10 asja, millest demograafid räägivad, aga mida valijad vihkavad

HANNES RUMM

Sissejuhatuseks nii palju, et sisuliselt inspireeris järgnevat teksti eelmisel nädalal avaldatud „Eesti inimarengu aruanne 2017“ ning vormiliselt online-meedia lemmikformaat à la „10 asja, mida naised teevad, aga mehed vihkavad“.

1. Eesti poliitilisel turul ei olnud kuni 2015. aasta kevadel Euroopat tabanud rändekriisini rändepoliitika järele mitte mingisugust nõudlust. Eurobaromeetri küsitluse kohaselt olid enne kriisi mõned nn rinderiigid, mille kodanikele oli migratsioon põgenike suure arvu tõttu ülioluline – näiteks Malta ja Kreeka. Rikkamates Lääne-Euroopa riikides oli rändepoliitika ka juba siis poliitiliste probleemide pingereas valijatele palju kõrgemal kohal kui Ida-Euroopas, kus sisserändajaid üldse ei olnud.

2. Sel taustal tabas migratsioonikriis Eestit suure šokina ning üleöö muutus just migratsioonipoliitika inimeste suurimaks mureks. Ootamatult suurt nõudlust suutis omas nišis kiirelt rahuldada ainult EKRE. Kuna sel teemal puudus meie erakondadel oskusteave ning kiireid lahendusi migratsioonipoliitikas pakkuda polegi, siis püüdsid ülejäänud erakonnad seda teemat vältida ning kaevusid kaitsepositsioonidele.

Nüüdseks on see nišš poliitikas vähenenud, sest migratsioonikriis on leevenenud ning tegelikkus on enamikult inimestelt võtnud hirmu kvoodipagulaste ees. Eestisse on kahe aastaga ümber asustatud 150 põgenikku, kellest 71 on siit juba edasi purjetanud. Kuigi emotsionaalselt on need ajakirjanike poolt lennujaamas ühe kaupa üle loetud süürlased ja iraaklased hoopis rohkem nähtavad kui 6700 mullu töö- või pererände korras siia saabunud venelast, ukrainlast, soomlast ja hiinlast.

3. Eesti rändepoliitika löödi üheksakümnendate aastate alguses lukku eesmärgiga välistada sisseränne endise Nõukogude Liidu alalt. Uks suleti kahe tabaga – nii sisserände piirarvu kui ka sisserändajatele esindatud kõrgendatud palganõudega. Seega oli rändepoliitika mõistetavalt mitte tulevikku, vaid minevikku vaatav. Toimis aga Tartu ülikooli professori Tiit Tammaru hinnangul sellisena edukalt. Edukus tähendab siinses kontekstis asjaolu, et tööränne on range kontrolli all ega oma olulist mõju rahvaarvu muutumisele.

4. Eesti rahvaarv aga kahaneb hoolimata sellest, et meie perepoliitilised toetused on olnud muu arenenud maailmaga võrreldes ülihelded. Sündimust pole suurendanud vanemapalk, millisest Ameerika ja muu Euroopa pered võivad vaid unistada, ega suurenda ilmselt ka viimastel aastatel jõudsalt kasvanud lapsetoetused. (Viimased vähendavad küll tänuväärselt vaesuses elavate laste arvu.)

5. Omamata usaldusväärsete uuringute andmeid, eeldan siiski, et enamik eestlasi soovib korraga kahte olulist asja: et meie rahvaarv püsiks vähemalt praegusel tasemel ning et sisseränne ei suureneks. Seni on poliitikud neile just selliseid lahendusi pakkunud. Kõige suurejoonelisemalt IRL, kes veel poolteist aastat tagasi seadis eesmärgiks suurendada Eesti rahvaarvu rändepoliitikat muutmata 30 aastaga kahe miljoni inimeseni.

Rahvastikuteadlane Allan Puur kommenteeris neid arve toona väga peenetundeliselt: „Julged mõtted on kindlasti vajalikud ja aitavad ühiskonda edasi viia. Ma ei ruttaks seetõttu ütlema, kust täpselt läheb selles küsimuses piir julguse ja soovmõtlemise vahel.“ Kuigi samas tegi Puur halastamatult selgeks, et kahe miljoni elanikuni jõudmiseks peab iga sünnitusealine eesti naine saama neli (!) last ning sisserändajate arv peab tõusma samale tasemele kõige hullemate sovetiseerimisaastatega.

Maria Kapajeva. Üks kuu. Foto, 2008. Fotodel on lääne turistid India-reisi esimesel ja viimasel päeval.

6. See on olukord, kuhu maandus eelmisel nädalal avaldatud inimarengu aruanne, milles rahvastikuteadlased kordasid kainestavalt põhimõtet: välistades senisest suurema sisserände ei ole Eesti rahvaarvu võimalik hoida isegi praegusel tasemel. See lihtsalt on nii olukorras, kus Eestis sünnib viimastel aastatel ümmarguselt 14 000 last ning riiki saabub ligi 7000 inimest. Inimarengu aruanne väidab, et Eestis on toimumas rändepööre ning meie majanduses on tekkinud rändesõltuvus. Tavateadvuses seostub sõna „rändepööre“ paraku endiselt tunamulluse migratsioonikriisiga ning tekitab jätkuvalt emotsionaalset tõrget.

7. Nagu näitavad rahvusvahelised uuringud ja ka Eesti kogemus, toimub rändepööre avalikkuse eest varjatult. Vastu tulles suure osa valijate ootustele lubavad eri riikide poliitikud karmistada nii põgenike kui ka võõrtöötajate sisserännet, kuid tegelikkuses leevendatakse pragmaatilistel põhjustel majanduse arenguks vajalike inimeste riiki saabumist. Eesti 1300 inimese suurust rändekvooti on viimastel aastatel avalikkuse eest märkamatult suurendatud, sest kuigi arv on samaks jäänud, ei pea selle alla enam mahtuma perekondlikel põhjustel, ülikooli õppima või näiteks IT-valdkonda tööle tulevad inimesed.

8. Iseenesest on inimarengu aruanne omalaadi väärtuslik mõtteharjutus, mis on Eestis kujunenud vaat et institutsionaalseks nähtuseks. Tänavune aruanne on keskmisest rohkem ja igati teenitult kiitust pälvinud, sest on keskendatud olulisele teemale ning seda on sisukalt käsitlenud. Ometi hakkasin aruannet lugedes meenutama, kas mõnest selle eelkäijast on alguse saanud ka päriselt ellu jõudnud mõte.

Tänavuse töö edukuse esimene mõõdupuu on ühiskonnas üldiseks muutuv arusaam, et rahvastiku püsimiseks praegusel tasemel on peale perepoliitika vaja suuremat sisserännet ning seda ei korva isegi tavalisest arvukam eestlaste tagasiränne.

Alles siis, kui see eeldus on täidetud, saab võimalikuks teostada teisi arukaid soovitusi, nagu näiteks see, et hästi juhitud (töö)sisserände suurendamiseks lähtutakse uustulnukate hindamisel punktisüsteemist, kus olulised on võime võimalikult ruttu tööd leida ja ühiskonda lõimuda.

9. Mis tahes poliitilise idee teostumiseks on vaja, et sel on heas mõttes omanik. Haruharva tormavad kõik parteid üht ideed tuliselt toetama, nagu see juhtus sajandi alguses vanemapalgaga. Kui korraks rändeteemalt kõrvale põigata, siis ühele inimarengu aruandes välja käidud ideele – paremaks lõimimiseks venekeelsetest lasteaedadest loobumine – võib vähemalt lühiajaliselt saatuslikuks saada asjaolu, et selle patenteeris parteiliselt oma nimele Reformierakond.

10. Tänavuse inimarengu aruande edukust saab lõplikult hinnata siis, kui on alanud 2019. aasta valimiskampaania ja saab näha valimisprogramme. Seni on rändepoliitika hääli toonud seda ainult hirmutamiseks kasutanud erakondadele. Kuna rändepoliitika on valimis­otsuseid mõjutavate valdkondade seas niikuinii enneolematult kõrgele kohale tõusnud, siis tasub peavoolu erakondadel kaaluda, kas senise kaevikutes istumise asemel pole mõttekam esitada rändepoliitikat ohu asemel võimalusena, mille abil lahendada nii olulisi probleeme nagu rahvusena püsimine ja majanduse arendamine. Kui Euroopa riikides ja Eestis on seatud piir­arve tööjõu sisserändele, siis Hiina on seadnud eesmärgiks meelitada igal aastal riiki kindel arv tipp-spetsialiste.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming