107 aastat Rootsile õnneliku lõpuga sõdu Läänemere ääres

MADIS MAASING

 Eesti varauusaja algust on tihti nimetatud (vanaks heaks) Rootsi ajaks, ent samavõrd sobilik tundub seda pidada sõdade ajastuks: selle algust ja lõppu raamivad senini Liivi(maa) sõjana tuntud relvakokkupõrgete jada (aastatel 1558–1583) ning (Suur) Põhjasõda (1700–1721). Ka nende kahe sõja vahel toimus keskajal Liivimaana tuntud territooriumil ehk praeguse Eesti ja Läti pinnal mitu relvakokkupõrget, nimelt Poola-Rootsi sõjad XVII sajandi esimestel kümnenditel ning heitlus Vene, Poola-Leedu ja Rootsi vahel 1650. aastatel. Tundub loomulik, et seda perioodi on hakatud vaatlema kui terviklikku sõdade ajajärku. Inglise ajaloolane Robert Frost on välja pakkunud aastatel 1558–1721 aset leidnud Põhjasõdade ajajärgu kontseptsiooni,1 Eesti diplomaat ja ajaloolane Margus Laidre on esitanud aga oma versiooni Saja-aastasest sõjast Liivimaal. Frosti pakutust on tema oma 60 aastat lühem. Nüüdseks on ta selle esitanud nii Eesti varauusaja üldkäsitluses2 kui ka vaatlusaluses monograafias „Domus belli“.

Formaadilt ja sisult kaalukas „Domus belli“ pole kaugeltki esimene raamat, millega Laidre on Eesti ajaloohuvilist lugejat rõõmustanud. Heas mõttes populaarteaduslikud (toetuvad kindlale allikmaterjalile, on huvitavalt ja loetavalt kirja pandud ning ergutavad lugeja mõttelendu) on ka tema eelmised teosed, kaasa arvatud varauusaegse Tartu sõjakannatuste monograafia „Dorpat 1558–1708: linn väe ja vaenu vahel“ (Tallinn 2008).3 Mitmeski aspektis on „Domus belli“ sellega sarnane, kuid kindlasti ei pea lugeja kartma, et uuem teos varasemat ülemäära kordab, sest nende lähenemisnurk ja haare ei kattu. „Domus belli’s“ on autor vaadelnud sõjapidamist ja sellega seotud poliitilis-diplomaatilist tegevust ühenduses kogu omaaegse Liivimaaga ning keskendunud Tallinnale ja Riiale, mitte Tartule.

Seitse mahukat sõjapeatükki

Laidre kogukas teos on jaotatud seitsmeks sisupeatükiks, mille pikkus varieerub mõnekümnest mõnesaja leheküljeni. Nende vahel asuvad vahelugemised kolmest XVI sajandi valitsejast, kes olid seotud ka Liivimaa ajalooga: Erik XIV, Ivan IV ja Valois’ Henri (Poola kuningana Henryk Walezy, Prantsuse kuningana Henri III). Kõik need sisaldavad huvitavaid ja enamasti mitte väga laialt tuntud seiku monarhide elust. Eriku puhul on Laidre keskendunud tema kroonimistseremooniale ning Ivani puhul on vaatluse all tema eraelu, aga ka kuvand Venemaal ja Läänes. Valois’ Henri käsitlemisel on põhiliselt jälgitud tema tegevust sel lühikesel perioodil, mil ta oli Poola kuningas. Just viimast pean vahelugemistest huvitavaimaks, kuna seni on Henri eestikeelses ajalookirjutuses ülimalt vähe tähelepanu pälvinud. Sisupeatükke ja vahelugemisi raamivad sissejuhatus ja kokkuvõte, mis on mõneleheküljelised, konkreetsed ja asjalikud.

Vaadelgem peatükkide sisu lähemalt. Esimeses tutvustatakse poliitilist ja sõjalist olukorda varauusaegse Läänemere ääres, pöörates suurt tähelepanu ka Liivimaa siseoludele. Teises vaadeldakse sündmusi, mis eelnesid suurele konfliktile Liivimaal: Rootsi-Vene sõda (1554/55–56/57) ning samaaegseid Liivimaa siseprobleeme. Kolmandas peatükis „Liivimaa langemine“ on keskmes sõjasündmused aastatel 1558–1562 ehk Vene-Liivimaa sõda, mille ajal leidis aset Liivimaa poliitiliste struktuuride (orduvõimu ja piiskopkondade) kokkuvarisemine ning maa jaotamine Venemaa, Taani, Poola-Leedu ja Rootsi vahel. Neljandas on esitatud sõjasündmused Põhjamaade Seitsmeaastase sõja ajal (1563–1570), kusjuures selgesti ilmneb 1560. aastate Liivimaal valitsenud peataolek ning eriti Poola-Leedu võimu ebakindlus, mis võimaldas Rootsil mitmed maa-alad ilma ametlikku sõda kuulutamata endale haarata. Viiendas peatükis on juttu peamiselt Rootsi ja Venemaa vahelisest kahekümne viie aastasest kon­fliktist (1570–1595). Siin lahkneb Laidre periodiseering traditsioonilisest: teadupärast on Liivi(maa) sõja lõpuks loetud 1582. aasta Jam Zapolski ja 1583. aasta Pljussa rahulepingut vastavalt Poola ja Venemaa ning Rootsi ja Venemaa vahel. Kuna need Liivimaal püsivat rahu kaasa ei toonud, siis on igati õigustatud Laidre otsus viia selle konfliktide etapi lõpp 1595. aasta Täyssinä Vene-Rootsi rahuleppeni, kuna just pärast seda lõppesid pikaks ajaks Venemaa tõsised katsed osaleda Liivimaa jaotamises.

Raamatu kahes viimases peatükis on autor käsitlenud sõjategevust XVII sajandil. Kuuendas on vaadeldud ennekõike Rootsi-Poola esimesele edukalt lõppenud konflikti Liivimaa pärast (aastani 1629). Ühtlasi pööratakse tähelepanu huvitavatele seikadele Liivimaa lähinaabruses, sealhulgas segaduste ajale Venemaal. Viimases, seitsmendas peatükis jälgitakse Rootsi tõusmist Läänemere idakalda ainuvalitsejaks XVII sajandi keskpaigas ning peatähelepanu pööratakse suurele konfliktile Rootsi, Vene ja Poola vahel aastatel 1655–1661, mil venelased vallutasid ajutiselt ka Tartu. Lõpuks toonitab Laidre 1660. ja 1661. aasta rahuga saavutatud Rootsi selget võitu oma Läänemere-äärsete rivaalide üle.

„Domus belli“ aukartustäratava mahu kohta jäi seal silma suhteliselt vähe faktivigu ja vaieldavaid seisukohti. Siin tuleb aga ka tõdeda, et ehkki kogu raamat on kahtlemata huvitav, on minule põnevaimad siiski raamatu esimesed peatükid, kuna olen ise tegelenud ennekõike just sõjaeelse Liivimaaga. Seetõttu näen ka enim küsitavusi just seal. Kõigepealt väidab Laidre sissejuhatuses täiesti õigustatult, et puhtakujulisi ususõdu on ajaloos olnud vähe (lk 12), kuid lisab, et üks selliseid oli Pühas Rooma riigis peetud Schmalkaldia sõda (1546–1547). Sellega ei saa siiski nõustuda, sest tegemist oli eelkõige konfliktiga keisrimeelsete ja -vastaste jõudude vahel, kusjuures katoliikliku keisri üks tähtsamaid väejuhte oli protestandist Saksi hertsog Moritz. Seetõttu võiks ka seda sõda nimetada pigem kodusõjaks nagu Laidre mainitud Prantsuse ususõdu (1562–1598).

Seoses sõjaeelse Liivimaaga tuleb tõdeda, et Liivimaa ordu sai loa Vene-vastaste indulgentside müügiks siiski juba paavst Aleksander VI-lt ning paavst Julius II oli ainult selle uuesti kinnitaja (mitte loaandja, nagu väidetakse lk 372). Riia viimasel peapiiskopil Wilhelmil ei õnnestunud reformatsioonilist kirikukorraldust Riia peapiiskopkonnas ellu viia (nagu on kirjas lk 60), vaid see kehtestati ainult kahes kloostris. Huvitavaks osutus küsimus, kas sõjaeelse Riia peapiiskopkonna juhtivaid poliitikuid Johann von der Pahlen oli tõepoolest Riia toomkapiitli seenior (lk 82)? Publikatsiooni „Herzog Albrecht von Preussen und Livland“ registris väidetakse tõepoolest nõnda, kuid dokumentide lähem vaatlus näitab, et registri koostaja on eksinud ning Pahlen oli siiski ilmalik võimukandja ehk Turaida stiftifoogt ning peapiiskopkonna rüütelkonna auväärseim liige, see on seenior.4 Viimaks tuleb tõdeda, et ordul polnud õigust määrata ametisse Tallinna piiskoppi (lk 213): tolle valis ikkagi toomkapiitel ning ordu sai selle valikut mõjutada vaid kaudselt. See ei takistanud ordut mõistagi väitmast, nagu tal see õigus oleks.

Silma jäid ka üksikud terminoloogilised küsitavused. Tänapäeval kirjutatud teoses mõjub „lossi“ kasutamine „linnuse“ tähenduses veidi kummaliselt, isegi kui see on olnud autori sihilik arhaismitaotlus, sest eelkõige seostub loss valitseja palee, mitte sõjalise kaitseehitisega. Samuti esineb raamatus mitu korda „harkpüss“, ent mulle on jäänud mulje, et korrektsem on selle asemel kasutada „haakpüssi“.

Vormistusliku poole pealt on ajaloolane peaaegu et kohustatud heitma teosele ette seda, et puudub akadeemiline viiteaparatuur (see on olemas nt „Dorpatil“), kuid tuleb siiski mõista nii autorit kui ka kirjastust – pikenenuks ju tekst vormikohaste sisuviidete korral ilmselt veel mitmesaja lehe võrra. Pealegi leiab raamatu lõpust kasutatud allikate ja uurimuste loetelu, mis hõlbustab aimamist, kust autor on ainest ammutanud. Teoste nimekiri on igati soliidne ning leidsin vaid üksikud uurimused, mis võinuksid seal veel olla, näiteks suhteliselt värske kirjutis Ivan IV agendi Hans Schlitte afäärist,5 Andreas Kappeleri teos Ivan Julma kujutamisest läänekristlikus Euroopas6 ning Jason Lavery raamat Püha Rooma riigi Läänemere-poliitikast 1560.-1570. aastatel.7

Sõja ja diplomaatia väiksed ja suured narratiivid

Vaadelnud siiani „Domus belli“ struktuuri ja faktoloogiat, on viimane aeg pöörata tähelepanu teksti esitusviisile ja selle tagamaadele. Laidre on allikmaterjalides leiduva info oskuslikult vorminud lühemateks ja pikemateks jutustusteks kõige olulisematest, aga ka värvikamatest ja huvitavamatest sündmustest, mis Liivimaal sõdade ajajärgul aset leidsid. Kohati on dokumente refereeritud isegi lehekülgede kaupa, kuid seda pole kindlasti tehtud valimatult. Laidre on välja valinud markantsemad dokumendid või nende osad ning neid omavahel edukalt kombineerinud, teksti struktureerivad tema asjalikud kommentaarid ja seisukohad. Samuti tuleb eraldi esile tõsta seda, et Laidre on pööranud tähelepanu seni suhteliselt vähe tuntud sündmustele. Näiteks jutustab ta pikemalt šoti palgasõdurite õnnetust saatusest Rootsis ja Liivimaal (lk 447–475), millest Eesti lugeja teadis siiani tõenäoliselt ainult neid Liivimaal toimunud seiku, mida on maininud kroonik Balthasar Russow. „Domus belli’s“ on esitatud ka mitmeid põnevaid poliitilisi kavasid, mis küll ei realiseerunud, ent viitavad sellele, et Liivimaa vastu tunti huvi ka kaugemal ning et ajalugu võinuks minna hoopis teisiti. Näiteks on käsitletud mitmeid Pühas Rooma riigis tehtud plaane Liivimaa küsimusse sekkuda (lk 505–514, 769–770, 778–781). Sestap võib siin korrata Pärtel Piirimäe hinnangut „Dorpati“ kohta: „Laidre raamat tõestab, et ajaloolistele faktidele toetuv uurimus on põnevam kui väljamõeldistega täiendatud ajalooteemalised jutustused“.8

Laidre peamine eesmärk näib olevat anda narratiivi kaudu lugejale edasi võimalikult detailitäpselt ja tõepäraselt see, mis sõdadeaegsel Liivimaal juhtus või juhtuda võis. Niisiis võib öelda, et Laidre järgib Leopold von Ranke juba XIX sajandil sõnastatud ideaali esitada minevik „nii, nagu see oli“. Tänapäeva ajaloolane mõistagi teab, et seda ideaali sõna-sõnalt järgida ei saa, kuid see ei takista ometi püüdmast kunagi olnust võimalikult tõepärast ja täpset pilti saada. Laidre sellesuunalisi püüdlusi tuleb minu arvates ainult tervitada. Ta käsitleb sündmusi ja nendes osalenuid neutraalselt ning püüab minevikku eelkõige mõista ja mõtestada, mitte aga selle üle kohut mõista. Laidrel ei ole ei ilmseid kangelasi, aga ka mitte kaabakaid: kogenud diplomaadina oskab ta hästi ära tunda osapoolte allikates leiduvad propagandistlikud manipulatsioonid, eneseülistuse ja vastase mustamise. Ka Vene poolt kujutatakse võrdväärsena teistega. Traditsiooniliselt, eriti Russowi kroonika alusel, on venelasi peetud XVI sajandi sõdades ennekuulmatute hirmutegude sooritajateks, kuid Laidre esitab korduvalt näiteid selle kohta, eriti viiendas peatükis, et nende läänekristlastest vastased ei käitunud sugugi teistmoodi.

„Domus belli’st“ ilmneb ka, et Liivi­maa oli valitsejatele enamiku ajast kõrvaline sõjatanner, kuhu suunati suhteliselt vähe ressursse. See tõi kaasa sõjaväe varustamisraskused, mis põhjustas omakorda nii rahutusi, mässe kui ka rüüstamisi. Teiselt poolt piiras see ka sõjaliste operatsioonide ulatust ning viis tihti isegi sõjategevuse seiskumiseni, isegi kui vaherahu ei sõlmitud. Eelnev selgitab ka seda, kuidas oli võimalik pidada niivõrd pikki sõdu, ilma et maa oleks täielikult rüüstatud ja paljaks jäänud. Ehkki toonaste kroonikute kirjeldustes kohtab sellist pilti sageli, tuleb arvestada sellega, nagu viitab ka Laidre, et enamasti on need kirjeldused tugevasti võimendatud.

„Domus belli“ räägib kahtlemata eelkõige sõjast, kuid mitte kitsalt militaarsest või sündmusloolisest vaatepunktist. Teoses on ühendatud nii sõdade, poliitika kui ka diplomaatia ajalugu ning lisatud veel tubli annus sotsiaalajalugu: Laidre on pööranud nimelt suurt tähelepanu varauusaegse valitsusvõimu ja diplomaatilise suhtluse kultuurilistele, sümboolsetele ja tseremoniaalsele külgedele. Sealjuures leiab ta küllap õigustatult, et valitsejad ja nende esindajad rõhutasid käitumisviisi, riietuse, žestide ja muu tegevusega oma seisuslikku au ja väärikust. „Domus belli’s“ rõhutatakse korduvalt, et varauusaja valitsejad pidasid sõdu eelkõige selliste väärtuste pärast nagu au, staatus, prestiiž ja maine, mitte aga materiaalse kasu nimel, nagu kipume arvama tänapäeval.

Margus Laidre raamatud tõestavad, et ajaloolistele faktidele toetuvad uurimused on põnevamad kui väljamõeldistega täiendatud ajalooteemalised jutustused. Kaader filmist „Viimne reliikvia“.

Margus Laidre raamatud tõestavad, et ajaloolistele faktidele toetuvad uurimused on põnevamad kui väljamõeldistega täiendatud ajalooteemalised jutustused. Kaader filmist „Viimne reliikvia“.

Laidre sõja kui sellise käsitlus on igal juhul intrigeeriv. Nii „Domus belli’s“ kui ka hiljutistes intervjuudes on ta esitanud arusaama, et varauusaegsetele valitsejatele oli sõda sageli justkui sportmäng. Samuti on ta rõhutanud, et sõjad võivad kaasa tuua ka progressi ja õitsengut, kui võtta kas või Tartu ülikooli asutamine või Eesti iseseisvuse kindlustamine Vabadussõjas. Sellele vastanduvad „Domus belli’s“ aga ikka ja jälle korduvad kirjeldused sõja lohutust argipäevast: röövimistest, laastamistest ning muust ebavajalikust julmusest, mis ei jäta kahtlust, et ennekõike iseloomustab sõda inimloomuse madalaimate tungide vallandamine. Selle näitamine on kahtlemata Laidre teose üks eesmärke. Niisiis on sõjad inimvaimu vastuolulised sünnitised ning paraku tuleb jagada Laidre arvamust, et on väga vähe lootust, et need õnnestub lõplikult välja juurida.9

Kas Liivimaal ikka peeti Saja-aastast sõda?

„Domus belli“ pakub kahtlemata hea, laia ja mitmekesise panoraami kauem kui sajandi kestnud sõdade perioodist, kuid on ilmne, et lähtutud on eelkõige Rootsi perspektiivist: konflikt, millega sõdade ajajärk alanuks loetakse, on Rootsi-Vene sõda ning raamat lõpeb Rootsi domineerimisega Läänemere idakaldal. Samuti on Rootsis juhtunut ning (poliitilises, mitte tingimata rahvuslikus mõttes) rootslastega seotud sündmusi kirjeldatud tunduvalt detailsemalt kui teiste puhul. Seda ei tuleks siiski autorile ette heita, sest kahtlemata on varauusaegse Rootsi ajaloo tundmine üks Laidre tugevamaid külgi ning võib arvata, et kui raamatul poleks olnud säärast fookust, oleks osutunud võimatuks ka ülimalt mahuka ja mitmekesise sündmustiku edukas struktureerimine ning kogu teos võinuks jääda hägusaks ja laialivalguvaks.

Lõpetuseks peatun Põhjamaade Saja-aastase sõja teesi põhjendatuse küsimusel. „Domus belli’s“ esitatud Rootsi perspektiivist lähtudes pole viimases kahtlust: pikkadele sõdadele, mille jooksul Rootsi võim Läänemere idakaldal laienes ja kindlustus, järgnes ligi 40 aastat rahuperioodi Rootsi valitsetud Liivimaal. Rootsi-keskne vaatenurk pole siiski ainuvõimalik ehk, nagu ka Laidre ise on öelnud, pole ühte absoluutset ajaloolist tõde.10 Venemaa poolt sündmustikku kotkapilgul vaadates võiks õigemaks pidada Frosti Põhjasõdade kontseptsiooni: periood algab selle kohaselt tsaari esimese katsega vallutada Liivimaa ning lõpeb Eesti- ja Liivimaa kubermangu hõivamisega Põhjasõjas. Relvakokkupõrgete algust detailselt uurinud Aleksandr Filjuškin on aga välja pakkunud, et Balti sõdade esimeseks etapiks võiks pidada aastaid 1555–1595.11 Periodiseerimise võimalusi on kindlasti veelgi. Näiteks Poola perspektiivist võiks Liivimaa sõdu piiritleda aastatega 1557–1629. Puhtalt Liivimaast lähtudes ilmselt aga kuigi kaugele ei jõuaks, sest pärast 1562. aastat polnud kohapeal enam sõltumatuid poliitilisi üksusi, mis võinuksid sõdade tulemuste osas otsustavalt kaasa rääkida.

Milline periodiseeringuist on veenvaim, sõltub suuresti hindaja lähtehoiakutest. Küllap leiab Laidre lähenemine Eestis laia aktsepteerimist, kuna Rootsi aega on tavapäraselt peetud eraldiseisvaks ja pigem positiivse alatooniga perioodiks. Samuti ei pruugi erinevad vaateviisid olla üksteise suhtes sobitamatud, sest näiteks Filjuškini väljapakutu sobib hästi Laidre laiema kontseptsiooni üheks alletapiks ning ühtlasi asendama senist Liivi(maa) sõja kontseptsiooni, mille mõlemad autorid on veenvalt kummutanud. Kahtlemata rikastab „Domus belli“, esimene põhjalik eestimaine teos XVI-XVII sajandi sõdadest Liivimaal, märkimisväärselt siinset ajalookirjutust, ent see võiks äratada huvi ka piiri taga, eriti Lätis, Soomes ja Rootsis.

1 Eesti keeles ilmus see viis aastat hiljem: Robert I. Frost, Põhjasõjad: sõda, riik ja ühiskond Kirde-Euroopas 1558–1721. Kunst, 2005.

2 Eesti ajalugu. III, Vene-Liivimaa sõjast Põhjasõjani. Koostaja ja peatoimetaja Enn Küng. Tartu 2013.

3 Teistest Laidre kirjutatud laiemale lugejaskonnale mõeldud teostest tuleb esile tõsta eriti kahte: Lõpu võidukas algus: Karl XII Eesti- ja Liivimaal 1700–1701. Tartu 1995; Sõnumitooja või salakuulaja? Nüüdisaegse diplomaatia lätted 1454–1725. Tallinn 2003.

4 Vt nt: Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1551–1557): Regesten aus dem Herzoglichen Brief­archiv und den Ostpreussischen Folianten. Köln [etc.]: Böhlau 2005, nr 1756 ja Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1557–1560): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den Ostpreussischen Folianten. Köln [etc.]: Böhlau 2006, nr 2227/1.

5 Bernhard Diestelkamp, Eine versuchte Annäherung Zar Iwans IV., des Schrecklichen, an den Westen? Ein Reichskammergerichtsprozess, der dies Nahelegt. Rmt: Reich, Regionen und Europa in Mittelalter und Neuzeit. Festschrift für Peter Moraw. Berliin 2000, lk 305–322.

6 Andreas Kappeler, Ivan Groznyj im Spiegel der ausländischen Druckschriften seiner Zeit : ein Beitrag zur Geschichte des westlichen Russlandbildes. Bern 1972.

7 Jason Lavery, Germany’s northern challenge: the Holy Roman Empire and the Scandinavian struggle for the Baltic, 1563–1576. Boston 2002.

8 Pärtel Piirimäe, Tartu ja sõjad. – Sirp 6. II 2009.

9 Kõige paremini on Laidre oma seisukoha sõdade osas esitanud vahest 18. XII 2015 Sirbis avaldatud intervjuus Valle-Sten Maistega („Kas sõdadeta tulevik on võimalik?“) ning saates „Plektrumm“ 15. II 2016: http://etv2.err.ee/v/kultuur/plekktrumm/saated/e4bb6cb8-02d3-4077-89e9-01f73fa9c378/plekktrumm-margus-laidre

10 „Ajalooline tõde omakorda pole aga mingi“ asi iseeneses”, vaid näitab eri nurkade alt vaadatuna erinevaid tahke. Järelikult võib üheainsa absoluutse ajaloolise tõe asemel neid paralleelselt ja täiesti rahumeelselt eksisteerida mitu.“ (Vt Margus Laidre, Eesti pole üksik saar ajaloo ulgumerel. – Eesti Ekspress 22. XI 2008).

11 Aleksandr Filjuškin, Kui kaua kestis Liivi sõda? – Tuna 2015, nr 4, lk 5–13.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar