Eesti koht Euroopa äärealade majandusarengus

Martin Mölder

Eesti majandusest on viimase 20 aasta jooksul enamasti räägitud head ning võib jääda mulje, et meil on läinud paremini kui paljudel teistel meie piirkonna riikidel. Kiired reformid. Edukas Euroopa Liiduga liitumine. Välisinvesteeringud. Majanduskasv. Tasakaalus eelarve. Madal avaliku sektori võlg. Paindlik tööjõuturg. Soodne ettevõtluskliima. Avatud majandus. Riigireiting A. Alati leiab midagi, mida esile tõsta, ning Eesti riigi taasloomisest peale ei ole me jätnud kasutamata võimalust kuvada Eesti teed kui siirdeprotsessi ja hilisema arengu edulugu.
Kuid milline on üldisem võrdlev pilt majanduse käekäigust meie piirkonnas? Kuidas näeb välja Eesti areng oma võrdlusriikide – teised Kesk- ja Ida-Euroopa riigid – kontekstis? Millised valikuid tegime meie ja milliseid nemad? Miks? Milline on olnud nende tagajärg? Raamat „Kapitalismi mitmekesisus Euroopa perifeerias” pakub majanduse arengu ja peamiste majanduspoliitiliste valikute üldise tõlgenduse üheteistkümnes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis (Balti riigid Eesti, Läti, Leedu; Visegrádi riigid Poola, Ungari, Tšehhi, Slovakkia; lisaks Bulgaaria, Rumeenia, Horvaatia ja Sloveenia), alates üleminekust kapitalismile 1990ndate alguses. Raamatu fookuses on otsused ja kompromissid, mis tehti turumajanduse, sotsiaalse ühtsuse ja poliitilise legitiimsuses vahel valides.
Nendest kasvas välja kolm erinevat kapitalismi vormi. Neoliberaalne, mida kõige puhtamal kujul iseloomustavad Balti riigid eesotsas Eestiga ja mille poole võtsid hiljem suuna ka Rumeenia ja Bulgaaria. See süsteem jättis majandusarengu turujõudude meelevalda, elanikkonna üleminekuga kaasnenud probleemide osas suhteliselt kaitseta ning rõhus ennekõike natsionalismile poliitilise legitiimsuse kindlustamisel. Integreeritud (embedded) neoliberalismi puhul kombineeritakse neoliberaalse ideoloogia elemente helde heaoluühiskonna ning riigi olulise rolliga tööstuse kaitsmisel ja arendamisel. See iseloomustab Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari ja ka Horvaatia majandust. Ja viimaks ainsana Sloveenias välja kujunenud neokorporatistlik süsteem, mille peamiseks tunnusjooneks on tugevalt organiseeritud tööjõu ja majandusjõudude kaasamine poliitiliste otsuste tegemisse lisaks riigi tugevale ja eneseteadlikule rollile sotsiaalse ja majandusliku kaitse pakkumisel.
Autorid rõhutavad, et majanduse erinevad arenguteed ei olnud ette määratud, vaid poliitilise valiku tagajärg, kusjuures seda piiras ja suunas oleviku positsiooni ja mineviku tõlgendus. Kuid tegemist ei olnud enamasti ka valikuga, mis iseloomustaks läbimõeldud ja järjekindla plaani realiseerimist. Tekkinud režiimid kasvasid välja ebakindlusest ja ettenägemata tagajärgedest, mille puhul autorid tuletavad meelde, et kapitalismi areng ei ole lihtsalt numbrite jada – see on kestev mäng tulega, kus keegi saab peaaegu alati kõrvetada. Siinses ülevaates raamatust keskendun ennekõike Eesti kohale selles arenguloos.

Eesti tee: natsionalism heaolu asemel
Eliit ja reformijad olid kõikides piirkonna riikides (välja arvatud Sloveenia) laias laastus neoliberaalid, kuid oli kaks vägagi erinevat võimalikku strateegiat poliitilise toetuse mobiliseerimiseks ja legitiimsuse tagamiseks: natsionalistlik identiteedipoliitika või heaoluriigi kompensatsioonipoliitika. Esimene rõhus ettekujutusvabadusele, kuvandile rahvuslikust identiteedist, mis seoks atomiseeritud inimesed riigivalitsemise eesmärkide nimel ühte ning viiks nende tähelepanu eemale kannatustelt ja toetava riigi puudumiselt. Teine võimalus oli pakkuda tööstusele ja puuduses inimestele toetust ja abi, mis tagab samaväärselt riigi ning elanikkonna ühenduse ja ühtsuse.
Balti riikides, eriti Eestis ja Lätis, pakkus puudulik ja ohustatuna tajutud rahvuse ülesehitamine ning Nõukogude koloniseerimispoliitika viljaka pinnase identiteedipoliitika vohamiseks. Rahvuslus ühendas elanikkonna riigiga ning viimane võis inimesed ja ettevõtted suurema kaitseta jätta, kartmata nende vastureaktsiooni. Eliidi tasandil kujunes seisukoht, et eelmisest režiimist ja majanduse korraldusest ei ole midagi väärtuslikku kaasa võtta ning seega võis nendel lasta kokku kukkuda. Radikaalsed majandusreformid ei tundunud enam nii radikaalsed, kuna ei hävitatud väidetavalt midagi väärtuslikku. Keskpank, maksusüsteem, tööstus-, fiskaal- ja sotsiaalpoliitika – kõigi nende ülesehitamise sõnum ja loogika oli aga, et riigil ei tohiks edaspidi olla võimalust kasutada neid majanduse ja ühiskonna arengu kujundamisel.
Üleminekukompensatsioon Balti riikides moodustas poole Visegrádi riikide ja kolmandiku Sloveenia mahust. Töötud ja pensionärid jäeti saatuse hooleks, ülemineku käigus kaotajaid toetati kõige vähem. Riigi majanduslik suutlikkus ja tegusemisvõime oli väike. Komplekstööstus, mida ülejäänud piirkonna riigid kaitsesid, kadus peaaegu täielikult, niipalju kui seda oli, ning teadmistemahukate teenuste pakkumises ei ole mitte ainult Visegrádi riigid ja Sloveenia praeguseks Baltimaadest eest, vaid kohati isegi Bulgaaria, Rumeenia ja Horvaatia. Ebavõrdsus, töötus ja vaesusrisk on Baltimaadel aga suur ja meeste eluiga järjekindlalt kõige lühem.
Kuigi autorid sellele pikemalt ei keskendu, on nende analüüsist näha, et neoliberaalne tee on kõige problemaatilisem ja valmistab muret, eriti majandusliku stabiilsuse ja sotsiaalsete tagajärgede osas. Neoliberaalne majandus flirdib pidevalt ühiskonna lagunemisega. Lisaks ühiskonnale ja majandusele kannatas aga ka demokraatia, eriti Eestis ja Lätis. Valitud rahvusluse ja kodakondsuspoliitika tulemusena jäeti mõlemas riigis suur osa elanikkonnast uue riigi tekkides ilma esmastest poliitilistest õigustest. Selle tulemusena kujunesid välja puuduliku esindusvõimega  parteisüsteemid. Võiks isegi öelda, et osal elanikkonnast võeti võimalus oma poliitilised huvid ja aktiivsus välja kujundada. Natsionalismi ja neoliberalismi vahel oli ja on üksteist toetav suhe – ilma esimeseta poleks teine olnud võimalik. Problematiseeritud identiteet pakkus inimestele piisavalt ainest, millega tegeleda, ning neoliberalismi tulemusena tekkinud materiaalseid raskusi ja kannatusi ei pandud tähele või ei heidetud poliitikutele ette. Selle taustal tundub autoritele üllatav, et Baltimaade ja eriti Eesti majanduse arengut on sageli tõlgendatud kui silmapaistvat edulugu ning et selline tõlgendus on leidnud laiema rahvusvahelise kõlapinna.

Eesti edulugu on ideoloogiline müüt
Ühelt poolt seletab nende arvates seda Eesti eduloo järjekindel rahvusvaheline levitamine. See lugu oli midagi, mida rahvusvahelised tegutsejad parajasti kuulda tahtsid, seega võtsid nad selle ka kiiresti omaks. Jätkuvat levikut toetas aga asjaolu, et Eesti reformid ennetasid peatset rahvusvahelist  neoliberaalse ideoloogia hegemooniat. Milline on aga alternatiivne tõlgendus? Tõsi, Eestil on läinud paremini kui teistel Balti riikidel, kuid mitte paremini kui ülejäänud vaadeldud riikidel. Eesti eelist oma kahe lõunanaabri ees võib aidata seletada ka parem stardipositsioon ja paremad struktuuritingimused, nt kergetööstuse kõrgem osakaal, nagu märgivad autorid. Seega toimis Eesti majandus naabritest paremini, hoolimata sellest, et radikaalsed turureformid ja äärmiselt piiratud riigi toetus õõnestasid konkurentsivõime ja innovatsiooni aluseid, millest pole taastutud seniajani. Komplekstööstust meil peaaegu ei ole ning niipalju, kui seda on, tehakse suhteliselt lihtsakoelisi allhankeid. Suur roll riigi majanduses on transiidil, finantssektoril, kinnisvaral ja ehitusel, mis teevad riigi majanduse haavatavaks. Kriisieelne majanduskasv ei tulenenud sellest, et Eesti oleks oma majanduses märkimisväärselt rohkem lisandväärtust hakanud looma, vaid laenudest, mida aplalt hakkasid pakkuma välisomanduses pangad, mille laenutegevust soodustas Eesti valitsus. See kasvatas kinnisvaraturgu ja ehitussektorit. Tekkis mull, mille lõhkemist me kõik peaksime veel mäletama.
Just siis, 2008. aastal alanud majanduslanguse ajal, oli tehtud valikute mõju kõige enam näha. Neoliberaalne majandus on kõige avatum välisele šokile ja kannatas kõige rohkem. Pangad, ehitus ja kinnisvarasektor, suurenev inflatsioon ja kahanev ekspordi konkurentsivõime, jooksevkonto puudujääk ning laenubuum, mida valitsused ei saanud või ei tahtnud kontrolli all hoida, kõik see hoolitses selle eest, et langus oleks võimalikult järsk. Seejuures on autoritele üllatuseks, et poliitilises kursis ei toimunud kriisi ajal või tulemusena vähimatki muutust – valitsevaks jäi neoliberaalne ideoloogia, mis suuresti oli olnud nii kriisi äärmusliku läbielamise põhjus kui ka takistus kriisi leevendamisel.
Piirkonnas esindab Eesti seega kõige radikaalsemat ja paljuski ühiskonnale kõige ohtlikumat majanduspoliitikat. Vastupidiste valikute ja tulemuste osas on Eestit hea kõrvutada Sloveeniaga. Autorite hinnangul on Sloveenia ainus riik vaadeldute hulgas, mis meenutab oma arengutee poolest väikesi Lääne-Euroopa riike. Peamiseks faktoriks sellel teel olid tugevalt organiseerunud töötajad ning nende integreerimine poliitilisse protsessi, samuti läbimõeldud ja järjepidev sisemajanduse kaitse ebasoovitavate välismõjude eest. Sisemajandust kaitsti nii kaua kui võimalik ning kui lõpuks hakkas võõrast kapitali enam sisse tulema, toimus see parematel tingimustel kui riikide puhul, kes selles osas läbimõeldud poliitikat ei kujundanud.

Sloveenia ei järginud Jeffrey Sachsi
Eesti ja Sloveenia võrdluseks kirjutavad autorid: „Huvitav on täheldada, et Sloveeniat külastasid samad välisnõustajad kui Eestit ning seal anti väga sarnaseid soovitusi, nimelt fikseeritud vahetuskurss, radikaalne stabiliseerimine, liberaliseerimine ja erastamine. Kuid Jeffrey Sachsi ja tema kolleegide soovitused ei leidnud laiemat kõlapinda. Jože Mencinger meenutas selle kohta: „Me kuulasime nad ära, kuid ei järginud nende soovitusi. Nende agenda põhines ideoloogial, mitte majandusel. Ning USA nõunikud ei teinud vahet Sloveenial ja Mongoolial.” Üks põhjus, miks Sloveenia poliitikakujundajad usaldasid omaenda arvamust, oli see, et juba enne sotsialismi kokkukukkumist olid nad kogunud märkimisväärset majanduslikku kompetentsi” (lk 212-213).
Vaatamata sellele, et analüüsitud Kesk- ja Ida-Euroopa riikides kujunes välja üpriski eripalgeline majandus, tõi 2008. aasta kriis kõik üksteisele natuke lähemale. Kriisi tulemuseks oli rohkem turgu ja vähem sotsiaalset kaitset, viimase ebavõrdsem jaotamine ning kahanenud võime vältida ühiskonna lagunemist. Seega astusid kõik riigid sammu lähemale Balti neoliberaalsele mudelile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming