1905 – 2005

Andres Langemets

1940. aastast alates on meil olnud suhteliselt ühtne korruptiivne moraalilagedus Kohe-kohe on käes 16. oktoober, möödub 100 aastat 1905. aasta veresaunast Tallinnas Vene turul. Oleme ajakirjas Tuna juba kolmandat numbrit järjest neid aegu meenutanud ja käsitlenud ning järg on veel tulemas. Selle sündmuse algupärane mälestusmärk on paraku Rahumäe kalmistul ja seda asendab Adamsoni plagieeriv taunokangrolik “taksohääletaja”, mille kohta Jaan Kross kirjutas kunagi toreda paroodilise poeemi “Adamsoniaad”. Midagi ei muutunud toona ega muutu vist ka tänapäeval. See taksohääletaja meenutagu aga meile nii pronkssõdurit Tõnismäel kui ka üleüldse stalinistlikku ajalookäsitust, millest arvasime end kergesti üle saavat. Aga ei saa ega saa vist saamagi.

1905. aasta sündmuste mootoriks olid VSDTP Tallinna komitee, eesti ja läti revolutsioonilised ja Venemaa sündmustest inspireeritud töölised ning ka maasaadikud, kes läksidki pärast Volta koosolekut Harju- ja Läänemaale mõisaid põletama. Mu oma poisikeseohtu vanaisa istus Lõuna-Harjumaa Kabala mõisa mässukatse tõttu kaks nädalat kinni Paksus Margareetas, kus oli ka osa Pamjat Azova madruseid, kes kõik teatavasti hukati.

Ma pole märganud, kuidas suhtub Eesti ühiskond 1905. aasta sündmustesse tänapäeval, kommunistlikel aastatel anastati ja kompromiteeriti see teema NLKP tegelaste poolt täielikult (Moosberg, Maamägi ja jüngrid). Ometigi on kogu Eesti uuema ajaloo sündmustik ja osalised pärit just sellest aastast. Tuglas, Suits, Kruus, Päts, Noor-Eesti, Tammsaare, Martna, K. Ast jne, jne. 1905. aastal asutati kõik Eesti erakonnad, esimesena Tõnissoni Eduerakond, seejärel sotsid jt. Ju keegi suudab veel midagi leida Tartu ülikooli aulakoosolekust ja Bürgermussest, kus see kõik toimus.

1905. aasta mässu järel tuli väga paljudel läände pakku minna. (Tõsi, karistussalkade hirmus rännati hädaga isegi Venemaale, lihtrahvas peamiselt. Sest mässajad tahtsid maad, mida neile suutis anda alles EW oma maaseadusega.) Aga nooreestilik loosung – saagem eurooplasteks – sellest ainult võitis. Noored sotsid ei saanud hästi läbi vana ja euroopaliku härrassotsi Vildega, aga see häbi jäägu Tuglase ja Suitsu õlgadele.

2005. aastal ei mäletata ei toonaseid erakondi ega nende juuri. Ei mäletata kogu XX sajandi kultuuri ühiskonnavastast trotsivat eelenamlust – ikka 1920ndate algusest peale kuni Vietnami sõja lõpuni. Kõik sotsioloogia- ja filosoofiaautoriteedid, keda ühiskonnateadlased tänapäeval meelsasti tsiteerivad, on ise kas 1930. aastate Kominterni või 1960. aastate new left’i juurikaga. Eriti prantslased, pettunud või mittepettunud kommunistid, aga isegi soomlased. Meil on nüüd oma tänane hilinenud new left ka olemas: taandunud kaitseminister Jaak Jõerüüt, Postimehe ajakirjanikust professor Rein Veidemann ja oma Laari-vihas vististi täiesti marutaudistunud ühiskonnauurija Rein Ruutsoo (tema vajaks küll juba süsti!). Kõik nad on valdavalt mures oma punamineviku pärast, muud muret neil ju tegelikult ei olegi, keegi neid ei ründa (ah soo, näidati kord punast särki küll!). Muidu on nad kõik asjalikud ja haritud inimesed.

1905. aasta sündmusi said isegi 1930ndatel rahulikult ja võimude poolt kimbutamata meenutada Kruus, Martna, Tuglas, Aitsam – see ei tekitanud mingeid probleeme. 1920ndate algul ei hõõrutud kellelegi nina alla, et suurem jagu Vabadussõja komandöridest oli õppinud Tsaari-Venemaa sõjakoolides, suurem osa poliitikutest ja juristidest olid õppinud Peterburis (sest Tartusse eestlasi ei võetud, see oli ju saksa ülikool), kehtis Tsaari-Venemaa aegne nuhtlusseadustik jne. Eelmise elu “patte” rahvuslikkuse mõttes ei nuheldud enam kellegi kaela – Grenzstein oli oma juudiviha ja venearmastusega lahkunud, järglasi tal ei olnud.

Aga mis toimub aastal 2005?

Ühelt poolt tahetakse ajaloos selgust, nõukogulikke kollaborante ei soovita enam riigi eesotsas näha. Arusaadav, aga mitte võrreldav esimese EV algusega, kui tsaaritruudust ei tuletatud kellelegi meelde ja asju selgitavaks piiriks jäi Vabadussõja rindejoon. Sellist rindejoont pole aastal 2005 kuskilt võtta, ei aita ka vihjed Nürnbergile jm. Minu arusaam asjast on see, et eesti kommunistid ENSVs olid pärast rindejoont mäletavaid 1950. aastaid tänase eesti korruptsiooni seemnekartul. Ei olnud 1960ndatest alates enam mingeid kommuniste, vaid sulaehtsad korruptandid, kes on tänaseni võimul. Kolhoosiesimeestest ideoloogiatöötajateni korruptiivsed redised, kel pole ei au ega häbi. Seda pole sageli ka nende lastel ja sugulastel.

Olgu see kõik nagu on, meil pole muid inimesi võtta. Just koos nende ja teistsuguste inimestega tulebki elada. Ja lasta kõigil üheskoos elada. Muidugi ma võpatan, kui loen Rein Ruutsoo arvamust, et enam-vähem kõik endised tippteadlased ja kirjanikud olevat ekskommunistid, või Eesti Vabariigi kohta, et “Häbi ja väärikus ei jõudnud selles riigikeses (sic!)  juurduda.” See meenutab ikka väga Maamäge, Sõkla ja Naani, Ruutsoo parteikaaslasi.

Rein Veidemann tegi siiski ühe toreda tähelepaneku Balti parunite kohta, et neid me olevat hakanud, erinevalt 1905. aastast, palju tolerantsemalt käsitlema. Mitmed ajaloolaste ettevõtmised on tõepoolest olnud selle suunaga, mu koduküla mõisnik H. Keyserling on juba peaaegu eesti mees. Ei vaidle vastu. Eestiaegne saksaviha on lahtunud. Aga kas Veidemanni märkus ei suuna ühtlasi sinnapoole, et aeg oleks ära unustada ka nõukaaegne kollaboratsioon? Muidugi vihjab. Tollased kupjad, kiltrid ja öördajad tuleks täna ära unustada. Andeks neile anda me ei saa, sest keegi pole ju andestust palunud. Järelikult tuleb nad või nende teod lihtsalt unustada.

Aastaks 1905 oli rahvuslik liikumine oma esimese tõusu järel juba peaaegu surnud,  vahele jäid venestuskümnendid, nooreestlased ei võtnud aga Reimanni, Hurta ja Tõnissoni omaks, pidasid neid eeskätt kultuuri mõttes tagurlasteks, mis vastaski tõele. 1905. aastal algas uus rahvuslik tõus, aga sedapuhku ehtsalt ja tõsiselt poliitiline, erakondlik ja armutu. See kõik käis noorele, demokraatiat propageerinud riigile hiljem, 1920ndail, üle jõu, rahvas vihkas erakondi ja poliitilist lehmakauplemist mitte vähem kui praegu. Ning Päts oli “moodne” mees, vaatas, mis suurtes riikides tehakse. Saksamaal ja Venemaal keelati erakonnad ära ning siirduti ainujuhtimisele, nii tuli siis Eestiski teha. Võimuiha muidugi ka, aga kogu ilusa Eesti aja müüt või mälestus ei põhine mitte 1920ndatel, vaid just 1930ndatel aastatel, Pätsi ajal, mil eesti võid veeti Inglismaale ja taluelu läks ilusaks. Nüüd purustavad Ilmjärv ja Ruutsoo selle pildi, väites, et Päts oli Moskvast indoktrineeritud. Võib-olla oligi, Jaak Valge majandusanalüüsid on üsna veenvad ega piirdu sugugi ainult Pätsiga. Aga see Pätsi-kirumine tekitab sellise fooni, et Lauristin-Barbarus-Ruus jt olid 1940. aastal nagu süütud lambukesed. Et ega nemad 1940. aasta augustis riiki maha müünud, vaid Päts ikka juba juunis. EV “riigikene” oligi seda hukatust väärt!

Selle peale tahaksin küll öelda, et mingu kommarid sinnasamusesse, teie asi ei ole üleüldse neid aastaid ega seda riiki käsitleda! Teie riik on juba ära olnud, selle nimi oli NSVL. Mis eristab nõukaaegset kelnerit, taksojuhti või juuksurit parteitöötajast? Eluvaates küll mitte miski, seda ongi täna EVs iga päev näha.

1905, erakondade asutamise aegu, oli alles veel idealismi, mis teostus aastal 1918. Mõnedele vingameestele aga 1940. Sealt edasi on olnud suhteliselt ühtne korruptiivne moraalilagedus, nii saksa kui ka vene ajal. Moraali ei saa kehtestada kogu ühiskonnale, moraal rajab endale ise teed väikeste saarekeste haaval nagu negentroopiagi. See lootus veel jääb.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming