Inimesega leppimise püüded

Tõnu Õnnepalu

Michel de Montaigne, Esseid. Tõlge, kommentaarid ja järelsõna Kristiina Ross. Kujundanud Eve Kask. Eesti Keele Sihtasutus, 2013. 632 lk.

Montaigne on esiisa. Temast on välja tulnud arvutu perekond kirjanikke, üks teatud spetsiifiline moodsate sajandite kirjandus, see, mis lähtub minast, mis otsib lepitust sellega, mis on inimene ja milline ma olen, mis katsub olla lihtne, harilik ja siiras. Ei ole ammugi enam tarvis olla lugenud Montaigne’i ennast, et olla tema järeltulijaid. Neli sajandit on mööda läinud (13. septembril sai Montaigne’i surmast 420 aastat) ja kaugeltki kõik, mis ta kirjutab, pole enam nii huvitav. Poleemika aegub, poleemika inimestega, kui tsiteerida ühte tema (kaudset, Pascali kaudu) järglast Ciorani – sellal kui vaidlus Jumalaga võivat ka sajandite möödudes ikka veel aktuaalne olla.
Tuleb välja, et siiski mitte ainult Jumalaga. Ka endaga. Aga vaidlus endaga, kas see polegi alati natuke vaidlus Jumalaga? Või igal juhul vestlus kellegagi, keda kohal pole. Sest päris päriselt endaga rääkimine pole võimalik, nagu ka iseendale kirjutamine. Paberi (nüüd arvutiekraani) taga on alati keegi. Nõks on just selles, et seda kedagi seal tegelikult pole. See annab meie kõnele vabaduse. Keegi ei peata meid, ei räägi vahele, ei anna märku, et see, mis me räägime, on vale, veel hullem, igav. Aga rääkida saame ikkagi vaid sellepärast, et ta seal on.
Montaigne muidugi ei mõelnud seda nõksu välja. Elu läks nii, et sõber ja vestluspartner võeti temalt ära. La Boétie’ suri, kui Montaigne oli 28. Nad said sõpradeks, kui ta oli 25. Niisiis oli kõige alguses üks sõprus, väga eriline muidugi, üliharuldane vaimne klapp kahe inimese vahel, kus kahest hingest, nagu ta seda kirjeldab, saab üks. Niisugust tulevat ette vaid kord kolmesaja aasta jooksul, aga võib-olla on see siiski liialdus ja võimaik, et vaimsete püüdlustega inimese elus on selletaolisel erilisel sõprusel alati oma koht. Étienne de La Boétie, kuigi Montaigne’ist vaid paar-kolm aastat vanem, oli tema õpetaja. Õpetaja võib õpilasest noorem ka olla, see pole üldse nii tähtis, sest egas ta ennast meile õpeta, vaid meid endid.
Edasise suhtes oli otsustava tähtsusega, et see õpetaja oli, ja sama tähtis, et teda ühel hetkel enam polnud. Muidu ratsutaksid nad ehk tänase päevani kahekesi kõrvuti oma lõputuid igavikuradu ja räägiksid. Nüüd räägib Montaigne meiega, nagu meie oleksime tema Sõber, nagu me oleksime tema ise. Ega ta teab mis erilist ju ei räägi, aga eriline on just see usalduse tunne, see kartmatus rääkida endast. Eriline? Nüüd veel, kui kõik ainult endast räägivadki, vähemalt mis puutub kirjutamisse, kirjandusse, kus enesejutustus vohab ja õitseb?
Aga need on enamasti vesivõsud ja viljatud õied. Kuigi ka need on ilma kahtluseta midagi pärinud Montaigne’ilt. Teatavat julgust nõuab see ikka, isegi kui pihtimuslik autobiograafia on moežanr. Aga seal on veel üks nõks, üks peamine nõks, mida moodne minakirjanik, kui ta pole just suur kirjanik, ei taipa, ja mida ka Montaigne ei taibanud, sest tal polnudki vaja seda taibata: ta kirjutas lihtsalt nii, nagu ta teaks seda, ja järelikult mingis mõttes ka teadis. See nõks on see, et kuigi sa räägid endast ja endast ja endast (ja Montaigne ei väsi rõhutamast, et muust ta ei räägigi ja et keda see ikka peaks huvitama, adjöö, armas lugeja, jne), ei räägi sa üldse endast. Sul pole vaja endast rääkida, sest see, kellele sa räägid, su Sõber seal paberi (ekraani) taga ju tunneb sind ja teab sind. Sa saad talle rääkida vaid sellest, mida ta veel ei tea. Sellest, mida sa mõtled. Sest seda ei tea isegi tema, aga sa usaldad teda täielikult (mõtted on ju nii rumalad!) ja temal on kannatust sind kuulata, mis siis, et kõik need mõtted on nagu tema enda mõtted. Tal on seda enam kannatust, et teda pole (enam seal).
Montaigne niisiis valetab. Ta ei kirjuta üldse endast. Ta kirjutab inimesest, kes ta on. Muidugi, see inimene on peaaegu tema ise. Aga lisaks sellele on ta keegi nende kahe vahel, keegi, kes pole kumbki, aga on mõlemad. Ta vaatab ennast Sõbra silmadega, sest ükskõik mis silmadega me ennast ka ei vaataks, need ei saa olla meie oma silmad. Nendega me vaatame teisi ja ennast vaatame me ka enamasti hoopis võõramate, hoopis vaenulikumate silmadega kui võiks. Sest harva tuleb meil elus ette niisugust usalduse kogemust. Pihtimuste eest tuleb üldiselt kallist hinda maksta. Kirja pandud ja ära trükitud pihtimuste eest veel eriti. Aga see ei loe, kui vähemalt kellegi (Sõbra) meelest on kõik need ülestunnistused loomulikud, arusaadavad ja lihtsad. Siis nad lakkavadki olemast ülestunnistused. Montaigne õigupoolest ei pihi, ta lihtsalt kirjeldab. Pihtimuse taga on soov end ümber kujundada, inimest ümber kujundada, aga Montaigne soovib rohkem kujutada kui kujundada.
Valelikkus on paraku miski, mis kirjutamisega tahes-tahtmata kaasas käib. Tavaliselt on inimene paberi (ekraani) ees sama vähe loomulik kui peegli ees. Kirjutades ollakse aus vaid juhuslikult, ette kavatsemata, lihtsalt oma mitmekordse kavaldamise naiivsusest. Aususe koha pealt ei aita kuidagi ka see, kui sa püüad nimelt rääkida kõige piinlikumast, kõige salajasemast. See tuleb välja sama võlts. Sa ei tea ju, mis on sinus see kõige piinlikum ja kõige salajasem. Veel enam: see on lõpuks vaid edev illusioon, et sinus on midagi kohutavalt piinlikku, midagi salajast. Inimese kõige piinlikum ja salajasem on kõige harilikum ja avalikum: see, mis ta igapäev on, mis ta on oma kõige tavalisemates toimetustes. Aga ühtlasi on see kõige nähtamatum. Sellest üritabki Montaigne juttu teha. Muidugi ei pääse edevusest temagi ja selle all ei pea ma silmas neid arvutuid ladina värsse või mõtteteri.
Loomulikult ei edvista ta ladina keelega, mis oli tema lapsepõlve „emakeel” (isa kasvatus oli niisugune, et lapsega räägiti vaid ladina keeles). Need värsid lihtsalt tulevad talle meelde. Kui ta mõnikord natuke edvistab, siis küll pigem loomulikkuse, siirusega. Päris puhtalt, päris ausalt ei saa rääkida isegi paberile, mille tagant vaatab vastu Sõber. Paber on ikkagi seal vahepeal ja kirjutamine pole päriselt rääkimine. Kirjutamises on valelik nimelt see, et kirja panduna polegi kõne justkui enam tuul, õhk, eimiski. Ometi on kiri ikka seesama kõne, tuul, õhk (ja vaim või õieti hing) või siis pole ta midagi. Kiri saab millekski vaid teises elavas inimeses, kes teda loeb. Ja see, mida ta loeb, on juba tema, mitte see, mis kirjas on. Jälle tuul, õhk jne.
Aga nii õhuliselt ma siiski lõpetada ei taha. Sest sõber sõbraks ja kiri kirjaks, seesuguse kirjanduse sünniks on siiski veel mõningaid eeldusi vaja. Kõigepealt on vaja torni. Montaigne’ist saadik igatseb iga kirjanik, kes kuulub tema järglaskonda, taga oma torni. Aga vaevalt ta selle saab. Torn jääb esiisa privileegiks. Montaigne’i torn on kirjanduslik arhetüüp. Huvitav, muide, et see torn koos raamatukoguga jäi 1885. aasta tulekahjust, mis muidu kogu lossi hävitas, puutumata. Nagu oleks tal meile ikka veel midagi öelda. Võib-olla nimelt seda, et päris ilma tornita ikka ei saa. Vaja on siiski võimalust eemale tõmbuda, tea­tavat distantsi, rahu, turvalisust. Ainelist sõltumatust. Olemist tornis kirjeldab ta põhiliselt kui mitte midagi tegemist, aega, mis lihtsalt möödub oma raamatute ja mõtete seltsis ja Sõbraga juttu ajades, see tähendab, kirjutades. Kui tuju tuleb. 
Muidugi, ka Montaigne’i isand ei saanud sugugi alati jääda oma torni, kord kutsus kuningas, kord ajas taas tuld võttev ususõda ta rahupaigast välja. Sest niisugune on „Esseede” taust: rahutu aeg, ususõdade hull, ülesköetud õhustik, kus avalduvad inimese kõige võikamad jooned ja kus kõik justkui nõuab, et sa pead olema kas poolt või vastu, valima poole. On vaja mitte ainult oma kindlat torni ja Sõbra usaldavat pilku, vaid vist veel ka üksjagu julgust, et sellele hullule nõudmisele mitte alistuda. Otsida seal, kus kõik klammerduvad oma lepitamatu tõe külge, lepitust inimesega, nagu ta on. Seda Montaigne vähemalt püüab ja see on see, mis liigutab südant ka 420 aastat hiljem, mis siis, või seda enam, et need püüded (essais, esseed) on ikka ja ikka alles vaid püüded.
Kas Montaigne’i ja tema vaimsete järeltulijate püüded on aidanud ära hoida mõnd ususõda (kodusõda, nagu ta ütleb) ja kas nad aitavad ära hoida mõnd järgmist? Kes teab. Igal juhul pole ususõja seeme, inimese olemuslik hullus, kuhugi kadunud. Montaigne luges oma tornis Sokratest, meie võime lugeda Montaigne’i. Ja veel paljusid, kes teda on lugenud. Lektüür, igatahes, on tohutult rikastunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming