ehk ka veel saami keelt) peaaegu võrdselt. Alla 50sed on peamiselt rootsikeelsed, aga oskavad ka meäkeelt, vähemalt osa saab aru. Mõned keskealised keeleaktivistid kasutavad oma töös rootsi kõrval ka meäkeelt. Laste keeleoskus on ainult laulu ja luule või mõne üldise fraasi tasemel. Koolides on meäkeelt natuke õpetatud, aga tõsine keeleõpetus puudub.
On tõsiselt põhjust olla ka väga skeptiline meäkeele säilimise suhtes. Aruannete mõju on olnud väike. 2010. aasta keeleseadus andis meäkeele kohta ametiisikutele teavet. Kuna keelevahetus on kodudeski juba mitukümmend aastat vana asi, peab keelt elustama koolis ja lasteaedades. Laps õpib keelt kodus, sugulastega või ka keelekümbluse abil. Ühest keeletunnist nädalas ei jätku, et sellest saaks jälle elav ja toimiv keel. Ka passiivse keeleoskuse korral ei ole Rootsis noortel „kanalit” saada meäkeel tagasi.
ELDIA projekt meäkeele kohta: seda on võimalik õppida ainult mõnes koolis ja ainult üks tund nädalas; meedias kasutatakse keelt vähe, vabal ajal polegi selleks võimalusi; meäkeele (potentsiaalsed) kõnelejad ei tunne oma seaduslikke õigusi; väljaspool Meänmaad (Põhja-Rootsis) ei ole meäkeelt üldse lastele edasi antud; meäkeele positsioon on nõrk, ehkki kõnelejaid on veel mitukümmend tuhat (keel antakse lastele edasi ainult mõnes peres, ümbruskonna tuge ei ole, kuna puudub keelepesagi); lapsed tahavad küll, aga neil pole võimalusi seda keelt ei õppida ega kasutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming