1960. aastate arhitektuurist, ajast ja vaimust

Reet Varblane

1960. aastatel moodsaid hooneid projekteerinud arhitekti Udo Ivaskiga vestlevad arhitektuuriteadlane Karin Hallas-Murula ja Sirbi toimetaja Reet Varblane.

Karin Hallas-Murula: 1960ndate arhitektuuri näitust oli tõeliselt põnev teha. Avastasin enda jaoks palju uut, mitmeid projekte ja konkursitöid, mida varem polnud näinud. Muu hulgas hakkas tunduma, et hilisemate noorte arhitektide põlvkonna protest selle kümnendi tegijate vastu oli omal ajal üsna ülekohtune. Selle perioodi arhitektuuril on oma kindel nägu selge vormileksikaga ja sooviga luua oma ajale vastavaid kaasaegseid hooneid – tuldi ju pealesurutud stalinismist. Uue otsingud tõid sisse laenud paotunud läänest, hakati ju käima Soomes, rääkimata reisidest sotsialismimaadele. Raudne eesriie ei olnud siis veel üldse nii raudne.  

Näitust ajendas tegema ka see, et muuseumisse kogunenud huvitav fotomaterjal lausa kutsus ennast eksponeerima. Reaalsuses pole selle kümnendi originaalarhitektuuri just eriti palju alles (tüüpehitisi küll). Nagu kunagi juugendarhitektuuri puhul, nii kogesin nüüdki, et 1960. aastate arhitektuuri tuleb uurida fotodelt, sest ehitised on kaotanud oma detailid ja nüansid, paljusid pole enam üldse. 1960ndad on juba ajalugu – ja nii me peaksime sellesse ka suhtuma: mitte lammutama, vaid juba taastama.  

Tolle aja meelsust saan mina aimata vaid kaudsete allikate järgi. Kuidas seda aega ja oma rolli selles tajusid toona töötanud arhitektid, seda saavad ainult nemad rääkida. Tänavu 75aastaseks saanud Udo Ivask on projekteerinud mitu selle aja märkehitist. Et kooliaasta on algamas, siis alustaksin omas ajas edumeelsest Mulla tänava koolimajast, mis nüüd värskelt renoveeritud. Tollal otsiti sellele koolile teistest erinevat, kunstipärasemat ja erksamat lahendust: fassaad tehti mitmevärviliseks, mida juhtus tollal harva ning fuajeesse telliti Enn Põldroosi pannoo. Kuidas autorile tundub, kas renoveerijad on oma tööga hakkama saanud?

Udo Ivask: Praegune värvilahendus on liiga kontrastne. Omaaegsed ja praegused värvikataloogid ei lange kokku. Mul oleks olnud vaja öelda ainult kolm värvitooni, vaid korra helistati ja sellega asi piirdus. Nüüd pole midagi teha.

Reet Varblane: Kuivõrd on 1960ndate hoonete ümberehitamine õigustatud? Paljudel juhtudel võrdub see ju ajastule kriipsu pealetõmbamisega?

U. I.: Eks see sõltub sellest, kuivõrd ümbertegija respekteerib eelmist tegijat. Jämedalt võib ju öelda, et kõik see, mida enne mind tehti, on jama. See on kasvatuse viga. Enne kui midagi torkima hakata, tuleb mõelda, mida ja miks teha. Kuid 1960ndate ehituste nõrk külg on nende halvad, kehva kvaliteediga materjalid.

K. H.-M.: Kas oleks jumet mõttel taastada mõni 1960ndate interjöör? Need olid nii stiilsed, elegantsed, mis peaasi – meie oma sisekujundajate tehtud, miks peab retrona mingit inglise pubistiili importima? Harju tänava nn julgete meeste baari interjöör, aga ka Varblase kohvik jm. Eesti kaasaegne sisekujundus siis õieti sündiski.

R. V.: 1960ndate arhitektuuri näituse nimetuses on lisand “Eesti moodne arhitektuur”. Seda aega oleme kõige rohkem seostanud terminiga “modernism”. Kui modernistliku kultuuri hoiaku peale mõelda, siis selle põhipaatos nõudis ainult uut, progressiivset, kõige varasema eitamist.

U. I.: Huvitav, meil ei tulnud see pähegi, et kõike, mis teised enne teinud, peaks niiväga eitama. Mõtlesime, et kui enne meid on õppinud arhitektid kaine peaga midagi teinud, siis seda ei tule ümber teha. Õnneks ei antud meile sellist ülesannet.

K. H.-M.: Lõpetasite kunstiinstituudi 1958. aastal. Kui palju tollal lääne modernismist kõneldi?

U. I.: Meile tundus paratamatult, et kui võrrelda ida ja läänt, siis lääs on muidugi huvitavam: Corbusier ja Mies van der Rohe… Ida poolt polnud kelleltki midagi õppida. Kui vaadata Moskva kremli arhitektuuri peale, siis seegi on ju tehtud itaalia eeskujude järgi. Ei saa ju öelda, et see on ürgvene oma.

R. V.: Aga vene konstruktivism?

U. I.: Eks selle mõju oli küll, aga võiks öelda, et rohkem olime ikka Bauhausist mõjutatud. Bauhausis rõhutati eelkõige funktsionaalsust: teha mõistlikult, minimaalsete kulutustega mõjukas objekt.

K. H.-M.: Kas instituudis räägiti konkreetselt Corbusier’, Miesi jt ehitistest?

U. I.: Nimeliselt neid programmis ei olnud, kuid meile õpetati arhitektuuristiile ja selle kaudu saime teada ka modernistlikust arhitektuurist. Mind mõjutas tollal väga tugevalt ka poola arhitektuur. Meil oli võimalus külastada Varssavi kunstiakadeemiat, käisime Krakówis jm. Sealne õhkkond oli väga loominguline. Saksamaal oli see natuke kuivem.

K. H.-M.: Te õppisite disaini Halles. Kui palju see on teid mõjutanud?

U. I.: See oli pigem stažeerimine, kuid Halle kool oli ju Dessau Bauhausi  otsene järglane. Sealne vaim kestis. Praegu kirutakse kangesti hruštšovkasid, aga ega Hruštšov ju neid välja ei mõelnud. Optimaalse elamispinna ideoloogia töötati välja Saksamaal. Seinakapi ja garderoobi suurus lähtus sellest, kui palju riideid inimene optimaalselt vajab. Inimene pole ju sajajalgne. Alati võib tahta ikka rohkem ja rohkem, kuid need olid mõistlikku elamist silmas pidades välja töötatud normid. Kui mõelda praeguse ökoelamise peale, siis see on ju seesama.

1960ndate korteripinna normid võeti ju ka Neuferti saksa süsteemist. Humanistlik mõte oli, et kui igaühele väike korter teha, siis selle võrra saame rohkem ehitada. Korteri optimaalne kõrgus aitab sooja hoida. Milleks kõrged laed? Kui korter ehitada 30 cm madalam, siis saab selle arvel terve korruse lisaks. See oli humanistlik mõte.

K. H.-M.: Eks seda tehti igal pool Euroopas pärast sõda.

Te olite ka Tallinna arhitektuurinõukogu liige. Mida see nõukogu tegi?  

U. I.: Kõik projektid anti ekspertiisi. Kogemustega arhitekt pidi andma oma hinnangu. Ekspertiisi juures tuli eelkõige tähelepanu pöörata arhitektuursetele liialdustele, et need siis välja rookida.

K. H.-M.: Kui palju seal linnaplaneerimisega tegeleti, arutati Mustamäe planeeringuid ja muid?

U. I.: Neist arutlustest mina otseselt osa ei võtnud. Sellega tegeles linnaplaneerimisosakond. Mis puutub linnaplaneerimisse, siis ka seal on oht liialdusteks. Vabaplaneerimine on ju iseenesest tore asi, kuid see pole nii lihtne. Corbusier ütles, et eesli rada on tiira-taara, aga mõtleva inimese rada on sirge. Selles on iva sees. Corbusier tõstis 2-3-korruselised pikad hooned püsti. Inimeste tihedus jääb samaks, aga haljastuseks on rohkem ruumi. Kui vaadata praegusi madaltihedaid uusrajoone, siis seal on halb elada, naabrid on üksteisel kukil. Õues puudub igasugune privaatsus.

R. V.: Kuidas 1960ndate eramuehitusega lood olid?

U. I.: Kruntide suurus oli paika pandud. Taas sama mõte: kui keegi saab liiga palju, siis teisele jääb liiga vähe. Meie lähim eeskuju ka selles (nagu vabaplaneerimiseski) oli Soome. Seal tehti L-kujulisi eramaju. Sellega saavutati privaatsus, sest ka järgmine eramaja pandi samuti paika ja nii varjas üks tiib naabermaja. Tiheda planeeringu juures oleks selline kuju ju optimaalne.

R. V.: Kuivõrd meie 1960ndate arhitektuuris tohtis Soomest eeskuju võtta?

U. I.: Ega meid ei keelatud. Ainus, mida jälgiti, oli õige ideoloogia. Meid peeti ju Nõukogude lääneks. Meie tegevusse suhtuti liberaalsemalt, sest meist taheti teha eeskuju: näidissovhoosid, näidiskolhoosid. Turisti polnud vaja vedada süda-Venemaale, kui paarkümmend kilomeetrit piirist sai näidata midagi, mille kõrval öelda: vaat kui hästi me elame!

K. H.-M.: Samal ajal pidi kortermaja eriprojekti tegemiseks taotlema ei vähemat kui ministrite nõukogu luba. Kooperatiividele suruti ju ka algul peale tüüpprojekte, hiljem hakkavad tulema eriprojektid, kas siis väiksema krundi või mingi muu erisuse puhul, nagu näiteks heliloojate maja puhul, kus ju igas korteris pidi klaver olema. 1960. aastate kooperatiivmajad oma eriliste planeeringutega on väga huvitav ja õieti läbiuurimata teema.

U. I.: Kui krunt võimaldas, siis pidi tegema tüüpprojekti järgi. Vaatasin hiljaaegu Pärnus ringi: seal on ka vanalinnas hulga tollaseid tüüpprojekte. Aga see oli ka arhitektide mõttelaiskus: välisilmet kunstilisemaks muutes oli võimalik tüüpprojekti miljöösse sulatada. Välisviimistlus oli suhteliselt odav. Kahju, et Pärnus seda vaeva ei nähtud. Eriprojekti pidi motiveerima kas krundi suurus või eriline asupaik (nurgakrunt).

K. H.-M.: Või siis erilised nõuded, nagu heliloojate, näitlejate jt puhul, tollal suhtuti loomeinimestesse ju üsnagi hästi.

U. I.: Loominguliste liitude esimehed võitlesid ka tugevasti nende õiguste eest.

R. V.: Eks see oli “piitsa ja prääniku” poliitika.

U. I.: Heliloojad, jah, said suure saali oma majja. Selle hoone juures läksid kõige kallimaks vaheseinad: need pidid olema helikindlad. Hiljem räägiti nalja, et kui ülemisel korrusel üks helilooja oma oopust kirjutas ja korraks mõttesse jäi, siis alumisel korrusel jätkas teine seda oma klaveril.

K. H.-M.: Heliloojate maja tegite koos Paul Härmsoniga. Kelle kätt seal rohkem on?

U. I.: Kuna mina olin tollal suhteliselt noor arhitekt ja teised olid vanemad, siis oli viisakas, et vanem kirjutas oma nime ettepoole ja noorem tahapoole. Kuigi tahaksin öelda, et heliloojate maja põhiidee oli minu oma.

K. H.-M.: Milline osa oli teil Kosmose kino fassaadide juures?

U. I.: Peaarhitekt (siis oli vist Šumovski) käis majas ringi, joonistas ka vahetevahel midagi täiesti mõistetamatut, sest ta pidi oma tegevust õigustama. Pärast tuli välja, et tal polnud üldse arhitektiharidust. Eks allkirjad määrati direktori arusaamade kohaselt. Nooremad jäid paratamatult tagaplaanile.

K. H.-M.: Kosmose kino oli esimene suur modernistlik kino. Olid juba ka Raul Kivi väiksemad kinod, aga Kosmos ikka lausa panoraamkino. Aluseks oli tüüpprojekt, aga seda muudeti palju, arhiivis on mitmeid variante. Ilmar Laasi allkirjad, aga ka teie olite asja juures. Kas ainult fassaadi osas?  

U. I.: Ei, mitte ainult. Nõukogude aja arhitektuuriga oligi selline asi, et büroos töötades ei olnud arhitekt mitte niivõrd indiviid, vaid kollektiivi liige. Ka Mulla tänava koolimaja juures oli sama lugu (kaasautor oli Herbert Rüütlane – K. H.-M.). Tegime seda projekti hästi kaua, kuid tollal nõuti plaanist kinnipidamist või selle ületamist, sest meile maksti kuupalka. Kui hiljem kasutati seda projekti teistkordselt ka mujal, siis läksin küsima, et kas ka autoritasu on ette nähtud. Öeldi, et nõukogude süsteemis autorit kui sellist ei ole.

K. H.-M.: Suhtumine autorsusse oli tollal hoopis teine, ka arhitektide endi seas. Olen varemgi tsiteerinud arhitekt Boris Mirovit, kes ütles: “Geeniusi meie hulgas ei olnud,  see polnud moes.”

R. V.: Kuivõrd arhitekt vastutas oma ehituse eest? Kui palju saite ehitamist jälgida ja kas teie sõna maksis, kui nõudsite millegi ümberehitamist?

U. I.: Objekti järelvalve oli ette nähtud. Kui arhitekt objektile läks, eks siis läks ehitaja nägu krimpsu, et teda segama tuldi. Ükskord läksin objektile ja nägin, et ehitajad istuvad trepil. Ütlesin, et pole varem näinud, et istmikuga ehitatakse. Suhetele see muidugi kasuks ei tulnud. Aga eks ümbertegemise nõudmine käis ikka ülemuste kaudu. Otse ei saanud arhitekt suurt midagi teha.

K. H.-M.: Kas tollal olid ehitajad juba kõik enamasti venelased?

U. I.: Üldiselt jah. Maaehituses oli rohkem kohalikke.

R. V.: Kuivõrd oli võimalik materjali valida? Kui suur see valik üldse oli?

U. I.: Materjalivalik oli tohutult väike. Klinkertelliseid ja dolomiiti oli raske saada ja need olid juba ka nagu arhitektuursed liialdused. Eks ma sellepärast läksingi enamasti krohvi peale. See oli suhteliselt odav ja selle puhul sai hõlpsasti erinevaid värve kasutada. Kui Mulla tänava koolimaja vastu võeti ja mujalt Nõukogude Liidust käisid kolleegid seda vaatamas, siis kiideti, et ongi kommunism käes.  

K. H.-M.: Mulla tänava koolimaja oli juba ka kunstiga kaunistatud (Enn Põldroosi pannoo), mille vajadusest nüüd jälle räägitakse. Kas seda kunstide sünteesi, Mustamäe kuulsaid pannoosid jm finantseeriti eraldi?

U. I.: Ehituse maksumusest oli ette nähtud teatud protsent monumentaalkunstile. Monumentaalkunsti lisamine on ju igati positiivne mõte. Sellel on puhtalt esteetilise efekti kõrval ju veel teinegi funktsioon: tavakodanikule jääb hoone paremini meelde, taksojuhil on kergem seda üles leida. Kas kast on üht- või teistpidi, see ei jää meelde, aga atraktiivne detail küll. Tollased motiivid vastasid oma ajastule. Võib-olla olid need liiga üllad, liiga head.

K. H.-M.: Sealt õhkub jah optimismi.

U. I.: Samamoodi peavad olema linnas orientiirid. Linnaplaneering ei tohi olla kiira-käära nagu Disneyland. Juba muistse Hiina linnad olid lihtsa, selge planeeringuga. Kes keelab kasutada värvi, muuta aknasuurust. New Yorgis Manhattanil on ka iga maja isemoodi. Aga planeering on ülilihtne.

R. V.: 1960ndatel ei olnud arhitektide seas moodne olla geenius, kui taas tsiteerida Mirovit, kuid ikkagi: kui tähtis oli arhitektile siis midagi suurt, uhket, väljapaistvat luua? Kui mõelda tollase kunsti peale, siis seal hakatakse küll järjest hindama isikupära: räägitakse, et kunstnikul on oma stiil, oma nägu. Kas arhitekt ei mõelnud nii, et kui ikka teeks midagi täiesti unikaalset?

U. I.: Absoluutselt ei mõelnud selle peale. Ainuke rõõm oli see, kui sai teha vabamalt kui tavaliselt.

K. H.-M.: Valve Pormeistril näiteks vedas küll unikaalse arhitektuuri tegemisega, oli hea tellija. Aga ega temagi teadlikult mingit isikupära taga ei ajanud, ta lihtsalt teadis täpselt, mida ta teha tahab.  

R. V.: Millist leksikat kasutati, kui mõnda arhitekti või tema loomingut kiideti?

K. H.-M.: “Isikupärane” küll sageli esineva sõnana ei meenu. Pigem tõsteti esile, kui asi juhtus kvaliteetne olema, sest see saavutati suure vaevaga. Tõsteti esile detaile, mida arhitektid õppisid kasutama Soome poole vaadates.

U. I.: Kui mõjutuste peale mõelda, siis ega tühjalt kohalt sünnigi midagi. Kui võtta mõni arhitekt kusagilt Uraalide tagant, kes pole näinud ei Euroopa ega ka Aafrika kunsti või arhitektuuri, siis sealt ei tulegi midagi. Alati on mõjutused olemas. Isiksus seisneb selles, kuipalju osatakse mõjutusi kasutada.  

K. H.-M.: Kunstis on naivism, mis suure kunstiga võrdsele pulgale tõstetud, arhitektuuris lõpeb see enamasti veiderdamisega, mille eesmärk on tähelepanu võitmine.

R. V.: Kas 1960ndatel võis rääkida ka moepürgimustest?

U. I.: Eks need hädad on alati. Tuleb vaadata, kuipalju keegi suutis neile vastu panna. Arhitekti konflikt või paradoks on ju selles, et peab trendi järgima.

K. H.-M.: Arhitekte on võrreldud näitlejatega: mida vanemaks nad jäävad, seda huvitavamaks lähevad, isiksus saab küpseks. Noortel on alguses tugev protestikramp ja alles hiljem kujuneb oma käekiri.

R. V.: Kas teil, 1960ndate noortel arhitektidel, lõi ka kuskilt protest eelneva vastu välja, stalinismi vastu näiteks?

U. I.: Mina stalinismiga otseselt kokku puutunud ei ole. Kuid seda tunnet, et see, mida minu õpetajad või vanemad kolleegid on loonud, on halb, pole ka olnud. Loomulikult miski meeldis rohkem, miski vähem. Aga seda mõtet, et mina olen kõva poiss ja teised ei kõlba kuhugi, ei ole küll olnud.

R. V.: Kas 1960ndad olid helgem aeg kui 1970ndad või 1980ndad?

U. I.: 1960ndail oli vene kontrolli vähem. Eks siis hakati aru saama, mis meil siin toimus, ja kraan keerati kinni. Arhitekt tahab igal ajal oma tööd võimalikult hästi teha ja tema optimism tuleneb ikkagi sellest, kui hästi  projekt on õnnestunud.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming