Tagatoast välja

Kaarel Tarand

Täiesti ootamatult sai vähesegi demokraatia kogemuseta ning lääneliku inimõiguste käsitlustavata Süüriast oluline päästik globaalse demokraatia arengus. Täpsemalt, Süüria kodusõda on osutumas parlamentarismi tähtsaks liitlaseks vabade riikide igikestvas käesurumises seadusandliku ja täitevvõimu vahel. Ühendkuningriigi peaministri sõjasõidu soovile pani sealne parlament juba kindla veto peale. Barack Obama otsus Ameerika Ühendriikide kui globaalpolitseiniku karistusoperatsiooni Süüria režiimi vastu rahvaesindajate toetuseta mitte alustada on USA ajaloos pretsedenditu taandumine presidendi võimutäiuse rakendamisel nn rahvuslikes huvides. Vaid Prantsusmaa president on seni olnud valmis lahingut alustama parlamendiga ülearu mõtteid vahetamata.

Eesti täitevvõimu üldiselt sõjakad esindajad välis- ja kaitseminister on omalt poolt ka ettevaatlikult lubanud, et võimalikele rahvusvaheliste jõududega ja ÜRO mandaadiga karistusoperatsioonidele Süürias küsitakse riigikogult toetust. Paraku pole päris selge, millise skeemi järgi seda toetust tarvidusel hankima hakatakse. USA ja Ühend­kuningriigi mudel – et parlamendis arutatakse asi ennetavalt läbi ja tehakse maailmale ka teatavaks – Eestile ei sobi, sest mõjuks haiglase suurustlemisena, rusikatega vehkimisena enne kaklust, mis võib ka tulemata jääda. Kui aga rahvusvahelistel läbirääkimistel NATOs või ELis või mõnes „himukate riikide koalitsioonis” on täitevvõim juba siduvaid lubadusi andnud, nagu juhtus näiteks Kreeka võla küsimuses aasta tagasi, on parlamendile tegelikke valikuvõimalusi poliitika suunamiseks väga vähe järele jäänud ja kogu rahvaesinduselt mandaadi küsimine näeb tsirkuse moodi välja.
Vähemasti seegi hea, et riigikogu sel nädalal korralist tööd alustas ja saab nõnda kiiresti mis tahes teemasid päevakorda võtta. Kui tahab. Või kui valitsus lubab? Või kui valimiseelsed ornitoloogilised meelelahutused uju- ja sukelpartidena läbi saavad. Seda saame peagi näha. Mitte et peaks kukkuma hüsteeriliselt Süürias sõdimise poolt või vastu olema. Viimati, kui Eesti rahvas Süüriast kuulis, oli tegu seal röövitud jalgratturitega. Kogu asja käsitlemise kompetents tuli mujalt, eeskätt Prantsusmaalt. Tänu sellele läks lõpuks hästi. Ent siis oli tegu omadega, rutata hätta jäänud võõraid päästma on ehk ülearune aktivism, mida keegi meilt ei ootagi, olgu abipakkuja enda arvates pealegi kõigis ainetes Kesk- ja Ida-Euroopa klassi priimus.
Globaalsed teemad hoiavad riigikogu mõistagi vaimselt vormis, aitavad rahvaesindajatel meeles pidada, et lisaks nabale (Eesti) on maailmal veel muidki kehaosi. Siiski ei tohi pendel ka teise seina liikuda, parlament end hakata tundma globaalpoliitika subjektina ulatuses, mis kohalikud pisimured üldse unustama sunnib. Riigikogu istungihooaega avades märkis president Ilves kuidagi rõhuta ja liiga napisõnaliselt, et „Rahvakogu ettepanekute läbiarutamiseks ja vajalike seadusmuudatuste tegemiseks on jäänud vaid mõned kuud. Ma tunnustan Riigikogu põhiseaduskomisjoni valmisolekut nende põhjal seadusemuudatusi visandada. Austatavad Riigikogu liikmed, palun ärge sundige meid pettuma”. Asi pole ääremärkuses, vaid põhiküsimuses.
Esiteks on valmisolek ikka väga napp. Teiseks, visandamisest pole kasu, kui õigeaegselt kvaliteetse otsuseni ei jõuta. Probleem pole siin rahvakogus või isegi poliitilises kultuuris, pigem raisatud ajas, millele saab ka hinnalipiku külge panna. Demokraatia defitsiit või häired selle masinavärgi töös on tõlgitavad majanduse keelde – miinusmärgilisena. Kui nüüd ja kohe, veel sügise jooksul ei parandata ulatuslikult tervet erakondade eristaatusele rajatud esindusdemokraatia mängureeglistikku, valitakse järgmine riigikogu praegu kehtivate ja mitterahuldavate reeglite alusel ning halb kartellipoliitika, millest siin lehes Andres Herkel viimastel nädalatel põhjalikult on kirjutanud, mitte ei kahane, vaid tõuseb uuele õitsengule. Selleks, et sel arengusuunal ka kunstiline väljund oleks, peaks peaministri büroo juures asuv riigilavastaja juubeliaastal 2018 etendatava mastaapse vabaõhuetenduse „Partei triumf” stsenaariumi juba praegu ära tellima. Usaldusväärselt autorilt, loomulikult.
Rahvaesindajad võiksid, kui neil mõni hingetõmbehetk sel sügisel üldse peaks tekkima, mõelda sügavalt sellele, miks on publiku hulgas aasta-aastalt aina populaarsemad poliitilised pila­seriaalid, miks on ette võetud just nende, aga mitte kirjaniku, korstnapühkija, kaupmehe või teadlase kasvavas mahus kriitika või koguni naeruvääristamine meedias, meelelahutuses ja kunstis. Tegu, muuseas, pole Eesti eripäraga. Kogu demokraatlik lääs on kimpus nn professionaalsete poliitikutega, keda nuttes kinni makstakse. Eesti valija saab vabal maal mõistagi anda unikaalse vastuse sellele, kas, miks ja kuidas ta seda seltskonda ülal pidada tahab.
David Cameron kaotas oma parlamendihääletuse Süüria sõja asjus, sest tema võim rahvaesinduse nn tagapingimeeste üle osutus väiksemaks kui pisikeste ja mittemõtlevate tehnikaimede oma. Backbencher arvestab tänapäeval juba rohkem oma Facebooki sõprade kui partei „piitsade” soovituste ja korraldustega. Mida rohkem on poliitik ja tema tegu avalik asi, seda väiksem on ka erakonna tagatoa klannivõim. Ainult mentaalses pärisorjuses „riigimees” käib linnapea või peaministri kabinetis kotiga suunist välja ja tulemust sisse viimas. Tegelikkuses mõjutab iga kodanik oma IKT-platvormidelt iga saadikut rohkem kui mis tahes tagatuba iial suudaks. Seega võiks lähenevate valimiste (kohalikud nüüd ja riigikogu omad märtsis 2015) universaalne loosung olla „Tagatoast välja!”. Väljas pole kuigi keeruline käpiknukust koguni rahva sõbraks saada. Proovimine tasub ära.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming